Читать книгу Halloweenipuu - Ray Bradbury - Страница 6

Miks nad seal ootasid, ühe väikese poisi pärast peljates?

Sellepärast, et…

Joe Pipkin oli kõige ägedam poiss, kes kunagi elanud. Kõige vahvam poiss, kes kunagi puu otsast alla kukkunud ja selle nalja üle naernud. Kõige toredam poiss, kes kunagi võidujooksus kaugel ees olnud, näinud oma sõpru kusagil miili kaugusel maha jäämas, siis komistanud ja kukkunud, oodanud, kuni nad järele jõuavad, ja seejärel üheskoos rind rinna kõrval finišijoone ületanud. Kõige rõõmsameelsem poiss, kes kunagi üles otsinud kõik selle linna kummitusmajad, mida on raske leida, ning tulnud tagasi neist teatama ja kõiki lapsi kaasa viima, et keldrites tuhnida ja välisseintel kasvavaid viinapuuvääte mööda üles ronida, korstnatest sisse hõikuda ning katustelt vett alla pritsida, tehes šimpansikisa ja -tantsu ning ahvi kombel möirates. Sel päeval, kui Joe Pipkin sündis, hakkasid üle ajama kõik apelsinijoogi ja Nehi limonaadi pudelid kogu maailmas ning mesilassülemid tantsisid maakohtades ringi, vanatädisid nõelates. Pipkini sünnipäevadel tõmbus järv südasuvel kallastest eemale ja voogas tagasi poisikeste tõusulainena, mis koosnes pikkadest hüpetest ja valjust naerust.

Koidikul voodis lamades kuulsid sa aknal linnukese nokalööke. Pipkin.

Sa pistsid pea välja lumesulaveena klaari suvisesse hommikuõhku.

Kastesel muruplatsil võis näha jänesejälgi seal, kus kõigest hetk tagasi oli elust rõõmu tundes ja joovastunult tiirutanud ja risti-rästi jooksnud mitte tosin jänest, vaid üksainus, kes hüppas hekkides ringi, murdis sõnajalgu ja trampis maha ristikheina. See meenutas manööverdusradasid rongidepoos. Miljon jälge rohus, aga Pipkin on…

Kadunud.

Kord oli ta hüpanud välja päevalillede keskel, tore ümmargune nägu päikesest põlenud. Tema silmad pilgutasid kiiresti kui morsesignaalid:

«Tehke ruttu! See on peaaegu läbi!»

«Mis?»

«Täna! Kohe! Kell kuus hommikul! Sukelduge! Hüpake selle sisse!»

Lisades: «See suvi! Enne, kui te arugi saate, põmm – see on läbi! Kähku!»

Ja ta vajus tagasi päevalilledesse, et ilmuda taas välja sibulate keskel.

Pipkin, oh, kallis Pipkin, parim ja armsaim poistest.

Kuidas ta nii kiiresti joosta suutis, ei teadnud keegi. Tema tennised olid iidvanad. Need olid rohelised metsas sörkimisest, pruunid eelmise aasta septembrikuistel põldudel rühkimisest, tõrvaplekiliseks spurtimisest dokkides ja randadel, kuhu saabusid söepargased, kollaseks koerte hooletuse tõttu, pinde täis üle puittarade ronimisest. Tema rõivad olid nagu hernehirmutisel, nendel magasid terve öö ka Pipkini koerad, kellega koos kanti neid jalutuskäikudel läbi linna, hambajäljed varrukatel ja kukkumisjäljed tagumikul.

Tema juuksed? Tema juuksed olid nagu suur pahmakas siiliokkaid, mis turritasid pruunikasblondide pistodadena igas suunas. Tema kõrvad olid üleni kaetud õrnade virsikuehmestega. Tema käsi kattis kinnastena tolm ning need lõhnasid meeldivalt äärdeilterjerite, piparmündi ja kaugematest aedadest varastatud virsikute järele.

Pipkin. Kes koosnes kiirusest, lõhnadest ja tekstuuridest; läbilõige kõigist poistest, kes on kunagi jooksnud, kukkunud, püsti karanud ja jälle jooksu pistnud.

Mitte keegi polnud teda kõigi nende aastate jooksul kunagi näinud vagusi istumas. Koolis oli tal raske kas või tund aegagi pingil püsida. Ta jõudis koolimajja viimasena ja tormas sealt välja esimesena, kui kell päeva lõppu kuulutas.

Pipkin, armas Pipkin.

Kes joodeldas, mängis vilepilli ja vihkas plikasid rohkem kui kõik nende kamba ülejäänud poisid ühtekokku.

Pipkin, kelle käsivars su õlgade ümber ja salapärane sosin kõigist eesseisva päeva vahvatest tegemistest kaitsesid sind maailma eest.

Pipkin.

Jumal tõusis varakult üksnes selleks, et näha Pipkinit tema kodust välja astumas, täpselt igal hommikul nagu kujuke tornis pöörleval kellal. Ja seal, kus viibis Pipkin, oli ilm alati ilus.

Pipkin.

Nad seisid tema maja ees.

See uks võiks nüüd iga hetk pärani paiskuda.

Pipkin hüppaks tule- ja suitsupahvakus välja.

Ja Halloween võiks PÄRISELT alata!

Tule juba, Joe, oh, