Читать книгу Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992 - Piret Bristol - Страница 5

kuid uks ise oli pärani lahti. Toas tegi Vladimir hüppenööriharjutusi. Asjad vedelesid pilla-palla ja olid suviselt steriilsed – ei mingeid õllepudeleid ega kaardilaudkonda, lihtsalt paar kokkupakitud kotti tagasihoidlikult ukse kõrval omanike kojuminekut ootamas.

„Hea meel näha tuttavat nägu, kuigi see on õudselt ära tüüdanud,“ ütles Vladimir sõbralikult muheldes.

„Üks kahest – kas on nöör liiga lühike või sinu jalad liiga pikad,“ arvasin mina ja seadsin ennast laua taga mõnusalt sisse.

„Sul on liiga terav keel.“

„Oled üksi?“

„Tamur läks poodi.“

Tamur siseneski reipalt söögi ja õlledega. Mind nähes ei imestanud ta põrmugi. „Noh, Filoloog, hakkas igav või? Põhja-Eestis pole tõesti midagi teha. Isegi „Rock Summer“ jääb ära. Välismaa ansamblid ei julge pärast Vene tanke siia tulla.“

„Pealegi sajab seal lakkamatult,“ ütlesin. „Siin, nagu näha, on ilmadki paremad.“

„Olin nädal aega kodus,“ alustas Vladimir. „Teate, kui nüri…“

„Mis sa nüüd tegema hakkad?“ küsisin.

„Elama…“ ütles ta kibestunult.

„Proovi prodekaaniga rääkida,“ soovitas Tamur.

Jõin nendega natuke õlut ja läksin seejärel ülejäänud maja inspekteerima. Leidsin pahura Meriti. „724 läks täies koosseisus malevasse. Aga mulle ei jäetud muidugi märkigi rühma asukohast!“

„644 omad on veel siin,“ ütlesin.

„Jah,“ teadis Merit. „Tamur tegi siiski arvestused ära ja pääses eksmatist, aga Vladimiril ei õnnestunud.“

Kui uuesti alla läksin, suundusid poisid panni ja toiduga köögi poole.

„Ega teil pole näljase jaoks üht leivatükikest?“ küsisin lootusrikkalt.

„Ei,“ vastas Tamur.

Heitsin voodisse ja hakkasin lugema. Vladimir tuli tagasi ja võttis kotist saiapätsi. „Murra. Nuga vist ei ole.“ Ja naeratas:

„Süüa võid ka saada.“

Tamur tuli praekartulite, vorstide ja munaga ning ulatas mulle kolmanda kahvli.