Читать книгу Mustmaja - Peter May - Страница 12

Olen kuulnud, et viiekümnendatel sündinud inimesed kirjeldavad oma lapsepõlve pruunides toonides. Seepiakarva maailm. Mina kasvasin kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ja minu lapsepõlv oli lilla.

Me elasime hoones, milliseid nimetati valgemajadeks, umbes kilomeeter Crobosti külast. See kuulus Nessiks hüütava Šotimaa Välis-Hebriidide saarestiku kõige põhjapoolsema saare, Lewise kõige põhjapoolsema tipu haldusalasse. Valgemajad olid ehitatud kividest ja lubjakivist kahekümnendatel, või betoonplokkidest, ja nende katused olid tehtud kiltkivist või rihvelplekist või tõrvapapist. Need ehitati vanade mustmajade asemele. Mustmajadel olid mördita laotud kivimüürid ja rookatused ning need pakkusid ulualust nii inimestele kui loomadele. Suurima toa kivipõranda keskel põles päeval ja ööl turbatuli. Seda kutsuti tuletoaks. Korstnaid ei olnud ja suits pidi välja pääsema augu kaudu katuses. Muidugi ei olnud see väga efektiivne ja majad olid alati kraami täis. Polnud imestada, et oodatav eluiga oli lühike.

Meie aias, majast kiviviske kaugusel, seisid mu isapoolsete vanavanemate koduks olnud mustmaja varemed. Katust polnud ja seinad olid suuremalt jaolt varisenud, aga peituse mängimiseks oli see suurepärane.

Mu isa oli praktiline mees, pahmaka mustade paksude juuste ja selgete siniste silmadega. Tema nahk oli nagu veisenahk, mis tõmbus suvel, kui ta suurema osa ärkveloldud ajast väljas mööda saatis, tõrvakarva. Kui ma olin veel väga väike, eelkooliealine, oli tal kombeks mind rannaajule viia. Toona ma ei taibanud seda, aga hiljem sain teada, et ta oli sel ajal töötu. Kalatööstust oli koomale tõmmatud ja paat, mille kapteniks tema oli, müüdi vanarauaks. Seega oli tal palju aega ja otsides kõike, mille meri võis öösel randa uhtuda, käisime me varavalges randu läbi. Puit. Suuremas koguses puitu. Ta ütles mulle kord, et tunneb meest, kes ehitas enda maja kaldale uhutud puidust. Ta ise sai suurema osa pööningutubade ehitamiseks vaja läinud puidust merest. Meri kinkis meile palju. See ka võttis palju. Vaevalt möödus mõni kuu, kui me taas kuulsime mõne õnnetu hinge uppumisest. Õnnetus kalapüügil. Keegi käis ujumas ja hoovus vedas ta merele. Keegi kukkus kaljudelt alla.

Me vedasime neilt retkedelt rannale koju igat sorti kraami. Köit, kalavõrke, alumiiniumist poisid, mida mu isa katelseppadele müüs. Pärast tormi oli saak veel parem. Ja pärast üht tormi leidsime suure, saja seitsmekümne liitrise tünni. Ehkki torm oli järele andnud, oli tuul iiliti tugev, meri kõrgel ja raevutsev ning peksis vastu kallast. Suured pilveräbalad tuiskasid pea kohal sada kilomeetrit tunnis või kiireminigi. Ja nende vahelt värvis päike maa erksatooniliseks, tõi esile rohelisi ja lillasid ja pruune laike.

Tünn, ehkki märgistuseta, oli täis ja raske ja leid rõõmustas mu isa. Aga me ei jaksanud seda ise liigutada, see oli viltu ja poolenisti liiva sees. Niisiis otsis isa traktori ja käru ja mõned mehed appi ja pärastlõunaks seisis see kenasti meie majakese kõrvalhoones. Üsna varsti sai isa selle lahti ja avastas, et tünn on värvi täis. Läikivat erklillat värvi. Nii juhtuski, et meie maja kõik uksed ja kapid ja riiulid, kõik aknad ja põrandalauad olid värvitud lillaks. Kõik need aastad, mis ma seal elasin.

