Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 8

Meie majas on tüli. Ma ei ole isa ega ema kunagi varem tülitsemas näinud ja see kohutab mind pisut. Miks nad riidu läksid, pole mul teada, aga mingil moel peab see olema seoses suure peoga, mida meie juures hiljuti peeti.

Ma tean nüüd juba, et isa käib tööl nagu kõik teisedki mehed meie majas ja kuldketiga hüljes on tema peremees ning maksab talle palka, millest me kolmekesi elame. Kuigi hea see palk ei näi olevat, sest alatasa kuulen ma nurisemist, et ühte oleks vaja ja teist tuleks tarvis, aga rahakott ei kannata. Siis põhjab isa vängete sõnadega hüljest, kes on liiati Diia isa, ja kinnitab, et vanamees on puhtakujuline vereimeja ning kurnaja. Ema rahustab teda ja vaatab ise ehmunult ukse poole, nagu võiks Diia paps iga silmapilk sisse astuda.

Minu arust ei ole sel Diia isal või vanal Parameelel, nagu isa teda nimetab, viga midagi. On sihuke lõbus paksuke, hiiglama kavala näoga ja rohutirtsu koibadega. Mõnikord jääb ta hoovil minu ette seisma, krapsab mul kelmikalt kõrvalestast kinni ja ütleb, et olgu ma ikka tubli poiss ja võtku igas asjas eeskuju oma isast, kes on üks väga tubli ja väärt ametnik ja oskab peremehest lugu pidada ning tema kasude eest hoolt kanda. Mul on siis paksukesest lausa kahju – kui ta vaeseke teaks, missuguste sõnadega isa teda õhtuti ristib! Õieti peaks talle ütlema, et ärgu petku ennast illusioonidega, aga mind hoiab tagasi imelik seletamatu tunne, et midagi on selles suures sõbralikkuses viltu. Ja teiselt poolt – võib ju ka olla, et isal on õigus, kui ta Diia vanameest parasiidiks ja vereimejaks nimetab, aga mispärast ta siis kohe mesimagusaks muutub ja kaela koogutama kukub, kui Diia papa ise nähtavale ilmub?

Mida rohkem ma seda suurte inimeste elu vaatan, seda kiiremini kogu mu lugupidamine kahaneb.

Meil Diiaga – tuleb välja,et tema õige nimi on hoopis Diana – ja Antiga käib kõik palju lihtsamalt ja otsekohesemalt: kui Diia mind vihastab, annan talle kõmmu kuklasse ja asi tahe, Diia äigab enamasti vastu ning kogu konflikt ongi lahendatud. Antit ma jälle puutuda ei julge, tema on minust kindlalt üle.

Diia vanamehe pärast meil pidu peetigi. Isa tuli koju, oli kentsakalt kohevil. Vana Parameel oli ta oma kabinetti välja kutsunud, lahkelt kätt ja istet pakkunud ning kuulutanud, et nüüdsest peale hakkab isa kümme krooni kuus rohkem saama. Et ajad on väga kurjad ja et üks ustav töömees on nüüd väga palju väärt.

Nende sõnade peale pidin ma peaaegu valjusti naerma pistma ja korraga hakkas mul vaesest Parameelest tõega hirmus hale, et ta säärane loll on ja aru ei saa, mismoodi mu isa ustavus tegelikult välja näeb.

Isa käis toas tähtsa näoga edasi-tagasi ja muudkui seletas emale, kuidas Parameel temast lugu peab ja kui vajalik ta Parameelele on. Ema kuulas üsna vaikselt, ainult noogutas ja naeratas niimoodi imelikult – poolrõõmsalt, poolkurvalt, justkui oleks ka temal Parameelest hale hakanud.

Siis tuligi peojutt – isa leidis, et niisugust sündmust tuleb tingimata tähistada ja vana Parameel ka külla kutsuda. Et me oleme talle ikkagi suurt tänu võlgu, olgu ta küll vereimeja või kes tahes, ja peame seda ka üles näitama. Las näeb, et töödejuhataja Alavain pole mõni mühakas mats.

