Читать книгу Surnud mehe jäljed - Peter James - Страница 15

Juhtmeta majatelefoni pihku pigistanud, tundes sisikonnas kohutava eelaimuse tumedat keerist, kargas Lorraine lamamistoolist püsti. Ta tormas üle veranda, kus oleks äärepealt Alfie otsa komistanud, ja lükanduksest sisse, jalad takerdumas sügavale paksu pehmesse valgesse vaipa, rinnad ja kullast jalavõru laperdamas.

„Seal ta ju ongi,” sosistas Lorraine õele väriseval häälel telefoni. „Seal Ronnie just praegu ongi.”

Ta kahmas telekapuldi ja vajutas nuppu. Käivitus BBC esimene kanal. Kõikuv käsikaamera näitas Maailma Kaubanduskeskuse kõrgete hõbedaste kaksiktornide kujutist, mille ta silmapilk ära tundis. Ühe torni ülaosast tõusis jugadena tihket musta suitsu, seda peaaegu endasse mähkides; suitsu kohal uhkelt seisev mustvalge sidemast sihtis pilvitusse koobaltsinisesse taevasse.

Oh jestas. Oh jestas. Ronnie on seal. Kummas tornis oli tema kokku­ saamine? Millisel korrusel?

Lorraine kuulis vaevu, kuidas ähmi täis Ameerika uudisteankur ütles: „See ei olnud sportlennuk, vaid suur reisilennuk. Oh jumal! Jumal hoidku!”

„Ma helistan sulle tagasi, Mo,” pomises Lorraine. „Ma helistan sulle kohe tagasi.”Ta valis kähku Ronnie mobiilinumbri. Sekundite pärast kõlas kinnine toon. Ta katsetas uuesti. Ja veel kord. Ja veel kord.

Oh jumal, palun, Ronnie, ole terve. Palun, mu kallis, ole terve.

Ta kuulis televiisorist sireenide huilgamist. Nägi üles vahtivaid inimesi. Rahvast oli murdu, nii stiilselt riides kui ka argirõivais mehi ja naisi, kes seisid tardunult, mingiks pentsikuks elavpildiks kivistunult, mõnel käsi näo ees, mõnel pihus kaamera. Siis jälle kaksiktornid. Ühest jugadena tõusmas musta suitsu, mis rüvetas kaunist sinitaevast.

Teda läbis külmajudin. Temagi seisis tardunult.

Sireenid valjenesid.

Vähesed liikusid paigast. Ainult käputäis inimesi tormas nüüd hoone poole. Ta nägi pika redeliga tuletõrjeautot, kuulis sireene, mis undasid, ulgusid, lõhestasid õhku.

Ta katsetas taas Ronnie numbrit. Kinnine toon. Katsetas veel kord. Kinnine toon. Ikka ja alati kinnine toon.

Lorraine helistas õele tagasi. „Ma ei saa teda kätte,” ütles ta nuttes.

„Ta on kindlasti terve, Lori. Ronnie on ellujääja, ta on kindlasti terve.”

„Kuidas? Kuidas võis see juhtuda?” küsis Lorraine. „Kuidas võis lennuk sellise avarii teha? Need ju ometi ...”

„Ma ei kahtlegi, et ta on terve. See on õudne, uskumatu. Nagu mingi ... tead küll ... need katastroofid ... nagu mingi katastroofifilm.”

„Lõpetame parem kõne. Võib-olla püüab ta ise mulle helistada. Ma proovin uuesti.”

„Anna mulle teada, kui ühendust saad.”

„Jah.”

„Kas lubad?”

„Jah.”

„Ta on terve, kullake, ausõna.”

Lorraine lõpetas kõne, jõllitas kujutisi teleekraanil. Ta alustas taas Ronnie numbri valimist. Kuid teda katkestati.