Читать книгу Mustmaja - Peter May - Страница 7

Tagasilükkamine on mõru, eriti kui selle peab alla neelama pärast edu vilju.

Kirjutasin „Mustmaja“ teiste saavutuste kiiluvees: ajakirjanduses võitsin Šotimaa paljutõotava noore ajakirjaniku aastapreemia, televisioonis olin loonud ja reitingutabeli tippu viinud mitu parimal eetriajal näidatavat seriaali, kriminaalromaanide maailmas pälvisid mu „Hiina jubedused“ rahvusvahelist tähelepanu.

Kui ma selle valmis sain, tundsin oma südames, et see on parim, mis ma eales kirjutanud olen.

Kujutage siis ette, kui raske hoop see oli, et kõik Ühendkuningriigi kirjastajad raamatu tagasi lükkasid. Ma ei suutnud põhjust mõista. Samuti ei saanud sellest aru mu agent, kelle arvates oli see romaan kaasahaarav. Mul on sellest tagasilükkamisest siiani mõru maitse suus.

Mingil moel tegi asja hullemaks, et toimetajad, kes käsikirja tagasi lükkasid, ütlesid selle kohta ainult head: silmapaistev põnevik, süngelt meeleolukas teos, eleegiline.

Tsitaadid, mis oleks teinud au ükskõik millise menuraamatu tagakaanele.

Miks nad selle siis tagasi lükkasid? „See ei jõua piisavalt suure publikuni, meil on juba Šotimaa sarjad, me pole selle müügipotentsiaalis veendunud ...“

Nüüd on paras hetk ajas tagasi minna, selle raamatu loomise juurde. 1990-ndatel tegime – mu naine ja mina – Šoti televisioonile keldikeelse draamasarja. Selle pealkiri oli „Machair“ ja see filmiti tervenisti Lewise saarel, kus ma elasin sarja produtsendina viiel aastal viis kuud: elasin, hingasin ja imasin saart endasse.

Tulin 1996. aastal televisioonist ära eesmärgiga püüda teenida elatist raamatuid kirjutades, see soov oli mul juba ammu olnud. Mul vedas, et leidsin esimese katse jaoks kirjastaja (ehkki ma olin mõne aastakümne eest kirjutanud käputäie raamatuid). Raamatuks oli „Tuletegija“ („The Firemaker“) ja sellest sai esimene kuuest põnevikust, mille tegevustik oli paigutatud Hiinasse, kus ma järgmise seitsme aasta jooksul korduvalt kohalike oludega tutvumas käisin.

Selleks ajaks, kui ma olin Hiina sarjade kirjutamise lõpetanud, olin lahkunud kodupaigast Šotimaal ja asunud päriselt elama Prantsusmaale, riiki, millega mul oli olnud pikaajaline armusuhe. Aastatuhande vahetusest oli neli või viis aastat ja ma kaalusin, mida järgmiseks kirjutama peaksin. Mu mõte kaldus tagasi aega, mil olin elanud Lewise saarel, igapäevaseid võttekohti leida püüdes loodusjõududega võidelnud, sukeldunud selle paiga kultuuri ja folkloori, kaitstes „Machairi“ Šotimaa kõikvõimsa vabakiriku kriitika eest: üks nende õpetaja oli seda Šoti ajalehes saatana kätetööks nimetanud.

Ja korraga mõistsin, et see on paik, millest keegi teine kirjutanud ei ole, vähemalt mitte krimiromaanides. See oli paik, mida ma hästi tundsin, aga samas on see eksootiline ja ülejäänud Briti saartel praktiliselt tundmatu. Ma võiksin selle lummava ja süvenemist nõudva kultuuri pahaaimamatute lugejate ette tuua mujal Ühendkuningriigis.

Vaatamata sellele, et mul ei olnud kirjastamislepingut, suundusin uuesti saartele, et teha eeltööd raamatule, millest pidi saama „Mustmaja“. Ja selle reisi lõpust – raputaval lennul väikelennukiga Glasgow’st Stornowaysse – mäletan, kuidas vahtisin lennuki aknast turbakraave, mis saare maastikku armistavad ja peaaegu mattusin mälestuste tulva alla seal möödunud aastatest – täpselt nagu see juhtub raamatus Finiga, kui ta pärast kaheksateist aastat väldanud eemalolekut Lewisele naaseb.

See oli taasavastamiste reis, mis annab tooni mu hilisemale kirjatööle. Ma külastasin hästi tuntud paiku, kus olime filminud igasuguse ilmaga; metsikud tormid, ja raevutsev meri kõigest väest pingutamas, et meie graafik segi lüüa. Ja mu mõtete pealmise kihi moodustas palju kordi kuuldud lugu kümnest Nessi mehest saare põhjatipust, kes teevad iga aasta augustis retke kaljusaarele Atlandi põhjaosas, kus nad tapavad kaks tuhat noort suulat. See oli traditsioon, mis oli alguse saanud neljasaja aasta eest, kui nälg ja meeleheide ajasid inimesi ohtlikule teekonnale lindude järele, et oma perekondi toita. Nüüd on see pigem saare noorte meeste üleminekuriitus, võimalus ennast tõestada ja saada saagiks hinnalist guga’t (keldi sõna noore suula kohta), millest on saanud ihaldusväärne delikatess.