«Kulukaks läheb,» arvas ema tasa.

Isa kehitas õlgu:

«Kui tahad, et raha sisse tuleks, pead raha ka välja andma.»

Ema ei vaadanud talle otsa, näppis jälle laudlina kallal.

«Sa saad palka ju oma töö eest… Ega see mõni armuand ole. Ise oled ära teeninud…»

Isa ei mõistnud selle peale esiti midagi kosta ja käis aga pealegi edasi-tagasi. Lõpuks ütles vaiksemalt:

«Tööd võid sa vabrikus rügada nii palju kui jaksad – kui vana Parameel ei taha, siis ka palgalisa ei näe.»

Ema ohkas ja jäi vait. Isale vist ei meeldinud, et tema suur rõõm ja uhkus sedaviisi ohetesse ja sõnakehvusse ära mureneb, ja ta nägu kiskus pilviseks.

«Mis sul Parameele vastu on?» nõudis ta korraga. Ema võpatas kergelt, tõstis silmad arglikult isale:

«Ega mul siis vastu… Ma ainult sellepärast, et…»

«Raha, tean,» katkestas isa kärsitult. «Noh, läheb krooni viis või kuus, mis sinna parata.»

«Nii odavalt Parameelega välja ei tule.»

«No siis kümme! Kas või kakskümmend! Mis siis!» Isa hääl tõusis ohtlikult valjuks.

«Hea küll, hea küll… Olgu pealegi, Johannes…»

«Noh, näed sa,» vastas isa tusameelt alla surudes. «Homme õhtul kutsun ta siia.»

«Prouaga koos?» tahtis ema äkki teada.

«Tulgu, nagu tahab. Meil pole vaja häbeneda ei teda ega tema prouat.»

«Sa kutsu ikka koos prouaga.»

«Eks ta viisakam ole.»

Jutt jäi sinnapaika ja mina hakkasin õhinal pidu ootama. Erilist põnevust polnud muidugi loota. Teada puha – mind saadetakse õue või paremal juhul kööki. Vaata veel, et ei kupatata hoopis Parameelte juurde Diiaga sekeldama. Seal on huvitav küll, neli suurt tuba igasugu kraami täis, aga mugav ei ole. Aina karda, et rikud midagi ära või ajad ümber.

Aga ennäe – kõik läks teisiti. Mind ei saadetud kuhugi, vaid leiti, et töödejuhataja Alavainu järeltulija on suur küllalt, et oma isa rõõmupäevast osa võtta. See-eest langes peopäeva hommikupoolik mu peale raskelt ja ebameeldivalt. Ema paistis olevat nagu aru kaotanud. Algul vaidles nii kõvasti peo korraldamisele vastu, aga nüüd aina pendeldas ühest poest välja, teisest sisse. Rahast mul suurt aimu ei olnud, aga see on kindel, et viie krooniga siin küll välja ei tuldud. Ja ema ei ostnud tol päeval midagi nendest ümber-nurga-kauplustest, kus me iga päev käime – kõik toodi kesklinnast.

Õhtul tahtis ema nagu harilikult külaliste puhul selga panna oma musta kleidi, millel on hästi kõrge krae ja pikad valgete otstega varrukad, aga isa laitis selle plaani maha ja käskis hoopis teise kleidi võtta – sihukese lillelise ja õhukese, millel varrukaid nagu polegi. Ema punnis küll vastu ja punastas millegipärast mitu korda järgemööda, kuid isa oli hiigla jonnakas ja emal ei jäänud lõpuks muud üle kui alla anda. Minule see lilleline kleit meeldis küll. See oli palju rõõmsam ja pidulikum kui too sünge must. Selles kleidis näis ema päris noore tüdrukuna ja oli mu meelest väga ilus.

