Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 9

Meie elu näib minevat ülesmäge. Kõigepealt ei ole meid nüüd enam kolm, vaid neli.Teiseks on meil uus korter. Need põhilised muutused tulid peaaegu korraga.

Kui ema hakkas uue perekonnaliikme tulekust märku andma, siis oli lugu esiti hull küll. Isa läks päris tujust ära ja lausa nagu pahandas emaga, millest ma tegin järelduse, et ema on selle otsuse omapead teinud. Naljakas küll, muidu arutavad nad kõik hoolega läbi. Ja üldse, mis tühja neil selle pärast nii palju jagelda. Seda uut ei ole keegi ju veel majja toonud – kui ei meeldi, jätku toomata. Ise ma siiski ootasin huviga.Aga või sa alati saad, mida tahad. Kui ajad tõepoolest nii kole rasked on ja uus perekonnaliige häda ja viletsuse kaasa toob, siis löögu ka ema parem käega. Või kui ongi tellitud, siis öelgu lihtsalt ära. Küll mõni teine võtab. Neid pisikesi sigineb meie tänavale ühtevalu juurde, ju nende järele siis kaunikene nõudmine on.

Rääkisin sellest ka Diiaga, aga tema tegi imeliku näo ja ütles salapäraselt, et ei siin saa enam midagi ära öelda, et kui asjad kord nii kaugel on, siis tuleb vastu võtta ja kõik. Diia käib tänavu juba koolis ja on ülepea minust aasta vanem.

Nojah, tema käib koolis ja on seal nähtavasti igasugu teadmisi juurde õppinud, nagu ka laste saamise värk. Mina püüdsin küll lähemalt uurida, et kuidas see siis tegelikult käib, aga Diia tegi saladusliku näo ja ütles, et sellest valjusti ei räägita ja et tema ise ka veel päris täpselt ei tea. Et ootame ja vaatame.

Vana Parameel on oma jõukust suurendanud ja koguni ühe uue elumaja püsti löönud. Sinna me ümber kolisimegi. Parameel ise oma perekonnaga kah. Tuli ühel õhtul äkki meile ja viskas uudise lauale nagu täitsa hariliku asja. Isa jäi mõttesse. Parameele pakkumine näis valmistavat talle head meelt küll, aga ju ta vist hakkas jälle oma lahjale rahakotile mõtlema.

Parameel tegi imestanud näo ja küsis, et mis see siis on, et kas sõber Alavain ei tahagi lahedamaid ruume saada? Isa kratsis lõuga ja ütles, et mine sa tea.

«Tohoo pime! Siin on ju kolmelgi kitsas, aga nüüd, näe, prouaga vist nii, et…»

Ema tõusis ja läks kööki, nagu oleks tal Parameele juttu ebameeldiv kuulata.

«Kitsaks jääb muidugi… aga vaadake, härra Parameel, ajad on niisugused, et… mina kardan küll, et me teile suurema korteri eest maksta ei jõua,» poetas isa vaikselt.

Parameel vaatas isale suurte silmadega otsa ja küsis laia häälega:

«Kelleks te mind õige peate, kallis härra Alavain? Kas olen üürist sõnakestki rääkinud?»

Ja põrutas edasi:

«Missugused ajad meil praegu on, seda teate isegi. Kriis mis kriis, aina lase töölisi lahti, vaata, et kuidagi ots otsaga kokku tuled. Ei saa ööselgi sõba silmale, muudkui mõtle ja nuputa.»

Isa kiitis kohmetult takka, sest ega temagi vist aru saanud, kuhu Parameel sihib.

«Sihukesel ajal on jube elada,» kinnitas Parameel ja tõmbas käega üle kiilaspea, mis tal kogu aeg läigib, nagu oleks alatasa higist märg. «Jumal ise näeb, kuidas ma teie palka tõsta tahaksin, kallis Alavain, aga mis sa, hing, teed. Mis töölistel viga – saavad iga kuu oma kindla kopika ja elavad. Aga vaene Parameel peab ööd ja päevad läbi rehkendama ja sehkendama, kust see raha kõik välja tuleb. Ja töölised veel lõugavad – Parameel on kurnaja, Parameel on vereimeja! Aga kust nemad oma palga saaksid, kui mina vabriku eest ei hoolitseks? Kui mina pankrotti lähen, siis on nemad koos oma lapseväntsudega puha näljas, sulaselges näljas ja viletsuses! Aga kas keegi selle peale mõtleb? Kas keegi oskab üldse majanduslikult mõelda? Aina streikida, aina mässata tahavad!»

