Читать книгу Halloweenipuu - Ray Bradbury - Страница 5

See juhtus ühes väikeses linnakeses väikese jõe ja väikese järve ääres, ühe väikese Kesk-Lääne osariigi põhjaosas. Metsikut loodust polnud nii palju, et see oleks linna varjanud. Kuid teisest küljest polnud ka linn nii suur, et ei oleks saanud näha, tajuda, puudutada või haista loodust. Linn oli täis puid. Ning kuivanud rohtu ja surnud lilli, kui sügis oli viimaks käes. Täis hekke, mille kõrval käia, ja kõnniteid, millel liuelda, ja suurt jäärakut, millesse komistades kukkuda ja millest üle karjuda. Ja linn oli täis…

Poisse.

Ja oli Halloweeni pärastlõuna.

Ja kõik majad olid jaheda tuule eest suletud.

Ja linn oli täis külma päikesepaistet.

Kuid äkki oli see päev otsa saanud.

Öö saabus iga puu alt ja levis laiali.

Kõigi majade uste tagant kostis nagu hiirejalgade sabinat, summutatud kiljatusi, valguse vilkumist.

Ühe ukse taga seisatas Luukere-Tom, vanuselt kolmteist, ja kuulatas.

Väljas pesitses tuul iga puu otsas ja hiilis vaiksete sammudega kõnniteedel nagu nähtamatu kass.

Luukere-Tom judises. Igaüks võis tunda, et selle öö tuul on eriline ja et pimedus sisaldab endas erilisi tundeid, sest oli Kõigi Hingede Öö. Tundus, et kõik on välja lõigatud pehmest mustast, kuldsest või oranžist sametist. Tuhandest korstnast kerkisid suitsulehvikud nagu matuserongkäigu suled. Köögiakendest hoovas kahte sorti kõrvitsalõhna: lõigatava viljaliha ja küpsevate pirukate oma.

Hüüded lukustatud majauste taga muutusid innukamaks, kui poiste varjud akendest mööda lendasid. Peaaegu kostümeeritud poisid, grimm põskedel; siin küürakas, seal keskmise suurusega hiiglane. Ikka veel tuhniti pööningutel, lõhuti vanu lukke, rüüstati vanu rõivakirste kostüümide leidmiseks.

Luukere-Tom tõmbas oma kondid selga.

Ta irvitas, selgroog, ribikorv ja põlvekondid valgega mustale puuvillale tikitud.

Vedas! mõtles ta. Said sa alles vägeva perekonnanime! Tom Skelton. Halloweeniks ülilahe! Kõik kutsuvad sind Luukereks! Nii et mis sa siis selga paned?

Kondid!

Põmm. Kaheksa välisust mürtsatasid kinni.

Kaheksa poissi hüppasid osavalt üle lillepottide, käsipuude, surnud sõnajalgade, põõsaste, maandudes oma kõvakskülmunud eesaedadesse. Joostes, tormates haarasid nad kaasa viimase riidetüki, kohendasid viimast korda maski, tõmbasid kindlamalt pähe veidra seenemütsi või paruka, hõikudes tuules, mis neid kaasa viis, aidates jooksule takka; nad rõõmustasid tuule üle või kirusid poisilikke kirumisi, kui maskid eest kukkusid või viltu vajusid või ummistasid nende ninasid musliinilõhnaga, mis oli nagu koera kuum hingeõhk. Või lasksid lihtsalt puhtal joovastusel sellest õhtust elustuda ja väljuda nende kopsudest ja kujuneda nende kurkudes, et röökida ja röökida ja… röökida!

Kaheksa poissi põrkasid kokku samas punktis.

«Siin ma olen: Nõid!»

«Ahvinimene!»

«Luukere!» ütles Tom, üdini rõõmus.

«Veesüliti!»

«Kerjus!»

«Härra Surm ise!»

Mürtsti! Nad põrkasid tagasi oma rüselustest, kõik tänavalaterna all rõõmsalt energilised ja käsist-jalust sassis. Kiikuv elektrilatern helises tuules nagu katedraali kell. Sillutiseplaadid jalge all moondusid valguses ja varjus kõikuvateks muutlikeks laevaplankudeks.

Iga maski all peitus üks poiss.

«Kes see on?» osutas Luukere-Tom.

«Ei ütle. Saladus!» hüüatas Nõid oma häält varjates.

Kõik naersid.

«Kes see on?»

«Muumia!» teatas poiss, kes oli iidsetes kollakates sidemetes nagu tohutu sigar, kes hiilib öistel tänavatel.

«Ja kes…?»

«Pole aega!» ütles Keegi, Kes Oli Peidetud Müstilise Musliini ja Värvi alla. «Komm-või-pomm!»

«Jaa-aah!»

Hõisates ja ulgudes, täis marduselikku rõõmu, jooksid nad kõikjal peale kõnniteede, hüpates kõrgele õhku üle põõsaste ja klähvivatele koertele peaaegu otsa maandudes.

Aga keset seda jooksmist, naermist ja haukumist oleks nagu üks suur öö ja tuule valesti lõhnav käsi neid peatanud ja nad seisatasid.

«Kuus, seitse, kaheksa.»

«Pole võimalik! Loe uuesti.»

«Neli, viis, kuus…»

«Meid peab olema üheksa! Keegi on puudu!»

Nad nuhutasid üksteist nagu hirmunud loomad.

«Pipkinit pole siin!»

Kuidas nad teadsid? Nad kõik olid maskide taga peidus. Ja ikkagi, ja ikkagi…

Nad tundsid tema puudumist.

«Pipkin! Ta pole triljoni aasta jooksul iialgi Halloweenilt puudunud. Oh sa poiss, see on kohutav. Läki!»

Üheainsa suure pöördega, koeralikus sörgis ja rüsinas, keerasid nad ümber ja tormasid keset munakivitänavat tagasi nagu lehed tormituules.

«Siin see ongi!»

Nad peatusid järsult. See oli Pipkini maja, kuid akendel polnud piisavalt kõrvitsaid, trepil piisavalt hunnikusse laotud maisitõlvikuid, ülakorruse tornitoa pimedate aknaklaaside taga piisavalt palju välja piiluvaid tonte.

«Tohoh pärgel!» ütles keegi. «Mis siis, kui Pipkin on haige?»

«Ilma Pipkinita poleks see õige Halloween.»

«Poleks Halloween,» oigasid nad.

Ja siis viskas keegi õunavissi vastu välisust. See tegi väikese tümpsu nagu jänese jalalöök vastu puitu.

Nad ootasid, teadmatult kurvad, teadmatult segaduses. Nad mõtlesid Pipkinist ja Halloweenist, millest võib saada mäda kõrvits kustunud küünlaga selle sees, kui, kui, kui – sellest puudub Pipkin.

Tule välja, Pipkin. Tule ja päästa see õhtu ära!