Mu ema oli armas naine, heledate krussis juustega, mida ta hobusesabaks sidus. Tal oli hele tedretähniline nahk ja elavad pruunid silmad ja ma ei mäleta, et oleks teda kunagi meigituna näinud. Ta oli leebe ja päikeseline inimene, keevaline, kui talle varba peale astusid. Ta töötas meie pisikeses renditalus. Meil oli ainult umbes kuus aakrit maad ja see oli pikk, kitsas riba majast merekaldani. Viljakandev machair, hea karjamaa lammastele, kes tõid riiklike toetustega suurema osa renditalu tuludest. Ta kasvatas ka kartuleid ja naereid ja teravilju ja heina talveks ja siloks. Mul on temast hästi säilinud mälupilt, kui ta istus oma siniste tunkede ja mustade kummikutega meie traktoril ja naeratas kohmetult kohaliku ajalehe fotograafile, sest ta oli Nessi laadal mingi auhinna võitnud.

Selleks ajaks, kui ma pidin kooli minema, oli mu isa saanud töökoha uues naftatöötlustehases Arnish Pointis Stornoways ja tema ning punt mehi külast alustasid igal hommikul vana valge kaubikuga pikka teekonda linna. Seega pidi mind esimesel päeval kooli viima mu ema meie vana roostes Ford Angliaga. Olin põnevil. Mu parim sõber oli Artair Macinnes, kes ootas kooliminekut sama kärsitult kui mina. Ta oli minust ainult kuu aega vanem ja tema vanemate bangalo oli meie renditalule lähim maja. Niisiis olime enne koolis käima hakkamist palju koos. Aga tema vanemad ja minu omad ei olnud kunagi kuigi head sõbrad. Nende vahel oli, usun, mingisugune klassivahe. Artairi isa oli Crobosti koolis õpetaja, seal ei olnud mitte ainult seitsmeklassiline algkool, vaid ka põhikooli kaks esimest klassi. Tema oli põhikooli õpetaja, õpetas matemaatikat ja inglise keelt.

Mäletan, et oli tuuline septembripäev, madalad pilved põrkusid vastu maad ja marrastasid seda. Tuules oli tunda läheneva vihma lõhna. Mul oli seljas pruun kapuutsiga parka ja jalas lühikesed püksid, millest ma teadsin, et need ei hakka märjaks saades hõõruma. Mustad kummikud loksusid jalas; ma viskasin uue jäiga riidest koolikoti, milles olid tennised ja kaasapakitud lõunasöök, õlale. Tahtsin juba minema hakata.

Mu ema tagurdas Anglia garaaži kohustustesse ülendatud puidust sara alt välja, kui autosignaal tuulest üle kostis. Pöördusin vaatama ja nägin, kuidas Artair ja tema isa oma erkoranži Hillman Avengeriga maja ette keerasid. See oli ostetud kasutatuna, aga nägi peaaegu uus välja ja jättis meie vana Anglia häbisse. Härra Macinnes jättis mootori töötama ja ronis autost välja ning läks mu emaga rääkima. Hetke pärast tuli ta, pani mulle käe õlale ja ütles, et ta sõidutab minu ja Artairi kooli. Alles siis, kui auto juba liikuma hakkas, ma vaatama pöördusin ja ema lehvitamas nägin, jõudis mulle kohale, et ma ei olnud head aega öelnud.

Ma tean nüüd, mis tunne see on, kui su laps esimest päeva kooli läheb. See on veider tunne millegi kaotamisest, pöördumatust muutusest. Ja sellele tagasi mõeldes tean ma, mida tundis mu ema. See oli tema näol koos kahetsusega, et ta oli kuidagi sellest hetkest ilma jäänud.

Crobosti kool kükitas külast madalamas nõos, näoga Nessi sadama poole, künka otsas küla siluetile tooni andva kiriku varjus. Kooli ümbritsesid niidud ja kaugel eemal võis näha Butti majaka torni. Mõnel päeval võis suur saar üle Minchi kätte paista, mägede vaevumärgatavad siluetid kaugel silmapiiril. Alati räägiti, et kui suur saar on näha, siis läheb ilm halvaks. Ja see oli alati õige.

Crobosti algkoolis käis sada kolm last ja põhikoolis kaheksakümmend kaheksa. Koos minuga alustas sel päeval kooliteed veel üksteist värsket jõnglast ja me istusime üksteise taga klassis, mille kummaski reas oli kuus lauda.

