Читать книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol - Страница 4

ja pimenema, aga ka päevad venisid võimatult aeglaselt. Eriti pikad ja igavad tundusid need Põhja-Eestis.

Kui füüsikud ühiselamust laiali pudenesid ning mina Slavorzky Tallinna saatsin, arvasin, et sel suvel ma Tartusse enam ei jõua. Lahkuminek Balti jaamas nägi välja täpselt, nagu üks hüvastijätt välja nägema peab. Kallistasin perroonil kõiki Moskvasse-sõitjaid ja eriti kõvasti Slavorzkyt, kes hakkas lausa nutma. Mullegi tuli pisar silma.

„Kas sul raha on?“ vaatas ta mind uurivalt.

„On küll,“ ütlesin, kui ta käe tasku poole libistas. „Pole vaja…“

Ilmse kergendusega jättis ta käe taskusse.

Slavorzky lubas mulle kindlasti Tartu peapostkontorisse kirjutada. Kallistasime veel korra ning mõni minut hiljem sõitis Moskva rong vilistades koos füüsikutega minema. Madis ja Slavorzky lehvitasid aknast, Tamjärv aga naeratas talle mitteomase sõbralikkusega üle kogu näo.

Ühte asja poisid ei teadnud: kui nemad Mustamäel Madise korteris ärasõiduks valmistusid, väljusin poodimineku ettekäändel, selle asemel aga läksin hoopis nurgapealsesse telefoniputkasse, lasksin kaks kopikat automaati, valisin oma vana sõbra, ajakirjandustudeng Klausi numbri ja küsisin:

„Tere, kas sul täna aega on? Võiks kokku saada. Jõudsin Tallinna.“

„Miks mitte. Näiteks kell seitse õhtul,“ rõõmustas Klaus.

Vaevalt oli rong läinud, kui tõttasin Raekoja platsi poole. Klausi juurde me minna ei saanud: tema vanemad olid kodus. Siirdusime uuesti Balti jaama ja sõitsime suvilasse. Juba enne keskööd jutustasin talle oma vapustavaid Tartu-seiklusi.

Suvilat ümbritsesid kõrged okaspuud, kolmest küljest piiras maja sügav kraav ja okastraadiga palistatud plank. Jalutasime mööda magavat suvilakooperatiivi, mis algas kohe kraavi tagant. Olime nädala paiksed, seejärel põgenesime vanemate eest Tallinna.

Suvi möödus nii siin kui seal. Vaatasin veel oma kodulinnas ringi mõttega, kuhu panna Tartust toodud raamatud ja riided. Ema oli Klausi vanematele mitu korda helistanud, sest lõpuks sai temagi teada, et lahkusin ülikoolist. Ta kurtis, et tütar on kadunud, samas kui tema kavatseb surema hakata. Isegi Klausi ema ei võtnud ta juttu tõsiselt. Klaus poetas mulle aeg-ajalt kolme- ja viierublaseid, ning kui moepärast protesti tõstsin, ütles ta, et ei tee seda kaastundest, vaid toetab võrsuvat intelligentsi.

See oli Klausi viimane vaba suvi. Sügisel läks ta tööle.

Veider ei olnud Klausi tahtmine rikkaks saada – see oli pigem kindlas kõneviisis esitatud prognoos ja ma ei seadnud seda kahtluse alla –, kentsakas oli soov osta tulevikus ära Aegna saar, kus meie päevad nüüd enamasti kulgesid. Suvitada saab ju ka võõral saarel. Omandi kohta oli eelarvamusi ja ettekujutusi, eriti neil, kellel ei olnud oma maja. Nemad idealiseerisid omandit: maja, aeda, autot, garaaþi.

Eriti suvilat – kuhu vanemad sõitsid, jättes meile kolmetoalise kõigi mugavustega korteri Mustamäel. Aegnale sõitsime hommikuse laevaga, kaasas kotitäis saiakesi ja vanemate koduvein. Vaikne ja inimtühi saar ei meenutanud just lõunamaist suvitusparadiisi. Meid ümbritsesid sinakashall liiv, hallikasrohelised männid ja luited. Paarsada meetrit kaugemal virvendas mere pleekinud triip. Ja vaikus, üksikute suvitajate hääled rannaribal.

Lesisime mändide vahel, määrisime teineteist päevituskreemiga ja lobisesime. Teesklesin, et olukord on harjumuslik. Tegelikult ei olnud mu Klausi-eelses elus päevituskreemi, veini ega pealinlikke inimesi. Rannas suvitamist oli ette tulnud harva ning selleks ainsaks korraks, kui keset suve Pärnu randa sõideti, ei ostnud keegi päevituskreemi. Seda, et rannas käiakse lausa iga päev, nägin esimest korda.

Küürutati peenarde vahel ja niideti muru. Aiake ümber maja oli iga väikelinnapere esmane au ja uhkus. Aedade heakorrastamise olümpiaadil käis tihe võidurebimine.

Moskva rong oli viinud kaasa suurema osa mu probleemidest. Üldse minema ja ära. Enamus mu maisest varast oli jäänud Tartusse Narva maantee 25 tornühikasse. Seda ettekäändeks tuues laekusin ülikoolilinna juba mõne nädala pärast.

Kui teised eelmise õppeaasta sündmused võis rahumeeli minevikuks lugeda, ei andnud mulle ikkagi rahu lause 644 võtme kohta. See tuli ukse kohale panna. Keegi 644-st pidi järelikult jääma ühikasse.

Kindel jääja oli kahtlemata Arnold Säga, aga kuna tema 644-s ei elanud, vaid oli seitsmendal korrusel terve talve naisega kooselu harjutanud ja nüüd pärisellu sööstnud, siis jäi umbes kolm võimalust: Tamur, Vladimir või Jooga.

Kas keegi on veel seal? Või kõik kolm? Ja mida nad teevad?

Jooga traalib ilmselt oma kodukoha ja Tartu vahet. Kodus ta eriti olla ei taha – võib-olla sunnib esivanem teda maatööd tegema –, nii et suure tõenäosusega leian ta ühiselamust, kui talle pole siginenud järjekordset naist, kellele öelda nagu aasta eest mulle:

„Suvel olen mina siin peremees.“

See võis eelmisel suvel täiesti tõele vastata. Aga ukse kohale pandav võti tähendas, et ühiselamus kavatsesid nüüd suvitada teisedki.