Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 3

Ma kukun. Kukkumine ongi mu peamine tegevus ja tekitab palju pahandusi. Vurrudega mees, kes püüab mulle lakkamatult selgeks teha, et teda tuleb hüüda isaks, jälgib minu ettevõtmisi valvsalt, peaaegu nagu mingi omakasupüüdliku tagamõttega. Üritan oma parimat tema tähelepanu uinutamiseks ja olen seejuures üpris kaval. Laman oma nurgakeses vaibal, vaikselt nagu hiir. Siis upitan end märkamatult istukile. Vurr on ajalehe taga, sealt tõuseb julgustavalt sinist suitsu ja ma ajan end optimistlikult püsti. Ent ma ei saa siiski teha ainsatki sammu, kui olen end juba millegagi reetnud. Niinimetatud isa viskab lehe lauale, kargab üles ja on otsemaid mu kõrval, käed pentsikult laiali, nagu kardaks, et ma põgenen. Saan vihaseks, kukun ja pistan lõugama. Tean täpselt, mis nüüd tuleb, mind valdab veel suurem raev ja ma lõugan veel valjemini. Kohale tormab pehmete kätega naine, keda ma olen juba õppinud nimetama emaks. Mind krabatakse kinni, tõstetakse õhku ja paigutatakse tagasi vaibale. Nii lõpevad kõik minu katsed uut positsiooni hankida. Selili vaibal lebades kahetsen südamest,et ma veel nende keelt ei oska, sest mul kipitab keelel üsnagi kurikaval küsimus: kuidas kavatsevad nad minust iseseisvat inimest kasvatada, kui nad määravad nurjumisele juba minu esimesed püüded omal jalal seistes midagi ise korda saata.

Et ma olen inimene ja mitte kala, on mulle juba selge, selle tõestamiseks hoiti mind korduvalt peegli ees. Ainult, kas poleks siiski parem olla kala kui Kalade tähtkujus sündinud inimene?