Читать книгу Mustmaja - Peter May - Страница 11

Elutoa aknast tulvav päikesevalgus paistis neid õnnetu olemise pärast noomivat. Tolmukübemed rippusid seisvas õhus, valguse käes lõksus. Nad kuulsid, kuidas lapsed tänaval palli tagusid. Ainult paari napi nädala eest oleks Robbie võinud seda teha. Kella tiksumine kaminasimsil rõhutas vaikust nende vahel. Mona silmad olid punased, aga pisaraid ei olnud enam, nende asemele tuli viha.

„Ma ei taha, et sa läheksid.“ Sellest oli saanud nende vaidluse refrään.

„Täna hommikul tahtsid sa, et ma tööle läheksin.“

„Aga ma tahtsin, et sa jälle koju tuleksid. Ma ei taha siia ei tea mitmeks nädalaks üksi jääda.“ Ta hingas pikalt, värinal sisse. „Üksi oma mälestustega. Oma ... oma ...“

Võib-olla ei olekski ta lause lõpetamiseks sõnu leidnud. Aga Fin segas vahele ja tegi seda tema eest. „Oma süüga?“ Ta ei olnud kordagi öelnud, et ta Monat süüdistab. Aga ta tegi seda. Ehkki oma südames püüdis ta seda mitte teha. Naine saatis talle pilgu, milles oli nii palju valu, et Fin kahetses öeldut otsekohe. Ta ütles: „Igatahes, ma olen ära ainult paar päeva.“ Ta tõmbas sõrmedega läbi paksude heledate lokkide. „Kas sa arvad tõesti, et ma tahan minna? Ma olen seda vältinud kaheksateist aastat.“

„Ja nüüd sa lihtsalt kasutad võimalust. Võimalust põgeneda. Minust kaugemale pääseda.“

„Kuule, ära räägi rumalusi.“ Aga ta teadis, et naisel on õigus. Teadis ka seda, et ta ei tahtnud ainult Monast pääseda. Ta tahtis pääseda kõigest. Tagasi kohta, kus elu oli kunagi lihtne tundunud. Naasmine lapsepõlve, tagasi emaüska. Kui lihtne oli nüüd vaadata mööda faktist, et ta oli suurema osa oma täiskasvanuelust just seda vältinud. Kerge on unustada, et teismelisena ei olnud miski tundunud tähtsam, kui saarelt tulema saada.

Ja talle meenus, kui lihtne oli olnud Monaga abielluda. Täiesti valedel põhjustel. Seltsi pärast. Et saada vabandus, miks mitte tagasi minna. Aga neljateistkümne aasta jooksul olid nad jõudnud omamoodi kokkuleppeni, ruumini, mille kumbki neist oli teise jaoks oma elus vabastanud. Ruumini, mida nad koos täitsid, aga mis ei saanud päriselt ühiseks. Nad olid olnud sõbrad. Nende vahel oli olnud tõeline soojus. Ent ta kahtles, kas kunagi oli olnud armastust. Tõelist armastust. Nagu väga paljud inimesed, paistsid nad olevat leppinud sellega, mis asja ära ajab. Robbie oli olnud sillaks nende vahel. Aga Robbie oli läinud.

Mona ütles: „Kujutad sa üldse ette, mida ma viimastel nädalatel tundnud olen?“

„Usun, et võin kujutada.“

Mona raputas pead. „Ei. Sina ei ole pidanud veetma iga viimast kui ärkvel oldud hetke koos kellegagi, kes vaikib, nagu röögiks süüdistusi. Fin, ma tean, et sa pead mind süüdlaseks.“

„Ma pole seda kunagi öelnud.“

„Pole tarviski olnud. Aga tead, mis? Kui väga sa mind ka ei süüdistaks, ma ise süüdistan ennast kümme korda rohkem. Jah, Fin, see on ka minu kaotus. Ta oli ka minu poeg.“ Pisarad olid tagasi ja kõrvetasid ta silmi. Fin ei suutnud ennast midagi ütlema sundida. „Ma ei taha, et sa läheksid.“ Tagasi refrääni juures.

„Mul pole valikut.“

„Muidugi on sul valik. Alati on võimalik otsustada. Sa oled nädalaid otsustanud mitte tööle minna. Sa saad otsustada, et ei lähe saarele. Lihtsalt ütle neile ära.“

„Ma ei saa.“

„Fin, kui sa homme selle lennuga lähed ...“ Fin ootas ultimaatumit, sellal kui Mona kogus julgust selle esitamiseks. Aga seda ei tulnudki.

„Mis siis, Mona? Mis siis saab, kui ma homme selle lennuga lähen?“ Ta kannustas naist seda välja ütlema. Siis on see tema ja mitte Fini süü.

Mona pööras pilgu kõrvale, imes alahuult ja näris seda, kuni tundis vere maitset. „Lihtsalt ära arva, et ma sind ootan, kui sa tagasi jõuad, muud ei midagi.“

Nüüd vaatas Fin talle pikalt otsa. „Võib-olla nii ongi parem.“

Kahemootoriline, kolmekümne seitsme istekohaga lennuk värises tuule käes kallutades, et teha enne Stornoway lennujaama lühikesele tuulisele maandumisrajale laskumist poolkaar ümber Loch a Tuathi. Kui nad paksust madalast pilvest välja pääsesid, vaatas Fin alla kiltkivihallile merele, mis Eye poolsaare tipust mere poole jäävatest mustadest kaljutippudest üle tungides valgeks muutus, seda haledat maalappi, mida kutsuti Pointiks. Ta nägi maastikusse uuristatud tuttavaid mustreid, nagu kaevikuid, mis olid nii iseloomulikud esimesele maailmasõjale, ehkki inimesed olid kaevanud need kaevikud mitte sõja, vaid soojuse pärast. Sajanditepikkune turbalõikamine oli muidu iseloomutu rabamaastiku lõpututele aakritele silmatorkava armkoe tekitanud. Vesi all lahes paistis olevat külm, tuul, mis segamatult üle selle puhus, oli selle kokku surunud. Fin oli tuule unustanud, selle kolm tuhat miili üle Atlandi puhunud väsimatu rünnaku. Kui mitte arvestada varjulist Stornoway lahte, ei kasvanud tervel saarel pea ühtegi puud.

Tunnise lennu jooksul oli ta püüdnud mitte mõelda. Mitte mõelda, mis tema sünnisaarele naasmisega kaasneb, ega meenutada seda kohutavat vaikust, mis oli saatnud tema lahkumist kodunt. Mona oli maganud Robbie toas. Fin oli pakkides kuulnud teisest koridori otsast kostvat nutmist. Ta oli hommikul lahkunud sõnagi lausumata ja kui ta välisukse enda järel kinni tõmbas, teadis ta, et ta ei olnud selle taha jätnud ainult Monat, vaid terve peatüki oma elust, millest ta soovis, et seda poleks kunagi kirjutatud.

Nüüd, nähes all lennuväljal tuttavaid kaarhalle ja harjumatut uut parvlaevade sadamat kaugemal säramas, tabas Fini tundepuhang. Oli möödunud nii hirmus palju aega ja ta ei olnud valmis ootamatuks mälestustetulvaks, mis ta peaaegu lämmatas.