Читать книгу Surnud mehe jäljed - Peter James - Страница 11

Kõval vaibaga põrandal lamav Abby vahtis väikest silti hallil seinal nuppude paneeli kõrval. See teatas valgel taustal punaste trükitähtedega:

RIKESTUMISE KORRAL HELISTAGE 013 228 7828 VÕI VALIGE 999

Grammatika ei sisendanud just usku. Nuppude paneeli all oli kitsuke mõranenud klaasluuk. Ettevaatlikult roomas ta tollhaaval üle põranda. Luugini oli vaid mõni jalg, kuid kuna lift kõikus hullupööra iga liigutuse peale, oleks see vabalt võinud olla ka teisel pool maakera.

Viimaks päral, kangutas ta luugi lahti ja avastas krussis juhtme otsas telefonitoru.

Liin oli tumm.

Ta lõgistas harki ja lift õõtsatas taas pööraselt, aga toru ei teinud häält. Igaks juhuks valis ta numbri. Ikka ei midagi.

Vahva, mõtles ta. Lihtsalt super. Siis õngitses ta käekotist mobiiltelefoni ja valis hädaabinumbri 999.

Mobiil piiksatas kimedalt. Ekraanile ilmus sõnum:

Levi puudub.

„Issand, ei, pole võimalik.”

Hingeldades lülitas ta telefoni välja ja paar sekundit hiljem sisse, jälgis, ootas, et levi ilmuks kas või ühe pulga jagu. Aga ei olnud pulkagi.

Ta valis taas 999, millele vastas sama kime piiksatus ja sõnum. Ta katsetas aina uuesti, muljus nuppe järjest ägedamalt.

„Las käia. Palun, palun.”

Ta vahtis jälle ekraani. Teinekord vaheldub levi tugevus. Võibolla kui oodata ...

Siis hõikas ta, alguses arglikult: „Halloo? Appi!”

Hääl kõlas nõrgalt kui kaevupõhjast.

Kopsud õhku täis vedanud, lõugas ta täiest kõrist: „HALLOO? PALUN AIDAKE MIND! APPI! MA OLEN LIFTIS LÕKSUS!”

Ta ootas. Vaikus.

Nii vali vaikus, et ta lausa kuulis seda. Üks tuli surises lae valguspaneelis. Süda kloppis. Veri kohises soontes. Ta kuulis oma kärmeid pahisevaid hingetõmbeid.

Nägi, kuidas seinad nihkusid koomale.

Ta hingas aeglasemalt sisse ja välja. Vahtis taas telefoni. Käsi värises nii tugevalt, et see segas ekraani lugemist. Numbrid olid hägused. Ta hingas sügavalt, aina uuesti. Valis jälle 999. Ei midagi. Telefoni ära pannud, tagus ta rusikaga seina.

Kõmisev kaja, ja lift õõtsatas õõvastavalt, mürtsatas vastu šahtikülge, nõksatas allapoole.

„APPI!” kisendas ta.

Seegi kõigutas ja kolistas lifti. Ta lamas tardunult. Lift jäi vagusi.

Ta tajus, kuidas läbi kabuhirmu välgatas temas olukorra pärast hüsteeriline viha. Hiivanud end mõne jala jagu edasi, hakkas ta metalluksi tümitama ja samal ajal karjuma – röökis, kuni kõrvad valutasid lärmist, kurk oli jätkamiseks liiga kähe ja ta köhis, nagu ummistaks kopsusid tolm.

„LASKE MINDVÄLJA!”

Siis tundis ta äkki lifti liikumas, otsekui oleks keegi katusele laskunud. Ta tõstis kähku pilgu. Ei julgenud hingata, kuulatas.

Aga kõikjal valitses vaid vaikus.