Читать книгу Mustmaja - Peter May - Страница 8

Nad on veel täitsa lapsed. Kuueteistkümneaastased. Alkoholist julgust saanuna ja lähenevast pühapäevast kannustatuna tervitavad nad armastust otsides pimedust, aga leiavad ainult surma.

Tuul on ebaharilikult vaikne. Ja ometi kord on see soe, nagu hingeõhk nahal, hellitav ja võrgutav. Imeõhukesed pilved varjavad tähed augustitaevas, aga kolmveerandini kasvanud kuu heidab kahvatut, veretut valgust mõõna ajaks rannale kokku pressitud liivavallile. Meri hingab rannal vaikselt, helenduv aur hõbedasena kuldse kohal kobrutamas. Noor paarike kiirustab mööda asfaltteed külast alla, veri tuksleb nende peades, nagu loksuksid lained.

Neist vasakut kätt jäävas tillukeses lahesopis tõuseb ja langeb vesi, veepinnal murdub kuuvalgus ja nad kuulevad väikeste paatide nagisemist köite otsas, koha pärast trügivate, üksteist mänglevalt pimeduses nügivate paatide puidu vaikset kolksumist vastu puitu.

Tüdruku tõrksust tajudes hoiab Uilleam tolle kätt oma käes. Ta on maitsnud alkoholi magusust tüdruku hingeõhus, tundnud oma huultel tema pakitsevat suudlust ja teab, et täna õhtul annab ta viimaks järele. Aga aega napib. Kohe on pühapäev. Liiga kohe. Ainult pool tundi, nagu reetis enne tänavavalgusest lahkumist vargsi kellale heidetud pilk.

Ceit hingab nüüd katkendlikult. Hirmul – ta ei karda seksi, vaid isa, kelle teab kolde kõrval istuvat, vaatamas, kuidas turbapätside tuli südaöö lähenedes hääbub, kätteõpitud täpsusega ajastatud kustuma enne päeva lõppu. Ceit peaaegu tunneb isa kannatamatust aegamisi vihaks muutuvat, kui kell homse poole tiksub ja tema veel tagasi ei ole. Kuidas on võimalik, et elu on sel jumalakartlikul saarel nii vähe muutunud?

Mõtted keerlevad ta peas, võideldes ruumi eest ihaga, mis on ennast ta kehas sisse seadnud, ja alkoholiga, mis on nüristanud ta nooruslikku vastuseisu sellele ihale. Veel mõne napi tunni eest oli nende laupäeva õhtu klubis tõotanud kesta terve igaviku. Aga aeg möödub kõige kiiremini siis, kui seda on vähe. Ja nüüd oli see peaaegu otsas.

Kui nad mööduvad vanast kaluripaadist, mis on kiviklibul veepiiri kohal lääbakil, kerkivad ta rinnas korraga kartus ja kirg. Läbi betoonist paadikuuri avatud poole näevad nad randa allpool, klaasita aknad selle raamiks. Merel paistab olevat mingi sisemine valgus, see peaaegu helendab. Uilleam laseb tal käest ja lükkab puidust ukse lahti, parasjagu nii palju, et nad sisse pääseksid. Ja ta lükkab Ceiti sisse. Siin on pime. Õhku täidavad diislikütuse, soolase vee ja adru kirbe lõhn, nagu rabistavate teismeliste seksi kurb parfüüm. Nende kohal kõrgub treileril istuva paadi tume vari, kaks väikest kandilist akent avanemas piiluaukudena kalda poole.

Poiss lükkab ta vastu seina ja tüdruk tunneb kohe poisi suud enda suul, tema keelt ta huulte vahele tungimas, tema käsi ta pehmeid rindu pigistamas. See on valus ja ta lükkab poisi eemale. „Mitte nii jõuliselt.“ Tema hingamine kostab pimeduses nagu kõuemürin.

„Aega pole.“ Tüdruk kuuleb poisi hääles pinget. Mehe pinget, üheaegselt täis iha ja ärevust. Ja tüdruk hakkab kahtlema. Kas ta tõesti tahab, et tema esimene kord oleks niisugune? Paar räpases paadikuuris näpatud närust hetke?

„Ei.“ Ta lükkab poisi kõrvale ja astub eemale, pöördub akna ja värske õhu poole. Kui nad kähku teevad, võivad nad veel kaheteistkümneks tagasi jõuda.

Ta näeb varjudest ilmuvat musta kogu peaaegu samal hetkel, kui ta seda puudutab. Pehme ja külm ja raske. Ta toob kuuldavale tahtmatu karjatuse.

„Pagana päralt, Ceit!“ Uilleam kargab talle järele, nüüd on ihale ja ärevusele lisandunud pettumus ja jalg kaob tal alt, täpselt nagu ta oleks astunud jääle. Poiss räntsatab raskelt küünarnukile ja ta käsivarres sähvib valu. „Pask!“ Põrand on diislikütusest lige. Ta tunneb, kuidas see läbi ta püksitagumiku imbub. See on ta kätel. Midagi mõtlemata otsib ta taskust välgumihkli. Siin on lihtsalt liiga kuradi pime. Alles pöidlaga välgumihklit rapsates ja leeki süüdates torkab talle pähe, et ta võib ennast otsekohe inimtõrvikuks muuta. Aga siis on juba liiga hilja. Valgus on pimeduses ootamatu ja ehmatav. Ta püüab ennast kokku võtta. Aga diisliaurud ei sütti, raevutsev tulepall ei lahvata. Nähtavale ilmub ainult vaatepilt, mis on niivõrd põhjani rabav, et alguses on seda võimatu hoomata.

Talade küljes ripub poodud mees, kulunud oranž köis ta pead võimatu nurga alla keeramas. See on pirakas mees, ihualasti, sinkjasvalge ihu ripnemas voltidena rinnal ja tagumikul nagu kaks numbrit liiga suur lohmakas ülikond. Laiast naeratusest, mis ta kõhu küljelt küljeni avab, ripub miski sile ja läikiv loogeldes ta jalgade juurest alla. Välgumihkli leek tantsitab pudeneva krohviga grafiteid täis seinal surnud mehe varju, nagu tervitaks uut saabujat tohutu hulk hingi. Tema taga näeb Uilleam Ceiti nägu. Kahvatut, silmad tumedad, õudusest tardunud. Hetkeks mõtleb ta täiesti tobedalt, et diisliloik ta ümber on põllumajanduslik, punaseks värvitud aktsiisiseaduste pärast, selle maksuvabastuse märgistamiseks – ja mõistab siis, et see on veri, kleepuv ja paks ja juba tema kätel pruuniks kihiks kuivamas.