Meie õpetaja oli proua Mackay, kõhn hallipäine naine, kes oli arvatavasti palju noorem, kui paistis. Mina arvasin, et ta on muldvana. Ta oli tegelikult lahke, see proua Mackay, aga range, ja tema keel oli teinekord väga salvav. Esimese asjana küsis ta klassilt, kas meie hulgas on keegi, kes ei oska inglise keelt. Ma olin muidugi kuulnud inglise keelt räägitavat, aga kodus rääkisime ainult keldi keelt ja mu isa keeldus televiisorit ostmast, nii et mul polnud aimugi, mida ta öelnud oli. Artair tõstis käe, näol teadev irve. Kuulsin oma nime ja kõigi pilgud pöördusid minule. Ei pidanud olema just geenius, et mõista, mida Artair talle öelnud oli. Tundsin, kuidas mu nägu punaseks tõmbub.

„Noh, Fionnlagh,“ jätkas proua Mackay keldi keeles, „paistab, et su vanematel polnud piisavalt aru peas, et sulle enne koolisaatmist inglise keelt õpetada.“ Minu vahetu reaktsioon sellele oli vihastada oma ema ja isa peale. Miks ma inglise keelt ei oska? Kas nad ei tea, kui alandav see on? „Sa peaksid teadma, et me räägime siin klassis ainult inglise keelt. Mitte et keldi keelel midagi häda oleks, aga nii see asi lihtsalt on. Ja me saame kähku teada, kui kiire õppija sa oled.“ Ma ei suutnud pilku laualt tõsta. „Me alustame sellest, et paneme sulle inglise nime. Kas sa tead, milline see on?“

Teatava trotslikkusega tõstsin pea. „Finlay.“ Teadsin seda, sest nii kutsusid mind Artairi vanemad.

„Hästi. Ja kuna ma alustan täna nimede kirjapanemisest, siis võid sa öelda mulle oma perekonnanime.“

„Macleoid.“ Hääldasin seda keldipäraselt ja inglise kõrvale kõlab see umbes nagu Maclodge.

„Macleod,“ parandas ta mind. „Finlay Macleod.“ Ja siis läks ta inglise keelele üle ja käis teised nimed läbi. Macdonald, Macinnes, Maclean, Macritchie, Murray, Pickford ... Kõigi pilgud pöördusid Pickfordi-nimelisele poisile ja proua Mackay ütles talle midagi, mille peale kõik lapsed itsitama hakkasid. Poiss punastas ja pomises vastuseks midagi seosetut.

„Ta on inglane,“ sosistas mulle kõrvallauast üks hääl keldi keeles. Pöördusin üllatunult ja vaatasin otsa kenale väikesele tüdrukule, kelle heledad juuksed olid kahte patsi punutud, kummagi otsas sinine lehv. „Saad aru, ta on ainus, kelle nimi ei alga m-iga. Nii et ta peab olema inglane. Proua Mackay oletas, et ta on majakavahi poeg, sest nemad on alati inglased.“

„Mida teie seal kahekesi sosistate?“ Proua Mackay hääl oli terav ja tema keldikeelsed sõnad muutsid ta minu jaoks veel hirmutavamaks, sest ma sain nende mõttest aru.

„Palun vabandust, proua Mackay,“ ütles patsiplika. „Ma lihtsalt tõlkisin Finlayle.“

„Oh, sa lausa tõlkisid?“ Proua Mackay hääles oli teeseldud imestus. „Väga julge väide nii pisikese tüdruku kohta.“ Ta vaikis hetkeks õpilaste nimekirja vaadates. „Ma kavatsesin teid tähestiku järjekorras istuma panna, aga võib-olla, kuna sa oled juba nii oivaline lingvist, Majorie, siis jäädki Finlay kõrvale istuma ja ... tõlgid talle.“

Endaga rahul olev Majorie naeratas õpetaja tooni märkamata. Mis minusse puutub, siis olin ma üsna rahul, et saan istuda ilusa patsidega tüdruku kõrval. Vaatasin üle klassi ja nägin, kuidas Artair mind jõllitab. Arvasin siis, et asi oli selles, et ta tahtis minu kõrval istuda. Tean nüüd, et ta oli armukade.

Võtsin ta vahetunni ajal mänguväljakul ette. „Miks sa minu peale kitusid, et ma inglise keelt ei oska?“

Aga ta oli üleolev. „Nad oleksid ju selle nagunii teada saanud.“ Ta tõmbas taskust väikese sinise ja hõbedasega inhalaatori, pani selle otsiku endale suhu ja tõmbas inhalaatori täiteosa alla vajutades õhku kopsudesse. Minu jaoks polnud selles midagi imelikku. Tal oli see olnud kogu aja, mil ma teda tundsin. Tal oli astma, olid mu vanemad öelnud, aga see ei tähendanud toona minu jaoks suurt midagi. Ma teadsin lihtsalt, et mõnikord on tal raske hingata ja kui ta oma toru imeb, siis saab temaga korda.

