Читать книгу Halloweenipuu - Ray Bradbury - Страница 10

Nad nägid tema väikest kogu jääraku keskel mööda rada jooksmas.

«Oh, oodake, palun oodake…» hakkas hääl vaibuma. «Ma ei tunne ennast hästi. Ma ei saa joosta. Ei saa… ei saa…»

«Pipkin!» karjusid kõik kaljuservalt lehvitades.

Tema kogu oli väike, väike, väike. Igal pool põimusid varjud. Nahkhiired lendasid. Öökullid huikasid. Öised kaarnad olid parvedena puude otsas nagu mustad lehed.

Väike poiss, kes oma süüdatud kõrvitsaga jooksis, kukkus maha.

«Oh,» ehmus Moundshroud.

Tuli kõrvitsas kustus.

«Oh,» ahhetasid kõik.

«Pane oma kõrvits põlema, Pipkin, pane see põlema!» kriiskas Tom.

Ta arvas, et näeb, kuidas väike kogu all tumedas rohus rabeleb, üritades valgust teha. Kuid sellel pimedusehetkel sööstis kohale öö. Suured tiivad sirutusid jääraku kohal laiali. Palju öökulle huikas. Palju hiiri sibas ja krabistas varjudes. Kuskil toimus miljon tillukest mõrva.

«Süüta oma kõrvits, Pip!»

«Appi…» ulgus tema kurb hääl.

Tuhat tiiba lendas minema. Kuskil tagus suur elukas õhku nagu tümpsuvat trummi.

Pilved tõmmati eemale nagu õhukesed dekoratsioonid ja ilmus nähtavale taevas. Selles oli kuu nagu suur silm.

See vaatas alla…

Tühjale rajale.

Pipkinit polnud kuskil näha.

Tükk maad eemal, silmapiiri lähedal, laperdas ja tantsis midagi tumedat ning liugles külmas tähevalguses minema.

«Appi… appi…» ulgus hääbuv hääl.

Siis oli see läinud.

«Oh,» kurvastas härra Moundshroud. «See on paha. Kardan, et Miski on ta ära viinud.»

«Kuhu, kuhu?» vadistasid poisid külmatundega.

«Avastamata Maale. Kohta, mida tahtsin teile näidata. Kuid nüüd…»

«Kas sa arvad, et see Miski seal jäärakus, See või Tema või ükskõik mis, see Miski – oli Surm? Et ta krabas Pipkinist kinni ja lasi jalga?!»

«Tundub pigem, et laenas teda, arvatavasti tahab lunaraha saamiseks vangis hoida,» ütles Moundshroud.

«Kas Surm saab seda teha?»

«Mõnikord jah.»

«Oh jestas.» Tom tundis, kuidas silmad märjaks lähevad. «Pip jooksis täna õhtul nii aeglaselt ja oli nii kahvatu. Pip, sa poleks pidanud välja tulema!» karjus ta taeva poole, kuid seal lõõtsus üksnes tuul ja valged pilved triivisid nagu vanade vaimude vill. Ja tuule selge jõgi.

Nad seisid, külmetasid ja värisesid. Nad vaatasid kohta, kus Tume Miski oli varastanud nende sõbra.

«Nii,» ütles Moundshroud. «Seda enam on teil põhjust kaasa tulla, poisid. Kui me kiiresti lendame, õnnestub ehk Pipkin kätte saada. Haarata kinni tema meeldivast Halloweeni maisikommihingest. Tuua ta tagasi, pista voodisse, katta soojade tekkidega, lasta tal puhata. Mis te ütlete, poisid? Kas suudaksite lahendada kaks mõistatust ühekorraga? Otsida kadunud Pipkinit ning välja uurida Halloweeni päritolu, kõik üheainsa võimsa hoobiga?»