Читать книгу Halloweenipuu - Ray Bradbury - Страница 9

Kõrvitsad Puu otsas polnud lihtsalt kõrvitsad. Igaühele oli lõigatud nägu. Iga nägu oli erinev. Iga järgmine silm oli üha imelikum. Iga nina oli üha veidram. Iga suu naeratas kohutavalt mingil uuel moel.

Selle puu otsas pidi küll olema oma tuhat kõrvitsat, kõrgel ja iga oksa küljes rippumas. Tuhat naeratust. Tuhat grimassi. Ning kaks korda tuhat jõllitust, pilgutust ja kõõritust värskelt-lõigatud silmades.

Ja poiste silme all sündis nüüd midagi uut.

Kõrvitsad hakkasid ellu ärkama.

Üksteise järel, alustades Puu alumisest osast ja lähimatest kõrvitsatest, süttisid nende sees küünlad. Selle sees ja siis tolles ja siis veel ühes, ikka ülespoole ja ümberringi, kolm kõrvitsat siin, seitse kõrvitsat kõrgemal, kaksteist nende kohal kobaras, sada, viissada, tuhat kõrvitsat süütasid oma küünlad ja peab ütlema, et see valgustas kõrvitsate nägusid, näitas tuld nende kandilistes, ümmargustes või huvitavalt viltustes silmades. Leek vilkus nende hambulistes suudes. Sädemed kargasid välja kõrvaaukudest.

Ning kusagil sosistasid ja laulsid kaks, kolm või ehk neli häält mingit laulusalmi või vana meremeeste laulu taevast, ajast ja maast, mis jääb magama. Vihmapiisad lennutasid ämblikutolmu:

Katusel kerkis suitsuna korstnast üks hääl:

Kusagilt avatud akendest hõljusid välja ämblikuvõrgud:

Küünlad vilkusid ja hubisesid. Tuul ümises kõrvitsate suudest sisse-välja puhudes laulule kaasa:

Tom tundis, et tema suu liigutab nagu väike hiir ja tahab laulda:

Tomi suust paistis immitsevat suitsu:

«Halloweenipuu…»

Ja poisid sosistasid:

«Halloweeni… puu…»

Ja siis järgnes vaikus.

Ja vaikuses süttisid Halloweenipuul kolme- ja neljakaupa viimased küünlad selles hiiglaslikus tähekogus, mis oli põimitud läbi mustade okste ning oksaharude ja piilus krõbisevate lehtede vahelt alla.

Ja Puu oli nüüd muutunud üheksainsaks tohutuks Naeratuseks.

Viimane kui kõrvits oli nüüd süüdatud. Õhk Puu ümber oli soe nagu vananaistesuvel. Puu hingas nende peale tahmast suitsu ja toore kõrvitsa lõhna.

«Jestas,» ütles Luukere-Tom.

«Kuulge, mis koht see niisugune on?» küsis Henry-Hank, Nõid. «Tahan öelda, et kõigepealt see maja, see mees ja ei mingit kommi, ainult pomm, ja nüüd…? Ma pole elu sees niisugust puud näinud. Nagu jõulupuu, ainult suurem, ja kõik need küünlad ja kõrvitsad. Mida see tähendab? Mida sellega tähistatakse?»

«Tähistatakse!» sosistas kuskil õudne hääl. Ehk kõmises korstnates nõgi või ehk avanesid nende selja taga ühekorraga kõik maja aknad nagu suud, libisedes alla, libisedes üles ja kuulutades pimedust välja hingates sõna: «Tähistatakse!» «Jah,» ütles koletu sosin, mis pani värelema kõrvitsate küünlaleegid. «…Pidu…»

Poisid pöörasid kannal ümber.

Kuid maja oli vaikne. Aknad olid suletud ja tulvil kuuvalguse tiike.

«Kes viimaseks jääb, on vanatüdruk!» karjus äkki Tom.

Ja hunnikute viisi lehti lebas oodates nagu vanad tuled, vana kuld.

Ja poisid jooksid ning sukeldusid sügisvaranduse suurde mõnusasse merre.