Suur punapäine poiss kahmas selle tal käest. „Mis see on?“ Ta hoidis seda vastu valgust, nagu võiks selle varjatud saladused niimoodi välja paista. See oli mu esimene kokkupuude Murdo Macritchiega. Ta oli pikem ja turskem kui ülejäänud poisid ja tal oli silmatorkav pahmakas porgandipunaseid juukseid. Sain hiljem teada, et teda kutsuti Murdo Ruadhiks. Ruadh on keldikeelne sõna punase kohta. Täht-tähelt Punane Murdo. See oli vajalik, et teha vahet temal ja ta isal, kes oli samuti Murdo Macritchie. Isal olid mustad juuksed ja teda kutsuti Murdo Dubhiks. Kõik said endale hüüdnime, sest nii paljud eesnimed ja perekonnanimed kattusid. Murdo Ruadhil oli vend Angus, meist paar aastat vanem. Nad kutsusid teda Angeliks, ingliks, sest ta oli oma klassi jõhkard, ja Murdo Ruadh paistis olevat otsustanud käia tema jälgedes.

„Anna siia!“ Artair püüdis oma toru tagasi kahmata, aga Murdo Ruadh hoidis seda ta käeulatusest kõrgemal. Ehkki Artair oli turjakas, ei olnud temast vastast suurele Murdole, kes viskas inhalaatori teisele poisile, see omakorda järgmisele, kes viskas selle tagasi Murdole. Juba oli Murdo Ruadh, justkui kõik kiusajad, endale kannupoisid leidnud, nagu sitt leiab kärbsed. Nõrga vaimuga poisid, aga piisavalt nutikad, et vältida ohvriks sattumist.

„Tule ja võta siis, kähiseja.“ Murdo Ruadh õrritas teda. Ja kui Artair seda kahmata püüdis, viskas ta selle ühele oma kärbestest.

Ma kuulsin tuttavat korisevat heli Artairi rinnust, kui ta oma toru jahtis, paanika ja alandus üheskoos algust tegemas tema hingamisteede blokeerimisega. Ja ma haarasin ühest jüngrist ning kiskusin toru tema käest ära. „Võta,“ ulatasin ma selle oma sõbrale. Artair imes seda mitu korda. Tundsin oma krael kätt ja vastupandamatu jõud keeras mu vastu seina. Lõin kuklast vastu teravat aluskrohvi vere välja. „Mis pagana mängu sa, keldi poisu, enda arvates mängid?“ Murdo Ruadhi nägu oli minu omast viie sentimeetri kaugusel ja ma tundsin ta roiskuvat hingeõhku. „Ei oska inglise keelt. Ei oska üldse rääkida.“ Paradoksaalne oli see – ehkki siis ma seda ei märganud –, et ta ladus oma mõnitusi keldi keeles. See oli mänguväljaku keel. Me rääkisime inglise keelt ainult tundides.

„Jäta ta rahule!“ See oli pelgalt väikese poisi hääl, aga selles oli niisugust autoriteeti, et see vaigistas poiste ergutushüüded, kes olid kogunenud vaatama, kuidas Murdo mu ette võtab. Murdo Ruadhi suurele inetule lõustale ilmus mõistmatu põrnitsus. Talle oli minuti jooksul kaks korda vastu astutud. Ta pidi sellele lõpu tegema. Ta laskis mu kraest lahti ja pöördus ringi. Poiss ei olnud minust suurem, aga miski tema hoiakus võttis Murdo Ruadhil hoo maha. Kuulda oli ainult tuule mühinat ja hüppenööriga hüppavate tüdrukute naeru mänguväljaku teises otsas. Kõigi pilgud olid Murdol. Ta teadis, et kaalul on tema maine.

„Kui sa jalgu jääd ... ma kutsun oma suure venna.“

Tahtsin naerda.

Teine poiss vaatas Murdo Ruadhile otse silma ja oli näha, et see muutis Murdo ebakindlaks. „Kui sa tahad oma suurt venda kutsuma vudida ...“ poiss sülitas sõnad „suurt“ ja „venda“ millegi põlgusetaolisega, „... siis pean ma lihtsalt oma isale ütlema.“

Murdo kahvatas oma traatja, punase juuksepahmaka all. „Noh, tead ... ära mulle jalgu jää.“ See oli hale vastulöök ja kõik mõistsid seda. Ta trügis läbi poistesumma ja marssis üle mänguväljaku minema, järgijad tal järel sörkimas, juureldes, et võib-olla tegid nad panuse valele mehele.

