Читать книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol - Страница 7

„Nüüd on läbi,“ ütles kursaõde, keda vaevas armuvalu. „Pidime temaga „Rock Summeril“ kohtuma, aga see jäi ära. Ma tahaksin talle nii õudselt helistada, aga pole mingit põhjust. Oma aadressi unustasin ka millegipärast andmata. Telefoni mul ei ole. Kõige rohkem kardan, et võib-olla see ei tähenda midagi. Tal pidi olema väga palju tüdrukuid. Iga kord, kui mu sõbranna teda kuskil näeb, on tal uus tüdruk kaasas. Ja üldse tundub kogu see lugu nii perspektiivitu. Tema on Tallinnas, mina Tartus. Meid lahutab 185 kilomeetrit.“

Kõnealune noormees elas koos vanematega kolmetoalises korteris ja oli pere ainus laps. Käis töö tõttu tihti välismaal ja tundis põhjalikult rokkmuusikat.

„Ühel mu sõbrannal on sama lugu,“ jätkas kursaõde. „Mees töötab Tallinnas ja ütleb sõbrannale sageli, et tal on kiire, palju tööd ja nii edasi. Nüüd sõbranna kardab, et tal on keegi teine. Aga tema teeb kõik, et meest siiski kätte saada. See on kestnud niimoodi juba poolteist aastat. Samasugune ebakindel olukord. Vahel paistab, nagu mees hooliks, teinekord on arusaamatult ükskõikne. Mulle tundub aga, et nende suhted pole siiamaani eriti intiimsed. Mees lihtsalt ei…“

Kui ta mehe nime ütles, selgus, et tegu on Klausi kursusekaaslasega.

„Ta on teinud kõik, mis võimalik,“ kirjeldas kursaõde kõnealuse naisterahva rasket olukorda. „Elab vanematega kahetoalises korteris ja loomulikult tahab sealt ära.“

Instinktiivne tegutsemine, mõtlesin. Soov iga hinna eest pesa luua, suhteid „seadustada“. Filoloogid erinesid füüsikutest selle poolest, et püüdsid kõige külge riputada keerulisi tagamaid ja psühholoogilisi sügavusi, mis mehelesaamist kuigivõrd ei lihtsustanud.

„Millega tegeled ka?“ küsisin Vladimirilt, ehkki nägin väga hästi, et ta valmistub ära sõitma.

„Lähen seitsmese rongiga,“ ütles ta.

Jooga kuuldes ei saanud me rohkem rääkida.

654 – tühjad riiulid ja aknalaual mõned Säga asjad, pool leiba, suitsupakk… Rõdul endiselt meie mittetöötav külmkapp. Võtsin uue „Horisondi“ ja süvenesin sellesse. Väljas oli hakanud sadama. Kohver pakitud, heitsin veel viimase pilgu 644. Vladimiri kapi uksed olid lahti, hall pintsak rippus riidepuul, lips samuti. Ukse juures põrandal valendas paberilipakas. Vladimiri rongipilet.

Laevaga tikutops oli mul juba kohvris. Valge puri, oranþ taevas. Panin rongipileti taskusse ja lahkusin teenurgale hääletama.

„Kuhu ilus tüdruk nii hilja sõidab?“ küsis keskealine hästiriietatud mees aktsendiga.

„Tallinna.“

„Mis õnn seal Tallinnas siis ootamas on?“

Oskasin selle peale ainult õlgu kehitada. „Te ei ela Eestis?“ täheldasin.

„Ei.“

„Soomes?“

„Rootsis. Mu vanemad on muidugi eestlased. Kuidas sa aru said, et ma siin ei ela?“ küsis mees mind ebameeldivalt sinatades. „Mulle on öeldud, et mu eesti keel on täiesti puhas.“

„Kes te elukutselt olete?“

„Insener. Kas sul on sinna Tallinna jõudmisega ikka väga kiire?“

„Ikka.“

„Kui minul on hea ja sinul on hea, miks me ei võiks siis õhtut koos veeta?“

Mis „sina“ ma sulle olen, imestasin juba mitmendat korda, aga valju häälega ütlesin: „Mida te sellega täpsemalt mõtlete?“

Insener pööras auto teelt kõrvale ja peatus: „Arutame seda asja.“

„Võib-olla arutame teine kord,“ lubasin, et mehest lahti saada.

„Teeme siis homme. Hotell „Olümpia“ juures,“ pakkus ta.

„Mis kasu ma sellest saan?“ küsisin väliseestlaselt retooriliselt, pidamata silmas mingit otsest „kasu“. Ta sai minust valesti aru ja vastas tõsimeelselt:

„Võiksime järgmisel päeval minna näiteks valuutapoodi ja osta sulle mõne ilusa asja. Samuti võiksin sulle saata küllakutse Rootsi.“

„Kurb küll, sest tõenäoliselt ei avane mul lähima paari aasta jooksul uut võimalust välismaale pääseda… aga täna õhtul ikka ei saa.“

„Ehk siis homme. Kui juba jumal on tahtnud, et me ühte autosse satume,“ arvas sümpaatne väliseestlane, kes oli pealekauba kristlane.

Tallinn transportis mind uude ja võõrasse ajastusse. Kell oli alles pool kuus õhtul. Vahetasin Tartu näo Tallinna oma vastu ja tõmbasin Klausile traati.

„Mul on ainult üks küsimus. Täna öömaja annad?“ pärisin.

„Oleks meeldiv sinuga suhelda.“

„Mul pole teisi riideid,“ ütlesin Klausile, kes arvas, et võiksin rootslase kutse vastu võtta. „Kui üldse lähen, siis samamoodi.“

„See paistab teise süüdistamisena asjades, milles ta tegelikult süüdi ei ole. Miks sa peaksid ta mõttetult ebameeldivasse olukorda asetama?“

„Sest ta on loll,“ ütlesin.

„Mina küll nii ei arva,“ vastas Klaus.

„Hea küll. Üritan kleidi ja kingad muretseda.“

„See ei peaks ju nii raske olema.“

„Mul hakkas piinlik, nagu oleksin teda solvanud.“

„Rootslane võib selliste repliikide peale muidugi solvuda. Tema, kes on uhke, et elab nii vabal maal, ja järsku vihjab keegi, et tema käitumine on agressiivne.“

Aga rootslast hotelli juurde ei ilmunud, kui laenatud kingades ja talvises mustas kleidis aega parajaks tegin, nagu oleksin sinna täiesti juhuslikult sattunud. Mööda jalutas ainult Klausi kursusekaaslane.

Kindla peale räägib ta Klausile, et ma passin õhtul „Olümpia“ hotelli ees välismaalasi. Oodanud pool tundi, läksin Ajakirjandusmaja baari kohvi jooma ja õhtuks onu juurde öömajale.

See oli veel Tallinn, mida varasemast tundsin ja armastasin. Vanaaegne hubane Harjumäe jäätisekohviku Tallinn, raharaiskajate Tallinn, väikeste armsate riide- ja raamatupoodide linn, kus sai osta palju mitte millekski vajalikke asju.

Kaarmanni poe tagumisse ossa oli tekkinud uus kohvik. Istusin seal mõnikord ja ostsin tihti poest kommi kaasa. Antikvariaadis ma eriti ei käinud, ehkki see ei mõjunud hästi minu filoloogireputatsioonile.