Читать книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol - Страница 12

ülikoolilinnas kombeks. Olin juba jõudnud ühiselamust läbi astuda ja Meritilt uudiseid kuulda.

Ühikas elas veel Mari.

„Ajab siin kõigile kärbseid pähe,“ ütles Merit.

Ülikooli peahoone ees hõljus füüsika eksesmakursuslane Karin. Ta oli hallis kostüümis ja kõpskingadega. Slavorzky seisis kohmetult tema kõrval. Muigasin.

„Mina ei õpi praegu kusagil,“ ütles Karin. „Suvel proovisin psühholoogiasse astuda, aga ei saanud sisse. Nüüd tulin dokumentide järele. Mida sina siin teed?“ küsis ta minult ja taipas: „Te pidite vist kokku saama…“

„Võiks minna kuhugi kohvi jooma,“ pakkus ta. Slavorzky oli nii ähmi täis, et ei osanud selle peale midagi kosta.

„Lähme Kaarsilla uude jäätisemajja, ma ei ole seal veel käinud,“ tegin ettepaneku.

Otsisime rahakotte, kui Slavorzky ohjad enda kätte haaras:

„Mida te soovite? Karinile roheline mandel? Aga sulle?“

„Misasja?“ imestas Karin.

„Küllap tahab meile välja teha,“ arvasin.

„Lasku aga käia,“ kihistas Karin ja heitis mulle kavala pilgu.

Ühiseid tuttavaid jagus õnneks piisavalt. Saabus õige hetk Meritilt saadud info letti laduda.

„Tamur elab naisega üheksandal korrusel toas number 953. Merit oma parima sõbrannaga on sellest aastast 934-s. Vladimir ja Jooga said vist eksmati. Otil on erakas kusagil ühika lähedal. Merit ise võttis kursusekordamise, sest ta ema jääb veel aastaks Kanadasse. Merit läheb talle arvatavasti järgmisel suvel järele. Säga elab seitsmendal 762-s. Mari sai kolmandale kursusele, vaatamata esimese kursuse võlgadele. Kogu keemikute 724 elab nüüd 924-s. Kats on seal samuti partisan.“

Slavorzky vaatas tüdinud ilmega kella. Ma ei saanud aru, mida ma olin valesti öelnud, aga igatahes tegin kusagil vea. Võib-olla Katsi mainides. Ehkki tegemist oli legendaarse ühikakujuga, ei teadnud ma Katsi-nimelisest keemikust kuigi palju ja olin teda ainult paar korda eemalt näinud.

Saatsime Karini bussijaama. Restoranides ei olnud vabu kohti, ühikasse Slavorzky minna ei tahtnud. Kaubamaja trepil logeles Ivo.

„Mida sa, Karl, edasi tegema hakkad?“ tundis Ivo huvi.

„Ah, on üks tööots paistmas. Üldiselt selgub see alles kuu aja pärast. Esialgu on kõik veel saladus. Mul on nädala pärast sünnipäev. Oleks tore, kui te läbi astuksite.“

Jalutasime pargis, mina valuutapoest ostetud rohelist „More’i“ ja Slavorzky „Marlborot“ suitsetades. Slavorzkyl oli eneseväljendusraskusi. Ma ei tahtnud talle asja lihtsamaks teha. Ta oli ära olnud vaevalt kaks kuud, teised jäid veel Moskvasse. Slavorzkyt jälgides mõtlesin, kui hõlpsalt saab mõne ootamatusega segi ajada inimese plaanid, kes lihtsaidki asju nii kaua kaalub.

Mõistagi sõitsin Slavorzkyga maale kaasa.

Juba pool päeva hiljem ahistas mind kujutlus, et ma ei pääse sealt enam kunagi minema.

„Moskvas oli väga hea,“ kiitis Slavorzky. „Kõikvõimalikud uuendused.“ Uuenduste esiritta kuulus kahtlemata Venemaa esimene „McDonald’si“ restoran, mille hõrgutisi Slavorzky ülevoolava vaimustusega kirjeldas.

„Seda pead sa nägema!“ korrutas ta. „See on midagi täiesti kujuteldamatut! Eriti nende õunapirukas, eriti nende jäätis. Väga kõva! Meil pole siin iial midagi sellist olnud!“

Mingil määral sai Slavorzky Moskvast ka raha. Küllap andis ta sellest suurema osa ausameelselt vanematele. Endale ostis ta mõne arvuti külge või sisse käiva jublaka.

„Oli mõte korraldada nädalavahetusel väike pidu,“ ütles ta mulle nädal hiljem telefonis. „Kõik tulevad. Tamur on endiselt ühikas, aga ei ela enam 644-s. Jooga on tõepoolest ühikast kadunud. Vladimirist pole midagi kuulda. Säga ja Tamuri naised sünnitasid, üks tütre, teine poja.“

Madis oli endiselt Moskvas.