„Tänan,“ ütlesin oma päästjale, kui poisid laiali valgusid.

Aga ta kehitas lihtsalt õlgu, nagu poleks see kõneväärt. „Ma ei talu neid kuradi ülbikuid.“ Kuulsin esimest korda kedagi niimoodi vandumas. Ta torkas käed taskutesse ja lonkis kõrvalhoone poole.

„Kes see on?“ küsisin Artairilt.

„Sa ei teagi?“ oli Artair hämmastunud. Raputasin pead. „See on Donald Murray.“ Ta ütles seda summutatud toonil, täis imetlust. „Ta on kirikuõpetaja poeg.“

Siis helises kell ja me läksime tagasi klassi. See oli puhas juhus, tõesti, et ma möödusin direktori uksest hetkel, kui ta selle avas ja otsis mööduvate õpilaste summast sobivat kandidaati. „Sina, poiss.“ Ta näitas minu poole näpuga. Tardusin paigale ja ta torkas mulle ümbriku pihku. Mul polnud aimugi, mida ta järgmiseks ütles, ja ma lihtsalt seisin seal ja läksin üha rohkem paanikasse.

„Ta ei oska inglise keelt ja proua Mackay ütles, et ma pean talle tõlgiks olema.“ Majorie hõljus kaitseinglina mu õla juures. Kui ma teda vaatama pöördusin, läkitas ta mulle võiduka naeratuse.

„Oh, kas tõesti? Tõlgiks olema, mis?“ Direktor mõõtis meid huvitatult, pilkava tõsidusega üht kulmu kergitades. Ta oli pikk, poolkuukujuliste prillidega kiilaspäine mees ja ta kandis alati numbri võrra liiga suuri halle tviidülikondi. „Siis, noor daam, peaksid sa temaga kaasa minema.“

„Jah, härra Macaulay.“ Täiesti hämmastav, kuidas ta paistis kõigi nimesid teadvat. „Lähme, Finlay.“ Ta puges mulle käevangu ja juhtis meid uuesti välja mänguväljakule.

„Kuhu me läheme?“

„See kirjake su käes on tellimus Crobosti ärile meie näksipoe varude täiendamiseks.“

„Näksipood?“ Mul polnud aimugi, millest ta räägib.

„Kas sa, tohmus, ei tea midagi? Näksipoest saame koolis maiustusi ja krõbekartuleid ja limpsi ja muud kraami osta. Siis me ei kõmbi kogu aeg poe vahet ja ei riski auto alla jäämisega.“

„Ah nii.“ Noogutasin ja imestasin, kust ta seda kõike teab. Alles mõne aja pärast avastasin, et ta õde oli kuuendas klassis. „Et siis jääme auto alla ainult meie?“

Ta itsitas. „Vanale Macaulayle tundusid sa ilmselt üsna mõistlik tegelane.“

„Sellega pani ta siis küll puusse.“ Mulle meenus mu vastasseis Murdo Ruadhiga. Ta itsitas jälle.

Crobosti äri oli vana kivihoone umbes kaheksasaja meetri kaugusel tee lõpus. See seisis suure tee ristis. Selle väikestel akendel ei paistnud kunagi midagi olevat ja akende vahelt avanes kauplusse kitsas uks. Me nägime seda kauguses, kivist, punase rihvkatusega varjualuse kõrval. Üherealine tee oli pikk ja sirge, ilma kõnniteedeta ja seda ääristasid pehkivad puidust viltuvajunud aiapostid. Aed ei saanud lammaste teelt eemalehoidmisega hästi hakkama. Pikk rohi kraavi kõrval oli kõrbenud, tuul oli selle maadligi puhunud ja kanarbik oli peaaegu surnud. Eemal nõlvakul olid majad peatänava äärde ritta seatud nagu nöörile aetud kandilised helmed, polnud puid ega põõsaid, mis nende jäika nurgelisust pehmendaks. Ainult aedade ja surnud autode roostetavate vrakkide ja rikkis traktorite segadik.

„Kuskandis sa Crobostis elad?“ küsisin ma Majorielt.

