Читать книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol - Страница 8

Olin Tartust lahkunud juuli alguses. Rändasin läbi sündmustevaese suve ühe tuttava juurest teise juurde. Füüsikutest ei kuulnud ma enam midagi. Küllap nad sõitsid koju. Minu kohver leidis ulualuse ühes väikelinna psühholoogiafirmas. Suvel ei käinud seal kedagi. Kolmel nädalapäeval viiest üheteistkümneni olid usaldustelefonivalved ja vahel sain seal istuda, sest kellelgi teisel polnud selleks viitsimist. Ka helistada ei viitsinud keegi. Väikelinna usaldustelefon on mõttetu asi – võimalus, et helistaja ära tuntakse, ei taga mingit anonüümsust. Nime- ja nägupidi tuntakse ka konsultante, kes peaksid vähemalt teoreetiliselt olema anonüümsed.

Peavarju oli mulle pakkunud psühholoog Mardikas. Nähes mind sihitult ringi hulkumas, kutsus ta mu enda poole. Esimene öö kodulinnas leidis mind Mardika köögis viskit maitsmas.

„See on eriti tähtsate külaliste jaoks,“ mainis Mardikas ja soovitas enne magamaminekut: „Vaata raamatuid, dringi vaikselt ja tunne end hästi.“

„Kuidas sa oma jõuvarusid muidu hindad?“ küsis ta. „Mõtlen, et äkki tahad riideid pesta. Sinu autsaideritest sõprade juures“ – ta pidas silmas mu kunagisi töökaaslasi ajalehetoimetusest – „ei saa seda teha, kellelgi neist pole pesumasinat.“ Mardikal endal oli haruldane luksusese – automaatpesumasin.

Täiuslikus vannitoas tõmbasin oma pesemata ja siniseplekilise kere kerra ja ligunesin tund aega kuumas vannivees. Riiulitel särasid soome- ja ingliskeelsete kirjadega pudelid, mille sisust mul polnud mingit ettekujutust. Harilikku pesuseepi ma ei leidnud.

Püksid ja dþemper olid väljakannatamatult räpased.

Elutuppa olid valmis pandud linad. Kui ärkasin, oli Mardikas tööle läinud. Sõin ta mehe ja lastega hommikust. Mees ütles:

„Enam-vähem määratletud sotsiaalse staatuse korral võiks avada vabama tee enesetunnetusele, arendada endas intuitiivset poolt, toetumata sotsiaalsetele normidele. Sinu staatus on selge – sa oled lindprii. Mina ei käi iga päev tööl, aga olen kirjas ja pean aeg-ajalt nägu näitama. Saan 200 rubla kuus peaaegu mitte millegi eest.“

Teel väikelinnast Tallinna võtsid mu peale noored edukad mehed, kellel oli kange tahtmine rääkida kellelegi oma edukusest ja sellest, mida maailmast arvata. Üks heledapäine alla kolmekümnene mees meenutas natuke füüsik Otti. „Käisin Tartus ja nägin teadetetahvlil paberit, et olen aspirantuurist välja visatud,“ naeris ta. „Ülikool on praegu üldse naljanumber. Vanad õppejõud kardavad oma kohta kaotada. Astuda humanitaarinstituuti? Kari aferiste. Ainult need on midagi väärt, kes käivad väljastpoolt lugemas.“