Читать книгу Nelikümmend küünalt - Raimond Kaugver - Страница 6

Ma olen esimest korda elus segatud poliitikasse. Kannatada saan selle juures muidugi mina ise ja mitte need, kelle põhimõtetest ma õppust püüan võtta. Kõik algab salakavala paljutõotavusega nagu vist igasugused poliitilised afäärid. Ma olen juba tõepoolest suur poiss ja mulle ostetakse madrusemüts. Peakate on tubli ning täidab mind esiotsa suure vaimustusega, kusjuures ma teen ka mõned järjekordsed filosoofilised tähelepanekud, mis minu usku täiskasvanute arukusse aina tõsisemalt õõnestavad.

Mulleohtraltetteloetudjutukestepõhjalolenteinudjärelduse– ükski ema ega isa ei taha, et tema pojast saaks meremees. See on ju ohtlik ja raske ja ülepea hirmus elukutse, kus sa ühtevalu elu ja surma vahel pendeldad ja lased vaestel vanematel silmad peast nutta. Mille pagana pärast nad oma poistele siis madrusemütse pähe ostavad? Samasugune lugu on sõjaga – isa räägib paar-kolm korda nädalas, kui jube oli mingisugune maailmasõda, kus ta käis, aga mulle ostab korgipüsse ja tinasõdureid ja väga viletsaid sõjalaevu, mis kohe ümber lähevad, kui neid vees natukenegi nööripidi vedada.

Sellegipärast on müts aus ja ma kannan teda uhkusega.Tumesinisel võrul, mille küljes lehvivad kaks sõjakat linti, on kullakarva tähtedega sõna «Lembitu» – tolle laeva nimi, kus niisuguseid mütse kantakse. Ma nõuan muidugi, et mind minu laeva peale viidaks, aga siin tuleb jälle kohe täiskasvanute järjekindlusetus päevavalgele: laeval olevat juba meeskond peal, mind polevat sinna enam tarvis. Mis mõttega siis mütse tehakse, kui nende jaoks mehi enam tarvis ei lähe?

Keset pealage on mütsil suur punane tutt. Ja tutist minu vintsutused peale hakkavadki.

Juulikuus – neid kuude nimesid on nii palju, et ma nendes esialgu veel väga hädiselt orienteerun – on isal puhkus ja me sõidame mõneks päevaks maale ühe onu juurde, kes erineb teistest onudest selle poolest, et ta on ema vend ja niiviisi minu pärisonu.

Jälle näide inimeste veidrustest – minul ei tuleks pähegi enne kõiki tüdrukuid Diiadeks ja poisse Antideks ristida, et siis suure vaevaga selgeks hakata tegema, kes neist päris-Diia ja päris-Anti on.

Maale sõidame omnibussiga, mind lastakse akna alla istuma ja mul on päris lõbus.

Onu elab ühes suures ja väga ametliku ilmega majas. Ukse kõrval on maailmatu sildilahmakas, kus on lugeda mingisugusest metskonnast. Onu ise, pikk ja palja pealaega mees toredas rohelises ülikonnas, on selle nõndanimetatud metskonna ülem. Hääl on tal nii vali ja jäme, et kõik teda pelgavad – päeva jooksul käib metskonnas igavene hulk niisamasugustes rohelistes kuubedes mehi, kes kõik onu ees käe kõrva äärde tõstavad. Mina istun onu kõrval ja mul on kaunis kena tunne, kui ta nendega kärgib ja käsutab. Ema sosistab mulle salamahti, et onu on sõjas käinud ja risti saanud ja et temast peetakse väga lugu.

Õhtul avab onu klaasustega kapi ja tõstab majesteetliku liigutusega lauale suure pudeli.Tädi, keda ma juba linnas näinud olen, kangesti armas, nobe ja käbe naisterahvas, toob rutuga kohale igasugu tasse ja klaase ja taldrikuid.

Viimaks tehakse ka pudel lahti ja nüüd muutub onu hääl veel kraadi võrra kangemaks ja jämedamaks.

Minule pudelist midagi ei anta, kuigi ma kategooriliselt nõuan.

Umbes tunni aja pärast läheb isa näost imelikuks ja hakkab kogelema. See on hiigla naljakas ja ma kilkan kõigest kõrist naerda. Seepeale vahetatakse veidraid pilke ja tädi sosistab mulle, et isa on natuke haige ja et naerda ei tohi. Ma pean muidugi sõna kuulma, aga miski nagu ei klapi. Mis haigus see nii äkitselt tuleb ja inimese nii lollakalt naljakaks teeb! Tasapisi taipan, et «haigus» tuleb pudelist, just nimelt sellestsamast pudelist. Siis viib tädi isa teise tuppa voodisse ja ma jään onu ning emaga kolmekesi. Onu punetab kangesti, kipub kätega vehkima ja küsib alatasa rämeda, järsu häälega:

«Õigus, mes?»

Peab see küll üks huvitav pudel olema. Ma istun ja vaevlen üheainsa mõtte käes: millise nõksuga neile küll auk pähe rääkida. Kui saaks kas või üheainsa lonksu! Kas või pool lonksu!

Onu viskab kuidagi üleoleva pilgu teise toa suletud uksele ja ütleb korraga ootamatult tasa:

«Sisse kukkusid oma eluga, sõtse.»

