Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 5

Ma olen kolme ja poole aastane ning tean seda. Õieti ei ütle mu vanus mulle midagi, aga ma pean seda teatama igaühele, kes võtab heaks küsida, ning pean kannatlikult ära kuulama imestuse, et ma juba nii suur ja tark ja kena olen. Kenaduses ei ole küll kahtlust, nagu ma tegin kindlaks kahe endavanuse tattnina najal, kellega mul hoovi peal tuleb kokku puutuda. Omavahel öelda pole kummalgi eriti viga. Üks neist on tüdruk ja teine poiss. Kui ausalt järele mõelda, siis meeldib poiss mulle rohkem. Ma isegi kadestan teda natuke, sest tal näivad olevat palju mõistlikumad vanemad kui mul. Kes nad õieti on, seda ma ei tea. Näen neid hiigla harva ja nad ei pane mind kunagi tähele. Nad ei pane vist kedagi tähele, ka mitte Antit, oma jõmpsikat. Elavad nad kõik maja teises otsas, kus on sihuke vaimustavalt lagunenud tuulekoda ja suur pleekinud uks, mis alatasa lahti vajub ning nii verd tarretama panevalt kriiksub, et koguni varblased kärinal laiali pudenevad.

Hommikul kaovad Anti vanemad kuhugi ära, poisi sappa pannakse vanaema, kes käib kentsakalt kõveras, nagu oleks ta ristluude kohalt vinklisse murtud. Vanaema ei jõua muidugi Antile järele ja niiviisi on terve hoov Anti päralt, vasemat kätt seisvast pumbakaevust kuni paremal losutava puukuurini.

Plika elu on rohkem minu elu moodi, alatasa kiikab teda keegi ukse vahelt või aknast ja siis pole muud kuulda, kui et Diia ära mine sinna ja Diia ära tee seda ja tule taevas appi Diia kui must sa jälle oled!

Minu arust on see Diia ülearu puhas, aina lumivalged pitsid ja satsid igal pool ning läikivad sussid jalas.Anti on rohkem varblase karva ja temast julgen ma igalt poolt kinni hakata, ei seal määrdu ega rebene miski, heal juhul võib ainult iseenda tema küljes ära plekitada.

Kolmekesi koos saame olla üsna harva. Ülepea talitavad meie vanemad selles tükis meile kõigile täiesti arusaamatu loogika järgi, välja arvatud Anti omad, kes, nagu ma juba märkisin, kedagi tähele ei pane ja kellel ilmselt mingisugust loogikat ei ole. Kui seda, mis meiega tehakse, katsuda mingisugusesse süsteemi seada, siis näeb kõik välja otsekui mõnes targas ja segases muinasjutus, mida isa mulle puhuti õhtul jutustab, arvates, et ma sellest niisamuti aru saan kui tema, mille eest hoidku küll jumal.

Kõige keerulisem on lugu Diia emaga, kes kõige parema meelega näeks, et plika hoovis ihuüksinda oma mudakooke plätserdaks. Minu kohalolekut ta veel kuidagi sallib, aga kui ilmub Anti, kõnnitatakse pitspüks otsemaid tuppa.

Minu omad jälle püüavad mind just siis õue sokutada, kui plika üksi on, ja sallivad nagu läbi häda, et ma ka Antiga tegelen.

Niiviisi olen mina siis justkui miski piirikivi kahe vaenuliku põllu vahel ega kuulu ise ei siia ega sinna. Tõtt öelda, ega see mulle endale suurt korda ei lähe, aga esimese elutarkuse annab küll. Iseenesest panen meie vanemate käitumist lausa imeks, eriti kui meeles pidada, et nad muidu igal sammul püüavad meid õpetada vahet tegema kasuliku ja kahjuliku vahel, sest tegelikkuses näeb kasulikkuse ja kahjulikkuse skaala välja hoopis teisiti:

1) Kui ma mängin Diiaga, olen igas pisikeses pahanduses süüdi ikka mina.

2) Kui ma mängin Antiga, on absoluutselt kõiges süüdi tema.

3) Kui me mängime kolmekesi, on süüdlasteks järjekorras: a) Anti, b) mina.

Sellest lihtsast skeemist on ju igale mõtlevale inimesele selge, et Diial ja minul on kõige kasulikum just Antiga kampa lüüa.

Ma hakkan järjest enam kahtlema, kas võimalus kunagi oma vanemate sarnaseks saada on väärt püüdlikkust, mida minusse katsutakse sisendada.