„Ei elagi. Ma elan Mealanaisi talus. See on Crobostist umbes kolme kilomeetri kaugusel.“ Ja ta tasandas häält nii, et ma teda vaevu üle tuule kuulsin. „Mu ema on inglane.“ See kõlas, nagu usaldaks ta mulle saladuse. „Sellepärast ma oskangi inglise keelt ilma keldi aktsendita rääkida.“

Kehitasin õlgu, imestades, miks ta seda mulle räägib. „Mina sellest aru ei saaks.“

Ta naeris. „Muidugi mitte.“

Oli külm ja hakkas sadama ning ma tõmbasin endale kapuutsi pähe, heites patsidega tüdrukule vargsi pilgu. Patsid laperdasid tema selja taga tuules ja ta paistis nautivat oma näol torkivat tuult. Tema põsed olid muutunud erepunaseks. „Majorie.“ Ma tõstsin häält, et mind üle tuule kuulda oleks. „Ilus nimi.“

„Ma ei salli seda.“ Ta põrnitses mind. „See on mu inglise nimi. Aga keegi ei kutsu mind nii. Mu päris nimi on Marsaili.“ Nagu Majorie puhul rõhutas ta esimest silpi, s muutus pehmeks sh-ks, nagu see keldi keeles alati pärast r-i on, põhja pärand kahesajast aastast, mil saari valitsesid viikingid.

„Marsaili.“ Proovisin, kuidas seda öelda on, ja selle kõla meeldis mulle. „See on isegi parem.“

Ta heitis mulle vilksamisi ujeda pilgu, pehmed sinised silmad viivuks minu omadesse vaatamas ja siis uuesti mujale tantsisklemas. „Kuidas sulle siis sinu inglise nimi meeldib?“

„Finlay?“ Ta noogutas. „Ei meeldi.“

„Ma kutsun sind siis Finiks. Kas see sobib?“

„Fin.“ Proovisin jälle, kuidas seda öelda on. See oli lühike ja asjalik. „See kõlbab.“

„Hästi.“ Marsaili naeratas. „See sa siis nüüdsest oled.“

Ja niimoodi juhtuski, et Marsaili Macdonald pani mulle nime, mis jäi mulle külge kogu ülejäänud eluks.

Sel ajal, esimesel nädalal, õppisime koolis uusi asju ainult keskpäevani. Sõime lõunat ja läksime siis koju. Ja ehkki meid Artairiga oli sel esimesel hommikul kooli sõidutatud, pidime me ise koju minema. Minna oli ainult umbes poolteist kilomeetrit. Artair ootas mind väravas. Mul läks kauem, sest proua Mackay oli mu tagasi kutsunud ja mu vanemate jaoks kirja kaasa andnud. Nägin Marsailit kaugemal üksinda minemas. Me olime poest tagasi tulles läbimärjaks saanud ja ülejäänud hommiku radiaatori juures istudes kuivanud. Vihm oli korraks lakanud.

„Tee kähku, ma ootasin sind.“ Artair tahtis kangesti koju jõuda. Ta tahtis koos minuga oma maja lähedalt kaljutiikidest krabisid otsida.

„Ma lähen koju Mealanaisi talu kaudu,“ teatasin ma talle. „Sealt saab otse.“

„Mida?“ Ta vaatas mulle otsa, nagu oleksin ma hulluks läinud. „Sealtkaudu läheb mitu tundi!“

„Ei, ei lähe. Ma saan lõigata mööda Cross-Skigersta teed.“ Mul polnud aimugi, kus see on, aga Marsaili oli mulle öelnud, et see on lühike tee Mealanaisist Crobosti.

Ma isegi ei oodanud ta vastuväiteid ära, vaid hakkasin mööda teed Marsailile järele jooksma. Selleks ajaks, kui ma talle järele jõudsin, oli mul võhm väljas. Ta naeratas mulle teadvalt. „Ma arvasin, et lähed koju koos Artairiga.“

„Ma mõtlesin, et tulen koos sinuga Mealanaisi kaudu.“ Ma rääkisin, nagu oleks see kõige tavalisem asi. „Sealtkaudu saab otse.“

Ta ei paistnud mind eriti uskuvat. „See on otsetee kohta päris pikk maa.“ Ja ta kehitas pisut õlgu. „Aga ma ei saa sind keelata koos minuga kõndimast, kui sa seda tahad.“

Naeratasin omaette ja surusin maha soovi võidurõõmsalt rusikat tõsta. Vaatasin tagasi ja nägin Artairi meile järele vahtimas.

