Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 1

Viimaks, viimaks ometi on mu külalised lahkunud. Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem, nagu täna kõike oli nelikümmend selles majas, kus direktori asetäitja Villem Johannese poeg Alavain pidas oma neljakümnendat sünnipäeva.

Iseenesestki mõista polnud see minu idee, kaitse mind issand jumal niisuguse romantika ja sentimentaalsuse eest! Kogu tolle arvude kabalistika mõtles välja Helga, see minu puhuti tütarlapselik ja unistav naine, kes lebab nüüd juba ülal magamistoas teki all ning hõikab mind teist korda, et ma läheksin ja annaksin rahu ka oma roidunud luudele-kontidele.

Ma olen parasjagu purjus, mul on kuradima mõnus tunne ja ma ei taha hoopiski magada.Tuba sarnaneb nii toredasti kõrtsiga, mille uksed on äsja suletud ja mille külluslike jääkide keskel ma ise nagu ülemasjamees hindavalt aru pean.

Lauad on täis viina ja rooga ja konisid, kõik see on lõpmata lõbus ja kõige selle soodoma keskpunktis lösutab see, mis on järele jäänud koletu suurest kringlist. Ka kringli mõtles välja Helga – nii suure, et temasse lahedasti mahtusid kõik nelikümmend küünalt, mis nii liigutava sümboolikaga pidid markeerima minu äsja täis saanud neljakümmet aastat.

Nüüd on neist küünaldest säilinud ainult kõige eripärasema kujuga plönnid ja ma mõtlen neid silmitsedes hubase filosoofiaga, et eks niiviisi ole kulunud läbi ka kõik nelikümmend aastat – igaüks isemoodi, isenäoliselt, isesuguseid jälgi ja mälestusi jättes.

Kui me ühel meelel lauda katsime, ütles Helga mulle tundeliselt:

«Ära kiirusta neid küünlaid süüdates… Mõtle sellele, et igaüks neist tähistab üht aastat sinu elust. Ja püüa seda aastat meenutada…»

Pagan võtku, neljakümne aastaga on tulnud seegi tarkus, et kui su naine tahab mõnest tühisest asjast rõõmu tunda, siis oleks tobedus talle seda keelata. Niisiis olin ma kõigega nõus, kuigi mul ei tulnud pähegi hakata küünalde süütamisel oma kirjut elulugu taastama. Keegi kuramus ei saa ju ometi kontrollida, millele ma just mõtlen.

Ent nüüd, mil nad on lõpuni põlenud, need küünlad, mil toas valitseb mõnus vaikus ja mu peas niisama mõnus surin, tekib minus äkki äravõitmatu kiusatus.

Mis oleks, kui tõepoolest püüaks taaselustada sündmusi ja inimesi ja asju, millega ning kellega need küünlad – oh, pagan, vabandust! – aastad olid seotud?

Helga ei hõika mind enam, ilmselt on ta uinunud, ja minu jutuajamist oma minevikuga ei eksita keegi. Ma avan kraenööbi, läidan sigareti ning istun laua taha, samale kohale, kust ma alles äsja tõusin, ning silmitsen veel kord neid küünlajupikesi, mis end kringlipurust välja upitavad – üks pikem, teine pisem, üks laiaks tombuks sulanud, teine saledaks ning vormikaks jäänud, üks upakile vajunud, teine sirgena püsinud.

Ja ennäe – sündmused ja inimesed ja asjad pistavadki oma erikarvalised näod nagu mingi nõiaväel paokile nihutatud ukse vahelt välja, tulevad lähemale ja muutuvad selgemaks.

Ning ridamisi hakkan ma nägema neid kõiki, kõiki, kõiki.