Isa noogutas ja koogutas jälle ja ma mõtlesin, et küllap Parameel temast ikka päris kõvasti lugu peab, kui tuleb siia oma muresid kurtma. Siis koukis Parameel põuetaskust suure valge ninarätiku, nuuskas pikalt ja ütles:

«Sellepärast ma otsustasingi, kallis Alavain, et kui ma teile tubli ja ustava töö eest küll praegu palka juurde panna ei saa, siis vähemalt korterihädast vean välja. Palju te mulle siin maksate?»

«Kümme krooni,» vastas isa kartlikult.

«Siis jäägu ka edaspidi kümme,» teatas Parameel pidulikult. «Uues majas on teil kolm ilusat tuba. Ja kolimise mure tahan ka teile kergemaks teha.»

Ja ennäe imet – tõmbas taskust nipsti kakskümmend krooni ja toppis isale pihku.

«Võtke, võtke. Kolimine on kallis lõbu. Kolm korda kolida või korra paljaks põleda teeb üks välja. Ja vaadake, et te mu varrudele kutsute. Kui tahate, hakkan vaderiks.»

Niiviisi siis uue korteri asi ära otsustatigi. Kuid nüüd oli jälle ema see, kes nurisema hakkas – suur korter nõuab igavese hulga uut mööblit ja kust see ikka kõik võetakse.

Isa kuulas, kuulas ja raksas siis äkki:

«Mis imelik inimene sina küll oled? Sul on ühtelugu nagu kahju, et meil paremini hakkab minema!»

«Me ajaksime ka siin läbi.»

«Ajaksime läbi!» osatas isa. «Sinul on ju lausa teenijatüdruku iseloom – kui ainult kuidagi ära elaks! Iga mõistlik inimene püüab elus edasi, püüab kaugemale ja kõrgemale sealt, kus ta on!»

«Eks seda näe, kui kõrgele või kaugele me lendame,» vastas ema kalgilt. «Ega elu veel elatud ole.»

Isa vaatas minu poole nagu abi otsides.

«Kas sina,Villem, tahad uude korterisse minna? Suuremasse ja ilusamasse?»

Minul oli ausalt öeldes jumala ükskõik, mis mul siingi viga. Aga kolimine ise oli uus ja põnev asi, ja miks me ei võiks minna, kui isa nii kangesti tahab ja kui üürigi ei tõsteta.

Ütlesin lühidalt:

«Tahan küll.»

«Noh, näed sa – poisil on rohkem aru peas kui sinul,» ütles isa üleolevalt ja läks välja. Uksel heitis veel tagasi:

«Metsaülemast vend sul alati viilib ja närib hinge kallal, et mina ei oska elada. Las näeb siis ka kord, et tema see kõige targem pole.»

Nii me kolisimegi, tükk maad kesklinnale lähemale.

Korter on tore küll – maailmatu suured toad, kõrged laed ja heledate tapeetidega seinad ja puha. Vesi käib sisse ja välja, pööningul pidi vägev paak olema. Parameeled ise elavad maja teises otsas, kus on eraldi sissekäik.

Jõululaupäeval saime lõpuks pisikese poisi kah kätte. Isa tahtis talle Parameele auks Eduard nimeks panna, aga ema ütles kindlalt, et poiss peab saama tema kadunud venna nime, kes viimases sõjas kuskilVõrumaal landesveeri poolt maha oli lastud, ega andnudki järele.Et tema on kadunud velje nime juba minule tahtnud panna ja üleüldse valivad poegadele nime emad ja tütardele isad.

Nii ristiti siis minu vend lihtsalt Jaaniks.Põngerjal endal poleks vigagi, kui ta nii arutult ei kisaks. Päris meeldiv on kuulda, kuidas isa kinnitab, et mina küll sihuke metsaline polevat olnud. Et mina lamanud ilusasti vagusi nagu mees muiste ja teinud ainult siis häält, kui vajadused nõudnud.

Ema ei vasta harilikult midagi, paps lisab pehmema tooniga, et las õige karjub pealegi – mida marulisem hing sees on, seda paremini jaksab selles näruses maailmas läbi lüüa.

Diia, kes nüüd kategooriliselt nõuab, et ma teda Dianaks pean kutsuma, ütleb, et just niisugused on nad kõik ja et tema vend, kes praegu juba ringi tatsab, olnud alguses täpselt niisama suur kisakõri.

Igatahes paistab meie elamine joones olevat. Vana Parameel pistab vahel õue peal mulle viis või kümme senti pihku ning käsib kommi osta, sest ma olevat arukas ja tubli poiss.

Ehkki ma oma ema väga hoian, teen ma kindla otsuse tulevikus rohkem isa tegusid ning õpetusi tähele panna.