Tee tallu keeras peateest enne Crobosti ristmikku teisele poole. Aeg-ajalt ettetulevate möödumistaskutega kirjatud üherealine tee lookles üle kaugete silmapiirini ulatuvate turbaväljade kagu poole. Aga maapind oli siin kõrgem ja tagasi vaadates võis teelinti näha kuni Swainbosti ja Crossini. Selle taga, ilmetuina Crobosti surnuaial taeva taustal kõrguvate hauakivide metsast allpool lääneranniku ääres, vahutas meri. Lewise põhjaosa on lausik ja sellel pole künkaid ega mägesid ja alati kiirustav tuul pühib sellest üle Atlandi ookeanist Minchi väinani. Ja nii muutus see kogu aeg. Heledad ja tumedad lakkamatult muutuvad mustrid, üks seatud teise vastu, vihm, päikesepaiste, tumedate pilvedega taevas, sinine taevas. Ja vikerkaared. Mu lapsepõlv tundus neid täis olevat. Tavaliselt kahekordseid. Me vaatasime sel päeval ühte, see tekkis kiiresti turbaraba kohale, erksavärviline tumedamast tumedama sinimusta taeva taustal. See vabastas meid vajadusest rääkida.

Siis keeras tee kergest nõlvast alla pundi taluhoonete juurde madalas orus. Aiad olid siin paremas korras ja niidul sõid lehmad ja lambad. Paistis kõrge, punase katusega küün ja suur valge talumaja, mida ümbritses kobar kõrvalhooneid. Me peatusime valgeks värvitud värava juures, mille tagant algas maja juurde viiv muldtee.

„Kas tahad sisse astuda ja lonksukest limonaadi?“ pakkus Marsaili.

Aga ma olin selleks ajaks juba murest hullumas. Mul polnud aimugi, kus ma olen või kuidas koju jõuda. Ja ma teadsin, et jõuan väga hilja. Ma juba tundsin oma ema viha. „Parem mitte.“ Vaatasin kella, püüdes mitte murelikuna mõjuda. „Ma kipun pisut hiljaks jääma.“

Marsaili noogutas. „Niimoodi see otseteedega läheb. Nende tõttu jääd alati hiljaks.“ Ta naeratas rõõmsalt. „Aga kui sa tahad, siis võid laupäeva hommikul mängima tulla.“

Nügisin kummikuninaga üht mätast ja kehitasin ükskõiksust teeseldes õlgu. „Ma mõtlen sellele.“

„Tee siis, nagu tahad.“ Ja ta pöördus ja kadus mööda teed suure valge talumaja poole.

Ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, kuidas ma sel esimesel päeval kodutee leida suutsin, sest pärast Mealanaisi jäi teest alles ainult kivine rada. Ma olin mõnda aega mööda seda kõmpides üha suuremasse ahastusse sattunud, kui nägin silmapiiri lähedal mööda vilksamas ühe auto katust. Jooksin nõlvast üles ja avastasin ennast kohast, mis pidi olema Cross-Skigersta tee, mida Marsaili maininud oli. Vaatasin mõlemale poole ja tee tundus kaduvat turbarabasse. Ma ei teadnud, kummale poole pöörata. Olin hirmunud ja mul oli nutt varuks. Mingi kaitsev käsi pidi mu vasakule suunama, sest kui ma oleksin paremale pööranud, poleks ma kunagi koju jõudnud.

Ikkagi kulus üle kahekümne minuti, enne kui jõudsin teeristini, kus kõver mustavalgekirju teeviit ebamääraselt Crobosti poole osutas. Nüüd ma juba jooksin, pisarad põletasid mu põski, kummikute servad hõõrusid põlveõndlad verele. Tundsin mere lõhna ja kuulsin seda enne, kui nägin. Ja siis kui ma üle tõusu jõudsin, ilmus nähtavale kivitee ümber kössitavate omavahel kokkusobimatute majade summa kohal kõrguv Crobosti vabakiriku tuttav siluett.

Kui ma meie majani jõudsin, keeras ema Ford Angliaga sissesõiduteele. Tagaistmel oli Artair. Ema hüppas autost välja ja haaras mul ümbert kinni, nagu võiks tuul mu minema puhuda. Aga tema kergendus asendus kiiresti vihaga.

„Taeva päralt, Fionnlagh, kus sa ometi olid? Ma olen sind otsides seda teed kaks korda edasi-tagasi koolini sõitnud. Ma olen täiesti hulluks minemas.“ Ta pühkis mu näolt pisarad ja mina pingutasin selle nimel, et neid enam juurde ei voolaks. Artair oli autost välja tulnud ja seisis huvitatult vaadeldes. Mu ema vaatas talle otsa. „Artair tuli sind pärast kooli otsima ega teadnud, kus sa oled.“

Põrnitsesin Artairi vihaselt ja jätsin endale meelde, et kui tüdrukud asjasse puutuvad, ei saa teda usaldada.