Isa puges valgesse särki ja pani kõva krae kaela. Ma ei olnud oma vanemaid tükk aega nii ülesvurhvituna näinud, üsna imelik hakkas. Kui mulle endale siis kah kõige uuemad hilbud selga tõmmati, ei julgenud ma enam õieti istuda ega astuda.

Vana Parameel ilmus ikkagi üksinda, suur puhmakas pojenge kaenlas, ja lõhnas ise nii, nagu lõhnab juuksuri juures, kuhu ema mind vahetevahel vägisi veab. Pojengid anti millegipärast emale, nagu oleks tema palgakõrgendust saanud. Isal aga paistis sellest koguni hea meel olevat.

Siis pandi vana paks lauda aukohale istuma ja isa korkis kiiresti ühe roosa pudeli lahti. Neid pudeleid oli sahvris veel kaks tükki, ema oli enne kõigest hingest palunud, et isa jälle nii palju ei võtaks kui onu juures, et Parameele ees ei kõlba ju purju jääda, mine tea, mis see veel mõelda võib. Isa aga vaatas talle siis ainult solvunult otsa ja küsis, et kas ta on mõni kraavihall või müüriladuja, et teda peab õpetama, kuidas ennast laua taga üleval pidada? Ema tegi seepeale kähku teist juttu. Üldse oli selle ogara peo ettevalmistamisega nii palju närveerimist ja nääklemist, et päris ära tüütas.

Parameel näis olevat teisest puust kui isa – kallas oma klaasi kohe mitu korda järjepannu täis ja viskas (ausõna, just viskas!) ära. Isa püüdis algul ema õpetust mööda käia ja poole pitsi viisi võtta, aga Parameel ei lasknud, käratas peale, et ega nad vabrikus ei ole. Et töö juures on omad seadused ja viinaklaasi taga omad, et viin olevat halb peremees, aga hea sulane, ja et heas seltskonnas ei viska viina ainult lollid või sulid, kes kardavad purjus peaga midagi välja lobiseda.

Parameel ei jätnud ka ema rahule, käis nii kaua peale, kuni ka tema kaks või kolm klaasi põhjani jõi.

Siis läksid kõik kole lõbusaks ja lärmakaks. Ema hakkas üleni õhetama ja naeris iga natukese aja tagant kõlavalt, vana Parameel aga tikkus isale kätt ümber õlgade panema ja muudkui seletas, kuidas jumal teda ja tema vabrikut niisuguse väärt mehega on õnnistanud nagu töödejuhataja Alavain.

Minul oli kogu aeg meeles, mismoodi isa teda vereimejaks ja kurnajaks põhjas, ning ma olin isa peale lausa pahane. Iga lapski saaks aru, et mis vereimeja sihuke võib olla, kes nii naljakalt ümmargune on ja aina teist inimest kiidab ning kallistab.

Varsti toodi sahvrist juba teine pudel välja, isa ise tõi, kuigi ema talle salaja märku andis, et ei maksa. Ja Parameel kallas jälle kiiruga kõik klaasid täis.

Niiviisi nad siis jorutasid ja jamasid maailmatuma aja, päris lõbus oli vahtida. Viimaks hakkas vana Parameel oma sigareid otsima, tuhnis kõik taskud läbi, aga ei leidnud. Siis laksatas endale käega otsaette ja teatas, et ta on ikka päris juhm – unustanud koju tulles ostmata.

Isa pakkus kohe ennast kärmesti appi, et küll tema käib poes ära. Parameel ei vaielnud ka vastu, vabandas ainult kole viisakalt, et ta peoperemehele niisugust tüli teeb. Isa oli juba püsti, kui ema äkki üles krapsas ja imeliku paluva häälega ütles, et las parem tema läheb.

«Mis nali see siis on?» päris isa suurustavalt.