Ja sukeldumise hetkel, juba peaaegu kadunud paljudesse krõbisevatesse lehtedesse, hõikudes, karjudes, kahmates, kukkudes, kuulsid nad äkki valju hingetõmmet, õhu ahmimist. Poisid karjatasid ja kargasid tagasi, nagu oleks neid tabanud nähtamatu piits.

Sest lehehunnikust kerkis välja luuvalge käsi, täitsa iseenesest.

Ja sellele järgnes laialt naeratav valge kolp, enne varjatud, kuid nüüd nähtavale tõusnud.

Ja see, mis enne oli olnud tamme-, jalaka- ja paplilehtede mõnus tiik, milles ringi rahmeldada, sukelduda ja ennast peita, oli nüüd muutunud kõige viimasemaks kohaks maailmas, kus poisid olla tahtsid. Sest valge kondine käsi lehvis õhus. Ja valge kolp kerkis nende ette hõljuma.

Ja poisid kargasid tagasi, põrkasid kokku, karjusid end paanikas hingetuks, kuni nad leidsid end selili maas rabelemas, kus nad kõik väänlesid ja kitkusid rohtu, et vabaks pääseda, püsti hüpata ja jooksu panna.

«Appi!» karjusid nad.

«Oo jah, appi,» lausus Kolp.

Siis tarretasid neid paigale mitu naerulaginat, kui õhus hõljuv käsi, see kondine luukerekäsi, välja sirutas, haaras valgel kolbal näost – ning kolba maha tõmbas!

Poisid pilgutasid oma maskide taga silmi. Nende suud vajusid lahti, kuigi keegi ei märganudki seda.

Lehtedest kerkis välja suur mustades rõivastes mees, üha kõrgemale ja kõrgemale. Ta kasvas nagu puu. Ta sirutas välja oksad, mis olid käed. Ta seisis Halloweenipuu taustal ning tema väljasirutatud käsivarred ning pikad valged kondised sõrmed olid kaunistatud oranžidest tulekeradest ja põlevatest naeratustest vanikutega. Tema silmad olid kõvasti kinni, kui ta naerda möirgas. Tema suu oli pärani lahti, et lasta sügistuulel välja tuhiseda.

«Ei mingit kommi, poisid, ei, mitte kommi! Pomm, poisid, pomm! Pomm!»

Nad lamasid seal ja ootasid, et maavärin algaks. Ja see algas. Pika mehe naer haaras maapinnast kinni ja raputas seda. See värin käis läbi nende luude ja tuli suust välja. Ja see väljus samuti naeruna!

Nad ajasid ennast keset segipööratud lehehunniku varemeid üllatunult istuli. Nad panid käed oma maskidele, et tunda, kuidas kuum õhk väikeste kajavate rõõmupahvakutena välja hüppab.

Siis vaatasid nad üles mehe poole, justkui oma üllatust kontrollides.

«Jah, poisid, see, vaat see oli Pomm! Olite unustanud? Ei, te pole kunagi teadnudki!»

Ja ta toetus vastu Puud, naeru lõpetades, raputades tüve, pannes tuhat kõrvitsat kõikuma ning tuled nende sees suitsema ja tantsima.

Oma naerust soojendatuna ajasid poisid ennast püsti ja kobasid oma konte, et näha, kas midagi on murdunud. Miski ei olnud. Nad seisid väikese kambana Halloweenipuu all ja ootasid, sest teadsid, et see on ainult millegi uue, erilise, suure ja ilusa algus.

«Noh,» ütles Luukere-Tom.

«Noh, Tom,» ütles mees.

«Tom?» hõikas keegi. «Kas see oled sina?»

Luukere maskis Tom kangestus.

«Või on see Bob või Fred, ei, ei, see peab olema Ralph,» ütles mees kähku.

«Nemad kõik!» ohkas Tom ja vajutas maski kergendatult kõvasti pähe.

«Jaa-ah, nemad kõik!» ütles igaüks.

Mees noogutas naeratades. «Nojah siis! Nüüd te teate Halloweeni kohta midagi, mida varem ei teadnud. Kuidas teile mu Pomm meeldis?»

«Pomm, jah, pomm.» Poisid võtsid sellest mõttest tuld. See oli eemaldanud jäikuse nende liigestest ja puistanud natuke vallatusetolmu nende verre. Nad tundsid seda kehas ringi voolamas, kuni see oli üles pumbatud, et läita nende silmad ja venitada suud kõrvuni, nii et hambad välkusid õnnelikus koeranaeratuses. «Jaa-ah, muidugi.»