Ütlesin: „Ma saatsin ühe tüdruku Mealanaisi tallu ära. Ma ei teadnud, et see nii kaua võtab.“

Ema oli ahastuses: „Mealanais? Fionnlagh, mis sul arus oli? Ära seda enam kunagi tee!“

„Aga Marsaili tahab, et ma laupäeva hommikul sinna mängima läheksin.“

„Noh, mina seda ei luba!“ Mu ema oli muutunud teraskõvaks. „See on liiga kaugel ja ei su isal ega minul ole aega sind sinna ja tagasi sõidutada. Saad aru?“

Noogutasin, püüdes mitte nutta, ja korraga hakkas tal minust kahju, ta embas mind hellalt, ta pehmed huuled suudlesid mu hõõguvaid põski. Siis meenus mulle kirjake, mille proua Mackay mulle andnud oli. Tuulasin taskus ja ulatasin selle talle.

„Mis see on?“

„Kiri õpetajalt.“

Ema kortsutas kulmu, võttis selle vastu ja rebis lahti. Ma vaatasin, kuidas ta nägu punaseks tõmbus ja ta voltis kirja uuesti kiiresti kokku ning torkas oma tunkede taskusse. Ma ei saanudki teada, mis kirjas seisis, aga sellest päevast alates rääkisime me kodus ainult inglise keelt.

Läksime järgmisel hommikul Artairiga jala kooli. Artairi isa pidi minema Stornowaysse mingile haridusteemalisele koosolekule ja minu emal oli mure ühe ute pärast. Kõndisime suurema osa teest vaikides, tuule käes kõveras, ja vahelduseks mõneks hetkeks päikesevalguse soojuses. Meri peksis vahuseid laineharju liivasele rannale all. Me olime peaaegu künkast alla jõudnud, kui ma küsisin: „Miks sa teesklesid mu ema ees, et ei teadnud, et ma Mealanaisi läksin?“

Artair puhkis pahaselt. „Ma olen sinust vanem. Mind oleks süüdistatud, et ma sul minna lubasin.“

„Vanem? Neli nädalat!“

Artair kallutas pead ja vangutas seda pühalikult nagu vanamehed, kes laupäeva hommikuti Crobosti poe juures seisid. „Seda on päris palju.“

See ei veennud mind eriti. „Noh, ma ütlesin emale, et tulen pärast kooli sinu juurde mängima. Nii et parem toeta mu juttu.“

Ta vaatas mind üllatunult. „Sa tahad öelda, et sa ei tule?“ Raputasin pead. „Kuhu sa siis lähed?“

„Ma saadan Marsaili koju.“ Ja ma vaatasin talle nii otsa, et ta ei saanud enam vastu vaielda.

Jätkasime teekonda veel sügavamas vaikuses, kuni jõudsime peateele. „Ma ei saa aru, miks sa tahad tüdrukuid koju saata.“ Artair ei olnud rahul. „Nagu memmekas.“ Ma ei öelnud sõnagi ja me ületasime peatee ning jõudsime üherealisele kooli juurde viivale teele. Seal oli nüüd ka teisi lapsi, neid tuli igast suunast ja nad kõndisid kahe- või kolmekaupa taamal asuva väikese pundi koolihoonete poole. Ja korraga ütles Artair: „Olgu siis nii.“

„Olgu mis?“

„Kui ta küsib, ütlen ma su emale, et me mängisime minu juures.“

Vaatasin talle vilksamisi otsa, aga ta vältis mu pilku. „Aitäh.“

„Ühel tingimusel.“

„Mis see oleks?“

„Et ma saan koos sinuga Marsaili koju saata.“

Kibrutasin kohkunult kulmu ja vaatasin talle pikalt, karmilt otsa. Aga ta vältis endiselt mu pilku. Miks, imestasin ma, peaks ta tahtma Marsailit koju saata, kui seda teevad memmekad?

Muidugi, nüüd, pärast kõiki neid aastaid, ma tean, miks. Aga siis polnud mul aimugi, et meie sellehommikune vestlus tähistas Marsaili kiindumuse pärast võistlemise algust, mis pidi kestma kogu kooliaja ja kauemgi.