«Teil siin meeste jutud pooleli… Küll ma lähen…»

Isa oleks ehk nõussegi jäänud, aga nüüd kargas vana Parameel ise vahele. Et kui proua tõesti talle seda häbi teeb, siis läheb tema kohe minema ega unusta seda surmatunnini. Et isegi see on juba raske patt ja suur häbematus, et ta härra Alavainul minna laseb, aga daami niimoodi jooksupoisiks alandada ei luba endale ükski vana hea kooli härrasmees ehk džentelmen.

Isa heitis emale pahase pilgu ja kummardas Parameele ees:

«Silmapilk, härra Parameel, on teie sigarid siin.»

Mina mõtlesin vaikselt, et Parameel võiks ju isale raha kaasa anda. Kui ema mind või isa poodi saadab, siis annab ta alati. Aga isal oli nüüd vist endal, sest ema käest ta ka küsima ei hakanud, tõmbas ruttu palitu selga ja läks.

Ema jäi otsekohe imelikult vaikseks, vaatas aina enda ette taldrikule ja tegi näo, nagu huvitaks teda kõige rohkem söömine. Vana Parameel piilus vilksamisi minu poole, naeratas laialt ja paistis millegi üle teraselt järele mõtlevat. Viimaks lõi ema pilgu üles, vaatas Parameelele otse silma ja küsis:

«Miks te oma prouat kaasa ei võtnud?»

Parameel heitis järsult käega, ei vastanud emale midagi, vaid pöördus hoopis minu poole:

«Kas tead mis, noor Alavain? Sa ole õige hea poiss, lippa korraks meie vigvammi ja vaata, mis Diia teeb. Ta mul üksi kodus, emand pidi kuhugi naiste koosolekule minema.»

Ema nagu ehmus ja tahtis midagi vahele öelda, aga katsu sa Parameelt katkestada, kui sellel keel juba liikuma on hakanud.

«Plikal, vaesekesel, igav, lohuta teist natuke. Sa ju suur mees, aeg on hakata kavaleri kombeid õppima. Või mis sa ise arvad?»

Mis minul arvata.Iseenesest ei olnud mul miskit isu ära minna.

Aga kui sooviti, seda enam, et ema oli kuidagi kummaliselt ärevil ja vana Parameelgi rääkis veidralt nohisedes ning madala häälega. Aga saa sa neist aru. Isa ütles ju kah, et tuleb oma tänulikkust üles näidata.

«Eks ma siis lähe.»

«Tubli, noormees, tubli!» kiitis Parameel tunnustavalt. Ema heitis mulle kiire ja just nagu argliku pilgu ning ütles kähku:

«Ära siis kauaks jää…Tule varsti tagasi…»

«Kuule juttu, las olla nii kaua kui süda lustib,» vaidles Parameel. «Ega ta seal tüliks ole.»

Läksingi. Endal oli väga imelik tunne, justkui oleks midagi viltu. Diia polnud üldse üksi, mamma lesis diivanil ja luges.

«Ah sina,Villem. Tule sisse. Diial ongi igav. Kas teie pidu on täies hoos?»

Selle peale ei mõistnud ma midagi vastata. Pidu käis ju küll, aga erilist hoogu seal enam just nagu ei olnud.

Proovisime Diiaga küll üht-, küll teistmoodi aega viita, aga õiget tuju ei tulnud. Süda nagu kipitas, miski tegi rahutuks. Diiagi sai aru, et minuga midagi lahti on, ja ütles mossitades:

«Igav oled täna. Mis sul viga on?»

Ei teadnud isegi. Läksin akna juurde, vaatasin välja. Ja nägin korraga isa, kes eemal suurte lompide vahel laveerides lähemale tuli. Ma ei mõelnud midagi, keerasin järsku kannapealt ringi ja sööstsin välja. Lendasin kui tagaaetav üle hoovi, kiskusin välisukse lahti, sadasin sisse.

Ema istus diivanil, vana Parameel seisis akna all ja vahtis kangesti hoolega taevasse.

«Oledki tagasi,» ütles ema sellise häälega, nagu oleksin ma vahepeal kuskil uppumas või põlemas või muidu surmasuus olnud. Vana Parameel ei lausunud musta ega valget, ainult nohises, nii et päris närvidele käis. Ma kohmasin rabedalt:

«Isa tuleb ka juba.»