Korraldasin kokkusaamise küttide pealiku Dods MacFarlane’i ja mõne tema kaaslasega Nessi klubist. Algne umbusk asendus õllekannusid ja viskit kummutades hea tujuga ja pärast esmast vestlust jahi teemadel ja elust sel kaljusaarel, pöördus jutt sellele, kuidas oli saarel üles kasvada seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel, kui võimud keldi kultuurile viltu vaatasid. Kuuekümnendatel rääkisid lapsed keldi keelt ainult mänguväljakutel ja kodudes. Need, kes seda koolis rääkisid, kutsuti karmilt korrale – Westminsteri valitsuse keldi keele rääkijate tagakiusamise visalt püsiv pohmelus, mis sai alguse Charles Edward Stuarti lüüasaamisega Cullodeni lahingus.

Õhtu edenedes ilmusid värvikad lood kiiresti lagedale. Naljakad ja kurvad ja saarele ainuomased. Kui ma viimaks lahkusin ja tagasi Stornowaysse läksin, kulus ülejäänud öö külalistemaja fuajees, kus kirjutasin üles kõik, mida vähegi mäletasin. Ideed sähvisid, mõtted perutasid. Kui esimesed külalistemajas ööbijad hakkasid hommikusöögile tulema, sulgesin sülearvuti kaane ja mõistsin, et mul on raamatu materjal olemas. Pidin selle ainult valmis kirjutama.

Pöördusin tagasi Prantsusmaale, täis energiat ja inspiratsiooni, ning asusin tööle. Lugu lihtsalt tungis minust välja. Ja võib-olla esimest korda oma kirjanikukarjääri jooksul sukeldusin ma sügavuti enda ellu ja kogemustesse, et oma peategelane, Fin, ellu äratada. Tema luhtunud noorusarmastus Marsaili on vägagi inspireeritud mu enda esimesest armastusest, väikesest Jenniferi-nimelisest tüdrukust, kellega ma algkoolis ühes klassis käisin ja kelle talus ma sage külaline olin – astudes üle rangetest vanemlikest ettekirjutustest.

Elasin Fini ellu sügavalt sisse, tema minevikku ja olevikku, immutasin ta läbi mu enda nõrkuste ja kahetsustega. Oli hetki, kui ma lihtsalt istusin arvuti taga ja nutsin. Selline kogemus oli minu jaoks täiesti uudne ja aitas mul mõista, kui palju ma endast sellesse raamatusse panin.

Ja seetõttu sain tunduvalt hullemini haiget, kui Briti kirjastusmaailm mu raamatu nii üksmeelselt tagasi lükkas.

Olin täiesti löödud, masenduses, ja kaotasin igasuguse motivatsiooni. Aga mu sissetulekud sõltusid raamatumüügist, nii et mul polnud teist võimalust, pidin „Mustmaja“ kõrvale lükkama ja jätkama millegi uuega. Hakkasin kirjutama Prantsusmaal toimuva tegevustikuga sarja, mille peategelaseks on Šoti-Itaalia päritolu emigrant Enzo Macleod, kriminalistikaekspert, kes püüab uue teaduse abil Prantsusmaa vanu juhtumeid lahendada. Leidsin Enzo raamatutele Ameerika kirjastaja ja keskendusin Ühendkuningriigi asemel üha rohkem Prantsusmaale ja Ühendriikidele, kus mu raamatuid edukalt avaldati.

Kõik muutus kolm aastat hiljem, pärast juhuslikku vestlust mu Prantsusmaa kirjastajaga. Mainisin, et mul liisub sahtlis käsikiri, mida pean parimaks enda kirjutatud raamatuks, aga keegi ei taha seda avaldada. See naine küsis käsikirja näha ja helistas kuus nädalat hiljem, et öelda: „J’adore ce livre!“ See meeldis talle ja ta ostis maailma õigused, mis on Prantsuse kirjastaja puhul haruldane – omandada inglise keeles kirjutatud raamatu avaldamisõigus.

Käsikiri tõlgiti ja avaldati kiiduavalduste saatel mu uuel kodumaal. See võitis lugematu arvu kirjanduspreemiaid ja kui mu Prantsusmaa kirjastaja sellega Frankfurti rahvusvahelisele raamatumessile läks, pingutasid kirjastajad üle maailma tõlkeõiguste ostmise nimel pihiku lõhki.

Viimaks omandas raamatu üks väike Briti kirjastus, Quercus, mida siis, kui ma käsikirja Londonis pakkusin, veel ei olnudki. Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu. „Mustmajast“ ja kahest sellele järgnenud raamatust („The Lewis Man“ ja „The Chessmen“), mis moodustavad kolme peale Lewise triloogia, on saanud tõelised müügihitid, mida on praeguseks ainuüksi Ühendkuningriigis ostetud üle kolme miljoni eksemplari. Mu raamatuid on üle terve maailma praeguseks ostetud üle kümne miljoni.

Selle loo lõpetuseks sobib e-kiri, mille sain oma endise Ühendkuningriigi kirjastuse toimetajalt, kui „Mustmaja“ jõudis Sunday Timesi enimmüüdud raamatute esikolme. Ta kirjutas ja soovis õnne. Vastasin ja meenutasin talle, et tema oli selles pundis, kes oli raamatu tagasi lükanud. Tema auks peab ütlema, et ta vastas selle peale: „Toona ei suutnud ma välja mõelda, kuidas mul seda müüa õnnestuks. Ilmselgelt ma eksisin.“

Peter May

Prantsusmaal 2020