Читать книгу Surnud mehe jäljed - Peter James - Страница 9

Mõne sekundi pärast peatus lift järsu raputusega, õõtsus küljelt küljele ja põrkus kajavate mürtsatuste saatel vastu seinu, nagu oleks tümistatud kaht naftavaati. Siis kaldus see ette ja paiskas Abby vastu ust.

Nüüd sukeldus lift taas vabalangemisse. Abby halises. Murdsekundiks kadus vaibaga põrand tal jalge alt, justkui oleks ta kaalutuks muutunud. Järgnes kõrvukriipiv raksatus ja põrand näis tõusvat, tabades ta jalgu sellise ägedusega, et see lõi hinge kinni – oli tunne, nagu pressitaks teda lõõtsana kokku.

Lift vajus viltu, tõukas ta tagaseina peegli vastu nagu katkise nuku ja vappus uuesti, enne kui tardus enam-vähem paigale, kõikudes kergelt, joobnud moega, põrand längakil.

„Oh issand,” sosistas Abby.

Laetuled vilkusid, kustusid ja süttisid taas. Levis kärssavate juhtmete kirbe ving ja Abby nägi peenikest suitsuvinet kiirustamata mööda hõljumas.

Ta ei julgenud hingata, kurgus oli lõksus karjatus. Talle näis, et kogu kaadervärk ripub üheainsa väga vileda ja narmendava kaabli otsas.

Äkki kõlas pea kohal rebenemine. Metall purunes. Tema pilk pöördus kabuhirmus üles. Ta ei teadnud liftidest suuremat, aga jäi mulje, et miski lõhenes. Talitsematu kujutlusvõime tõi silme ette katust trossiga ühendava lukustuse murdumise.

Lift nõksatas paar tolli allapoole.

Abby kiljus.

Veel paar tolli, põranda kaldenurk süvenes.

Lift õõtsus vägeva metallikolksuga vasakule ja pinge lõtvus. Terav raksatus pea kohal, nagu oleks miski katkenud.

See nõksatas jälle.

Tasakaalu otsimiseks liigutanud, kukkus Abby, lõi õla vastu seina ja pea vastu liftiuksi. Viivu lamas ta vaikselt, sõõrmetes vaibatolm, ega söandanud liigutada, vahtis vaid lakke. Keset lage oli mattklaasist paneel, kummalgi pool valgustusribad. Ta mõistis, et on vaja välja pääseda, ja ruttu. Filmides on liftidel katuseluuk. Miks sellel ei ole?

Ta ei ulatunud nuppude paneelini. Küünitamiseks proovis ta end põlvili ajada, kuid lift hakkas nii metsikult kõikuma, kolksus taas šahtikülgede vastu, nagu hoiaks seda tõesti üksainuke kaabel, et ta loobus, kuna kartis liigse sehkendamisega trossi katkestada.

Natuke aega lamas ta liikumatult, lõõtsutas kabuhirmust pimestatuna, kuulatas, kas abi on tulekul. Kuulda polnud midagi. Kui Hassan, tema naaber kuuendalt korruselt, on kodust ära ja ülejäänud üürnikudki on kas ära või vaatavad oma korterites valjusti telekat, ei aima juhtunut mitte keegi.

Alarm. Vaja on alarm helisema panna.

Ta hingas mitu korda sügavalt sisse. Pea kiheles, justkui olnuks tema skalp numbri võrra liiga väike. Seinad litsusid ootamatult ligi ja kaugenesid taas, paisusid ja sulgusid nagu kopsud. Paisusid ja litsusid ligi – õhku ahmivad, tukslevad kopsud. Tal oli paanikahoog.

„Tere,” ütles ta tasakesi, kareda sosinaga, kõneldes lauseid, mida terapeut oli tal paanikahoogude tõrjumiseks kõnelda käskinud. „Mina olen Abby Dawson. Minuga on kõik hästi. See on lihtsalt tobe keemiline reaktsioon. Minuga on kõik hästi, mu luudliikmed on terved, ma ei ole surnud, see läheb mööda.”

Ta roomas pisut häirenupu poole. Põrand kiikus ja keerles, justkui lamaks ta lauatükil, mis balansseerib nõelteraval tipul allaprantsatamise äärel. Viivitanud, kuni põrand oli jälle tasakaalus, nihkus ta edasi. Kordus seesama. Temani hõljus järgmine sinine, kirbelt lehkav suitsujoom, hääletult kui muinasjutudžinn. Ta sirutas käe, küünitas mis jaksas, ja muljus väriseva sõrmega kõvasti halli metallnuppu, kus oli punases trükikirjas sõna ALARM.

Ei juhtunud vähimatki.