Читать книгу Surnud mehe jäljed - Peter James - Страница 14

Abby ei suutnud seda uskuda – tal oli pissihäda. Ta heitis pilgu käekellale. Tund ja kümme minutit oli möödas siia neetud lifti astumisest. Miks? Miks? Miks oli ta olnud nii kuramuse rumal?

Nende pagana ehitajate pärast alumisel korrusel, vaat miks.

Jeerum. Trepist minekuks kulus kolmkümmend sekundit ja see oli hea trenn. Miks? Miks? Miks?

Ja nüüd see terav, kipitav pitsitus põies. Kuigi ta oli vetsus käinud ainult mõni minut enne korterist lahkumist, oli tunne säärane, nagu oleks ta vahepeal joonud kümme pinti kohvi ja galloni vett.

Ma ei pissi, ei mingil juhul. Ma ei luba, et ilmudes leiaks tuletõrje­ brigaad mind uriiniloigust. Selline alandus – ei, aitäh.

Ta ponnistas põlvi kokku surudes, ootas vabinal, et kriitiline hetk mööduks, ja tõstis pilgu uuesti liftilakke, kus oli võrega kaetud tuhm valguspaneel. Kuulatas. Kuulatas, sest oli päris kindlasti kuulnud jalaastet.

Või oli seda kuulnud tema kujutlusvõime ...

Filmides kangutasid inimesed liftiuksed valla või ronisid katuseluugi kaudu välja. Aga filmides ei õõtsunud liftid niiviisi.

Urineerimisvajadus läks üle – see tuleb tagasi, ehkki korraks polnud enesetundel viga. Ta katsus tõusta, kuid lift õõtsatas jälle metsikult, rammis valju kajava kõminaga enne üht ja siis teist seina. Ta ei julgenud hingata, ootas, et lift jääks paigale. Palvetas, et tross ikka peaks. Lõpuks ajas ta end põlvili, haaras põrandalt mobiiltelefoni ja valis taas numbri. Samasugune kime piiksatus, samasugune levi puudumise teade.

Ta asetas käed uksele ja üritas sõrmi keskel pilusse pressida, aga uksepooled ei liikunud. Ta avas käekoti ja tuhnis selles, otsis midagi, mida tillukesse prakku vajutada. Sobis ainult metallist küüneviil. Ta libistas viili tühemikku, kuid paari tolli pärast kohtas see takistust ega pääsenud edasi. Ta proovis seda paremale ja järsult vasakule nihutada. Viil paindus kõveraks.

Ta muljus ükshaaval iga nuppu paneelil, laksas peopesaga ahastavalt vastu liftiseina.

Ilus lugu.

Kui palju tal aega on?

Ülalt kostis järjekordne kurjakuulutav krigin. Ta kujutles, kuidas põimitud traadid tasapisi lahti kerivad, kuidas tross peeneneb. Kinnituspoldid katuse küljes annavad samm-sammult järele. Talle meenus aastatetagune jutuajamine kusagil peol sellest, mida teha, kui liftitross katkeb ja lift sügavikku sööstab. Mitu inimest ütlesid, et põhja jõudmise hetkel tuleks õhku hüpata. Aga mismoodi põhja jõudmise hetke teada? Ja kui lift laskub umbes sajamiilise tunnikiirusega, laskud sina ju ka. Teised soovitasid põrandal lamamist, ja viimaks lausus keegi naljahammas, et kes tahab ellu jääda, ärgu kasutagu lifti.

Tolle naljahambaga oli ta praegu ühte meelt.

Issand, milline saatuse iroonia. Kui mõelda kõigele, mis oli teda koju Brightonisse toonud. Milliseid riske ta oli võtnud, kuidas oma jälgi varjanud.

Ja nüüd juhtus see.

Äkki kangastus talle, kuidas ajalehed sellest kirjutaksid. Tund­ matu naine hukkus veidras liftiõnnetuses.

Ei. Ei mingil juhul.

Ta vahtis lae klaaspaneeli, küünitas, tonksas sõrmega. Paneel ei liikunud.

Ta lükkas kõvemini.

Mitte midagi.

See peab liikuma. Ta küünitas mis jaksas, kuni mõlema käe sõrmeotsad olid paneeli vastas, ja lükkas jõuliselt. Ent tema rassimine pani vaid lifti jälle võpatama. Tuima kõminaga põrkas lift šahtikülje pihta.

Korraks kuulis ta kõrgemal krabinat. Selgesti eristuvat pikka krabinat, justkui oleks seal ülal päästja.

Ta kuulatas uuesti. Püüdis eirata oma kähisev-kõõksuvaid hingetõmbeid ja trummina põrisevaid südamelööke. Ta kuulatas vist tervelt kaks minutit, kõrvad naksumas, nagu need tavaliselt naksusid lennukis, ainult et siis oli süüdi õhurõhk, nüüd aga hirm.

Kuulda polnud muud kui trossi tasast kriiksumist ja ajuti raksatusi, rebeneva metalli purunemist.