Читать книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol - Страница 13

täna kavatsen ennast umbalt täis juua,“ ütles Slavorzky, kes sai kakskümmend üks aastat vanaks. Ema muigas ja tõmbas peoga hellalt üle poja karmide juuste. Slavorzky oli juuksuris käinud. Ta kandis endiselt helehalle pükse ja sinist särki. Samasuguseid pükse ja särke oli tal mitu paari varutud.

„Katame elutuppa laua kuuele,“ ütles ema mulle. Isa võttis viinad külmast. Serviis toodi kapist lagedale. Pühkisin tolmused nõud üle. Lauale ilmusid salatikausid ja praevaagnad.

Slavorzky istus minu vastas teisel pool lauda. Tema kõrval oli ta lapsepõlvesõber Oskar, tähelepanuväärselt ilus noormees. „Tal on mulle suur mõju olnud,“ sosistas Slavorzky. Oskar elas pealinnas ning käis kodukandis harva. Slavorzky vanemad pakkusid talle teineteise võidu sünnipäevaroogi.

Isa alustas endise kolhoosipartorgina varsti meestejuttu. „Kas sa piiblit oled lugenud?“ küsis ta Oskarilt, kes noogutas mõtlikult. Süütasin suitsu. Slavorzky isa sirutas käe, et mul sigaretti suust tõmmata. Pöörasin pea ära ja tegin suitsu rahulikult lõpuni. Ema sõi hea isuga ja poisid pahvisid oma paberosse. Vanemad läksid magama ja Slavorzky hakkas Oskariga täiesti legaalselt viina viskama. „Poisid tulevad homme,“ ütles ta minu üllatuseks. Poole öö ajal ronis ta voodisse ja küsis: „Kas ka sinule tundub, et ma olen skisofreenik?“

„Ei tundu,“ arvasin, omamata mingit ettekujutust skisofreeniku käitumisest või mõttemaailmast.

Vanemad tulid kööki, kui oodatavatele külalistele võileibu tegin, ega öelnud midagi. Oli hämar: köögiaken paistis väikese helendava ruuduna, seinad olid tumedad. Esimestena saabusid Ivo ja Anu, ulatades Slavorzkyle roosikimbu ja kringli. Kutsikas kilas esikus.

„Su koer pissis mulle jala peale ja tal on kirbud!“ teatas Anu rõõmsalt.

„Maaelu on tore,“ nentis Ivo. Tamur tammus uksel, justkui häbenedes edasi astuda. Keegi ei jõudnud veel juttu alustada, kui koputamata sisenesid kaks nahktagis meest. Slavorzky läks nendega õue ja oli veerand tundi ära, tormas seejärel tuppa, otsis midagi, pöörates kõik riiulid pahupidi, ja kadus. Ema istus apaatselt köögis. Slavorzky naasis närvilisena ja kõndis mitu tiiru mööda tuba.

„Rahustasin nad maha, aga see ei olnud kerge,“ ütles ta, nagu sõltuks sellest midagi meie kõigi elus. Keegi ei mõistnud midagi kosta.

„Kus Vladimir on?“ küsis Slavorzky ühtäkki.

„Läks Tallinna õppima,“ ütles Tamur, „käib nüüd Tallinna Polütehnikumis. Mingi side, raadio või televisiooniga seotud ala.“

„ „Side. Raadio. Televisioon“ on ajakiri,“ täpsustas Ivo.

„Ükskõik… Vladimir sai elu esimese stipi. 50 rubla kuus. Veel pole kätte saanud. Aga ta ütles, et kui raha käes, tuleb ta kohe Tartusse seda maha jooma. Lennukiga.“

„Nii et Vladimirit võib Tallinnas kohata?“ küsisin.

„See pidi olema täielik algkool. Vladimir ütles, et kui kusagil suitsu tegemas tabatakse, tuleb skandaal,“ kostis Tamur. „Muide, Jooga ei tee enam sigadusi. Ta on nüüd käsist-jalust seotud usuühinguga „Elu Sõna“. Laskis end Anne kanalis ristida ja lõpetas joomise.“

„Kuidas teil endil läheb?“

„Mina olen värske lapsevanem,“ ütles Tamur.

„Meie elame erakas. Mina otsustasin minna majandusteaduskonda,“ ütles Anu. „Kus sa ise töötad?“

„Kunstikoolis. Esimest kuud. Modellina.“

Tekkinud vaikuse katkestas šampanjapudeli avamise heli, kuigi ma ei olnud välja öelnud sõna „aktimodell“.