Читать книгу Mustmaja - Peter May - Страница 10

Ta sõitis bussiga linna, silmitsedes igava mustvalge filmi vilkuvate kaadritena aknast mööda vilksatavaid hallide üürimajade ridu. Ta oleks võinud minna autoga, aga Edinburgh ei ole selline linn, kus tasuks auto kasuks otsustada. Selleks ajaks, kui ta oli jõudnud Princes Streetile, olid pilved hajunud ja päikesevalgus uhtis lainetena üle lossist madalamal olevate aedade roheluse. Festivalikülastajad olid kogunenud pundi tänavaesinejate ümber, kes neelasid tuld ja žongleerisid kurikatega. Kunstigalerii trepil mängis bänd džässmuusikat. Fin väljus Waverley jaamas ja jalutas Bridgesist mööda vanalinna ja keeras ülikooli juurest lõunasse ning siis Salisbury Cragsi varjus itta. Päikesevalgus ujutas üle rohelise nõlva kaljude juures, mis kerkisid taevasse linna piirkondliku politsei peakontori lähistel.

Ülemise korruse koridoris noogutasid tuttavad näod äratundmise märgiks. Keegi pani käe tema käsivarrele ja ütles: „Tunnen su kaotuse pärast kaasa, Fin.“ Tema ainult noogutas.

Politsei üleminspektor Black tõstis vaevalt pilgu paberitöölt ja viipas käega toolile teisel pool lauda. Tal oli kahvatu jumega kõhn nägu ja ta sobras nikotiiniplekiliste sõrmedega paberites. Kui ta lõpuks Fini poole pöördus, oli tema pilgus midagi kullilikku. „Kuidas avatud ülikooliga edeneb?“

Fin kehitas õlgu. „Hästi.“

„Ma ei olegi kunagi küsinud, miks sa üldse ülikoolist välja kukkusid. See oli Glasgow’s, eks?“

Fin noogutas. „Sest ma olin noor, söör. Ja rumal.“

„Miks sa politseisse tulid?“

„Siis tehti nii, kui tulid saartelt ja sul polnud tööd ega mingeid oskusi.“

„Kas sa siis tundsid kedagi politseist?“

„Ma tundsin paari inimest.“

Black uuris teda mõtlikult. „Fin, sa oled hea võmm. Aga see pole ju töö, mida sa teha tahaksid?“

„Nüüd ma lihtsalt olen võmm.“

„Ei, sa olid. Veel kuu aja eest. Ja see, mis juhtus, noh, see oli tõesti traagiline. Aga elu läheb edasi ja meie koos temaga. Kõik said aru, et sa pidid mõnda aega leinata saama. Jumal teab, et selle mõistmiseks näeme me oma töös piisavalt surma.“

Fin põrnitses teda vihaselt. „Sul pole aimugi, mis tunne on lapsest ilma jääda.“

„Ei, ei ole.“ Blacki hääles ei olnud kübetki kaastunnet. „Aga ma olen kaotanud lähedasi inimesi ja tean, et sellega lihtsalt peab toime tulema.“ Ta surus käed enda ees kokku nagu palvetades. „Aga selle külge rippuma jääda, noh, see ei tule kasuks, Fin. See on morbiidne.“ Ta prunditas huuli. „Niisiis, sul on aeg langetada otsus. Selle kohta, mida sa oma ülejäänud eluga peale hakkad. Ja kuni sa seda teinud ei ole, tahan ma sind tööle tagasi, kui just mõni mõjuv meditsiiniline põhjus seda ei keela.“

Surve tagasi tööle minna oli kuhjunud. Monalt, kolleegide telefonikõnedest, sõprade nõuannetest. Ja ta oli sellele vastu seisnud, sest tal polnud aimugi, kuidas saada uuesti selleks, kes ta oli enne õnnetust.

„Millal?“

„Nüüd kohe. Täna.“

Fin oli rabatud. Ta raputas pead. „Mul on pisut aega vaja.“

„Fin, sul on aega olnud. Tule tagasi tööle või pane amet maha.“ Black ei oodanud vastust. Ta sirutas käe üle laua, võttis vildakast toimikuvirnast kollaka toimiku ja lükkas selle üle laua Finile. „Mäletad Leith Walki mõrva mais?“

„Jah.“ Aga Fin ei avanud toimikut. Tal polnud vaja seda teha. Ta mäletas liigagi hästi alasti surnukeha, mis vihmamärja nelipühilaste kiriku ja panga vahel puuoksa küljes rippus. Plakat seinal oli teatanud: Jeesus säästab. Ja Fin mäletas mõtet, et see nägi välja nagu panga reklaam ja seal peaks olema kirjas: Jeesus säästab Šoti pangas.

„Nüüd on veel üks,“ jätkas Black. „Identne modus operandi.“

„Kus?“

„Üleval põhjas. Põhja politseipiirkonnas. See ilmus välja HOLMESi arvutisüsteemis. Tegelikult tekkis just HOLMESil terane mõte see juurdlus sulle määrata.“ Ta pilgutas pikki ripsmeid ja mõõtis Fini umbusklikult. „Sa oskad endiselt nende žargooni, mis?“

Fin oli üllatunud. „Keldi keelt? Ma ei ole seda rääkinud sellest ajast, kui ma Lewise saarelt lahkusin.“

„Siis peaksid hakkama seda meelde tuletama. Ohver on sinu kodukülast.“

„Crobostist?“ Fin oli pahviks löödud.

„Sinust paar aastat vanem. Ta nimi on ...“ Ta uuris paberit enda ees. „... Macritchie. Angus Macritchie. Tead teda?“ Fin noogutas.