Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 4

Ma ei kuku enam.Üldse on mu elus toimunud suured muutused, alates päevast, mil minust lõplikult sai neljajalgse asemel kahejalgne. Ma kõnelen juba päris soravalt oma vanemate keelt, vestlused nendega on teinud mind ühtaegu targemaks ja eelseisva elu suhtes pessimistlikumaks. Kõige hämmastavam on visadus, millega mulle sõnakuulmist õpetatakse. Ma pean kuulma absoluutselt kõigi sõna, kel tuleb pähe minuga tegelda. Mind häirib väga ka mõistmatu lugupidamine, mida mu vanemad iseenda vastu tunnevad. Kui ma alati ilusasti sõna kuulan, võivat minust saada niisama tubli inimene kui nemad. Oo, püha lihtsameelsus! Kes ütleb, et ma neid oma ideaaliks pean?

Ainsaks tõsiselt rõõmustavaks avastuseks on mulle maja, kus ma elan. Siin on küll loendamatu hulk asju, milleni ma ei küüni ja mis seetõttu tunduvad eriti ahvatlevad, aga ka kättesaadav maailm on küllalt suur ja pealegi aiman ma, et inimesed, kes küünivad kõigi asjadeni, pole just silmatorkavalt õnnelikumad kui mina. Mõnikord nad isegi nutavad, nagu vana kõhetu naine kõrvalkorterist, ja seda on kuidagi paha vaadata, sest minu arust on nii temal kui teistelgi kõik olemas, mida vaja.

Tuba, milles mind peetakse, meeldib mulle. Seal on kõigepealt minu voodi, siis suur ümmargune laud, siis kägisevate ustega kapp ja siis veel isa ning ema voodi. Toal on kaks akent ja ilmatu kõrge uks, mis viib kööki. Aknad on kah kõrgel, aga kui ma olen osanud jätta sõnakuuleliku lapse mulje, tõstetakse mind toolile ja lubatakse välja vahtida. Nii avardub minu maailm veel ühe mõiste võrra: tänav. See on prügitatud ja üsna puhas ning seal kõnnivad inimesed. Enamik möödub meie aknast pead pööramata. Isa ja ema, kes mind toolil püsti hoiavad (nagu ma ise seismisega hakkama ei saaks!), vahetavad nende kohta omavahel märkusi, millest ma suurt aru ei saa. Vahel purjetab mööda mõni uhke naisolend kaunis kleidis ja sallis nagu laitmatult taglastatud laev, ja siis vaatan ma emaga võidu talle suure põnevusega järele. Seepeale jääb isa harilikult vait ning vajub kuidagi vaiksemaks, nii et emagi seda märkab ja minu arust natuke liialdatud lõbususega hüüab, et isa olevat rumal, et teiste uhke riietus ei häirivat teda põrmugi ja üldse olevat isa kõige parem ja targem mees maailmas. Minu meelest on siin midagi viltu.

Teinekord tuleb mõni vana mees, kangesti tihedalt musta ülikonda mähkunud, nagu oleks tal külm, ja tervitab isa sügava kummardusega. Isa kasvab silmanähtavalt suuremaks ja noogutab aeglaselt ning väärikalt. Ema naeratab säravalt ja mul on arusaamatult hea meel, ma kisan heleda häälega ning teen läbi akna grimasse.

Vahel läheneb meie aknale väike paks mehike, kes on hülge nägu, hingeldab kangesti ja laseb helehalli kuue hõlmadel bravuurikalt lehvida, nii et päike märkab kohe hõlmade vahel vestitaskust ripendavat kuldketti ja hakkab sellega lustakalt mängima. Nii isa kui ema kargavad korraga püsti, ema avab nagu muuseas kähku akna, ja kui kuldketiga hullav päike meie juurde on jõudnud, kummardavad ema ja isa kiiresti ning sügavalt. Pisike hülgenägu jääb peatuma, viibutab iseteadvalt kätt ja astub ligemale. Isa ja ema seisavad naljakalt koogutades, paks mehike vaatab mind ja teeb mingi absoluutselt mõttetu tähenduse, mille peale isa ja ema kõlavalt naeravad. Siis pistab paksuke sõrmed aknast sisse ja kõditab lollakalt minu lõuga. Ma olen nii jahmunud, et ei märka isegi vastu hakata, sest tavaliselt ei lasta ühelgi võõral mind puudutada. Isa ja ema naeravad jälle südamest, paksuke ütleb millegipärast, et isa on väga tubli töömees ja jõuab veel kaugele ning et ema on kole veetlev naisterahvas ja et isa ei tohiks teda nelja seina vahel närtsitada, vaid peaks teda tihemini seltskonda tooma. Panen tähele, et paksuke pillab emale väga imeliku niiske pilgu, mille all ema punaseks läheb, ja siis lainetavad kuuehõlmad kuldketti ja päikest mängitades edasi. Isa on imelikult vaikne ja katsub mitte ema poole vaadata, ema kohendab minu pluusi ja pükse, mis nagunii täiesti korras on, ja ma ei taipa, miks nad nii palju edvistasid selle naljaka ja napaka hülgenäoga ning pöörasid nii vähe tähelepanu päikest pillutavale kuldketile.

Siis võtab ema isa kaelast kinni ja seletab arusaamatu elevusega, et ta ei taha mingit seltskonda, et isa on talle kõige parem seltskond ja et kõik muu on tühine ega ole ülepea nende jaoks. Isa seisab tükk aega vaikides, noogutab ainult pead ja paneb siis pikkamööda, justkui kõheldes käe emale ümber. Mind on sihuke etendus ära tüüdanud, olen solvunud, et minust enam väljagi ei tehta, ja maksan jalamaid kätte: nihutan end tooli servale ja kukun maha. See aitab – ma ei jõua veel lõugama hakatagi, kui nad on mõlemad mu juures.