Tundsin, kuidas ema käsi minu õlgade ümber värahtas. Parameel pöördus äkki ringi ja sihtis mulle erilise, uuriva pilgu.

«Sa, poiss, ei olegi nii rumal,» ütles ta aeglaselt. Minu parem kõrv oli surutud vastu ema rinda, tundsin, kuidas ta süda põksus.

Sealsamas käis köögiuks ja isa ilmuski nende neetud sigaritega pärale.

«Noh, kas lauas istumine jõudis juba ära tüüdata?» küsis ta üllatunult. «Kauplus, kurivaim, kah nii kaugel.»

«Tarvis selga sirutada, Alavain, tarvis selga sirutada,» vastas Parameel tähtsalt ja oli korraga jälle seesama mis ennist – hakkas naeru lagistama ja nalja heitma. Enne keskööd me temast lahti ei saanud. Uksel suudles ta emal poolvägisi kätt ja sõnas rõhutatult:

«Meie peame üldse rohkem läbi käima, armuline proua. Mulle meeldivad tõsised töömehed, kelle õige tulevik alles ees on. Jah, kellel kõik veel ees on… kui nad ainult ise tublid on.»

Isa seisis ema selja taga ja kinnitas kärarikkalt, et olgu härra vabrikant mureta – töödejuhataja Alavain teab, mis tema aukohus ja tänuvõlg tähendavad.

«Eks me näe, eks me näe,» noogutas Parameel. «Nägemiseni, armuline proua ja aitäh kõige hea eest… Homseni,Alavain.»

Isa oli erakordselt heas tujus, tühjendas ihuüksi veel paar klaasi ja aina rääkis, et Parameelega tuleb nüüd tihedalt kontaktis olla, et on ta mis ta on, aga kui teda parajal mõõdul soe hoida, on tulevik kindlustatud.

Ema istus, käed rüpes, diivanil ja ütles järsku kõlatult:

«Oli sul vaja nende sigarite järele tormata. Nagu… jooksupoiss.»

«Tohoh,» venitas isa ja tõmbas lauba kortsu, nii et kulmud ninajuurel peaaegu kokku puutusid.

«Mis ma siis sinu arvates pidin tegema? Kogu selle hea vahekorra ära rikkuma, oma lolli uhkust taga ajama? Ena mul asja, pool tunnikest kõndimist.»

«Sa poleks pidanud minema,» kordas ema ja ma panin imeks, et ta hääl nii kalk võis olla. Isa silmitses ema tükk aega, valas endale veel ühe klaasi ja lausus siis:

«Ma mõtlesin, et meie ja meie poja tulevik ka sulle midagi loeb.»

Ema pea nõksatas, ta vaatas isale tõsiselt näkku ja ütles peaaegu vaenuliku tooniga:

«Loeb küll.Aga ennast alandada pole sul tarvis.»

Isa tõusis järsult ja lükkas tooli kolinal laua äärde.

«Elu pole niisugune lasteaiamäng, nagu sina näid arvavat,» ütles ta. «Pane poiss magama.» Ja läks kööki.

Ma vaatasin imestades emale otsa.

«Mis isal viga on?»

«Pole midagi.Tule, ma teen su voodi üles.»

Kui ma juba teki all lamasin ja ema üle minu kummardus, et mind laubale suudelda, märkasin korraga, et tema kleit, seesama lilleline, oli kaela juurest kergelt õmblusest lahti kärisenud ja kaelal oli väike tumepunane kriipsuke.

«Ema, mis see on?»

Ema käsi sähvatas kiiresti nagu kaitseks kaelale.

«Kriimustasin. Sina ju ka iga päev kriimustad ennast kusagilt. Jää nüüd magama,Villu.»

Ma jäin varsti magama. Ja tollest ajast algasidki meie majas tusapilvised päevad.