«Kas sinul on kombeks Halloweeni ajal seda teha?» küsis Nõid-poiss.

«Seda ja palju muud. Kuid lubage end tutvustada! Moundshroud on mu nimi. Carapace Clavicle Moundshroud. Kas see kõlab hästi, poisid? Kas see kõlab teie jaoks hästi?»

See kõlab hästi, mõtlesid poisid, oh, oh, see kõlab hästi…!

Moundshroud.

«Ilus nimi,» ütles Moundshroud, andes sellele hauataguse öise kiriku kõla. «Ja ilus öö. Ja kogu see Halloweeni sügav tume metsik pikk ajalugu, mis ootab, et meid tervenisti alla neelata!»

«Meid alla neelata?»

«Jah!» hüüdis Moundshroud. «Poisid, vaadake ennast. Miks sina, poiss, kannad seda Kolba nägu? Ja sinul, poiss, on vikat, ja sina oled riides nagu Nõid? Ja sina, sina, sina!» Ta suunas oma kondise sõrme järgemööda igale maskile. «Te ei tea, eks ole? Te lihtsalt panete need näod ette, tõmbate vanad koitanud kaltsud selga ja hüppate tänavale, aga tegelikult te ei tea, eks ole?»

«Noh,» sõnas Tom nagu hiireke oma luuvalge musliini taga. «Ee… ei.»

«Jaa-jah,» sõnas Saatan-poiss. «Kui nüüd mõtlema hakata, siis miks mina seda kannan?» Ta näppis oma punast keepi, teravaid kummisarvi ja armsat kolmharki.

«Ja mina seda,» ütles Vaim, lehvitades oma pikka valget surilina.

Ja kõik poisid imestasid järgemööda, puudutasid oma kostüüme ja seadsid maskid kindlamalt pähe.

«Siis oleks ehk põnev teada saada?» küsis härra Moundshroud. «Ma räägin teile! Ei, ma näitan teile! Jätkuks vaid aega…»

«On alles kuus kolmkümmend. Halloween pole veel pealegi hakanud!» ütles Tom oma külmades kontides.

«Tõsi!» ütles härra Moundshroud. «Hea küll, poisid – tulge kaasa!»

Ta sammus. Nemad jooksid.

Sügava pimeda öise jääraku serval osutas ta üle mäenõlvade ja maapinna, kuhu kuuvalgus ei jõudnud, võõraste tähtede hämaras valguses. Tuul rebis tema musta keepi ja kapuutsi, mis poolenisti varjas ja siis jälle poolenisti paljastas tema peaaegu lihatu näo.

«Seal, kas näete seda, poisid?»

«Mida?»

«Avastamata Maad. Seal eemal. Vaadake pikalt, vaadake sügavalt, pidage pidu. Minevik, poisid, Minevik. Oh, see on tume, jah, ja luupainajaid täis. Kõik, mis Halloween kunagi on tähendanud, lamab maha maetuna seal. Kas hakkate luid üles kaevama, poisid? Kas teil on selleks südant?»

Ta põletas neid pilguga.

«Mis on Halloween? Kuidas see alguse sai? Kus? Miks? Milleks? Nõiad, kassid, muumiatolm, kummitused. Kõik see on olemas sellel maal, kust keegi tagasi ei tule. Kas sukeldute pimedasse ookeani, poisid? Kas lendate pimedas taevas?»

Poisid neelatasid kõvasti.

Keegi piiksatas: «Me tahaksime küll, aga… Pipkin. Peame Pipkinit ootama.»

«Jaa-ah, Pipkin saatis meid sinu maja juurde. Me ei saa minna ilma temata.»

Justkui tellitult kuulsid nad samal hetkel jääraku kaugemast otsast hõiget.

«Hei! Siin ma olen!» hüüdis nõrk hääl. Nad nägid tema väikest kogu jääraku teisel serval seismas, süüdatud kõrvits käes.

«Siiapoole!» karjusid kõik. «Pipkin! Ruttu!»

«Tulen!» vastas hüüd. «Ma ei tunne ennast eriti hästi. Aga… ma pidin tulema… oodake mind!»