Ema võpatab ja vaatab onule just nagu paluvalt otsa.

«Sisse mis sisse,» kordab onu ja lööb lapiti käega vastu lauda. «Ei tule sellest mehest haljale oksale tõusjat. Ei tule. Õigus, mes?»

«Ma palun sind…» ütleb ema sosinal ja kiiresti. Ta nägu on nüüd üleni punane ja sõrmed näpivad närviliselt laudlina narmaid.

«Ametnikuke on ja selleks jääb,» vastab onu. «Kus su silmad olid? Igaüks näeb ju versta maa pealt, mis mees väärt on. Viinagi ei kannata!»

«Richard, palun sind…» häälitseb ema anuvalt. Nüüd vilksab tema silmist kummaline pagev ja hirmunud pilk esiti suletud uksele ja siis korraga minule.

«Poiss on ju siin…»

Onu jõrtsatab tusase naeruprahvaku ja ütleb järsult:

«Tee vähemalt poisist mees, mitte sihuke… nannipunn!»

Kõigest sellest jutust ei saa ma suurt aru, aga onu viimased sõnad puhuvad minus äkki lõkkele ühe idee. Ma krapsan püsti ja lippan onu kontori poole.

«Villu!» kuulen veel ema häält.

«Ma tulen kohe!» hõikan vastuseks ja kaon enne, kui mind jõutakse kinni pidada.

Kontoris suure laua nurgal lamab mu madrusemüts. Onu särava nokaga peakatte kõrval. Kahman ta pihku ja surun pähe, sean lindid sirgeks ning marsin siis kindla sammuga tuppa tagasi. Onu on jutuhoos, aga ma astun otse tema ette, löön käe kõrva äärde nagu kõik rohelise kuuega mehedki päeval ja ütlen valjusti:

«Sõjalaev «Lembitu» madrusVillem Alavain palub endale anda natuke sellest pudelist.»

Jutt katkeb, onu pöörab minu poole hämmeldunud pilgu ja punase näo ning jääb pärani sui vahtima. Ma ootan, kõik mu liikmed kipuvad pingutusest ja erutusest värisema. Siis pahvatab onu naerma.

«Vaat kus on mees!» hüüab ta emale. «Õigus, mes? Mees mis mees. Mis sa arvad, sõtse – kas anname talle tilgakese?»

«Lapsele? Tule taevas…» ahastab ema, aga onu on juba kallanud oma klaasi sõrmkübaratäie punast vedelikku ja sirutab selle minu poole.

«Võta siis, härra sõjalaeva madrus!»

Ma valan vedeliku endale nii kähku suhu, et hing jääb kinni. Aga ma ei hakka köhima, vaid neelan tulise ja torkiva suutäie mehiselt alla.See nagu põletab ja kriimustab ja on ühtaegu magus ning kibe. Ma ei saa midagi parata, mu silmad lähevad märjaks.

«Sa oled ikka hull,» ütleb ema onule väga vaikselt.

«See tilk ei tee midagi,» vastab onu resoluutselt. «Puhastab verd. Säh, madrus, hammusta peale kah.» Ja ulatab mulle tükikese krõbedat, pisut kõrvetada saanud saiakoorikut.

Ma istun oma endisele kohale onu kõrval ja vaatan äkilise julgusega emale otsa.

«Jumala eest, mees mis mees,» ütleb onu uuesti. «Õigus, mes?» Siis silmitseb ta minu mütsi ja lausub korraga surmtõsiselt:

«Aga selle mütsiga sa linna sõita küll ei või.»

«Miks?» kohkun ma.

Onu puudutab sõrmega tutti.

«Sind võetakse ju kohe kinni – sa oled ju päris punane! Hahahaa!»

Sõna «punane» ei ütle mulle paraku midagi.

«Jäta nüüd ometi…» palub ema, kuid onu ei kuula teda.

«Tõsijutt, võetakse kinni. Jumala eest, jalamaid võetakse kinni. Ei, sõber madrus, niisuguse tutiga antakse sind sõjalaeval silmapilk välikohtu alla!»

Ma olen nüüd päris jahmunud ega oska enam midagi öelda. Teisest toast tuleb tädi emale appi. Lõpuks lööb onu käega ning ütleb, et mõni mõis, võetagu kinni või ei, igaühe oma asi. Ja lõppude lõpuks teinud ta ju ainult nalja.

Nalja pähe kõik jääbki, aga onu hääl ja ema ning tädi ägedus panevad mõtlema. Ma lähen magama, kõik jääb vaikseks. Ma tõmban tasakesi teki üle pea ja ütlen sosinal, nii et ainult ise kuulen: «Punane…» Ja siis käib minust läbi iseäralik, salapärane värin ning hirm ja ma surun näo kõvasti-kõvasti patja.

Hommikul, kui me tagasi sõitma hakkame, on mu müts kadunud. Mütsi otsitakse igalt poolt. Mina seisan ja kordan kokkupigistatud hammaste vahelt:

«Ei tea. Ei tea. Ei tea.»

Mütsi viisin ma ise sauna taha, sinna, kus on kõige kõrgemad ja tihedamad nõgesed. Kõrvetasin küll valusasti oma käe, aga ohtliku punase tuti surusin sügavale, sügavale põletavasse põõsasse.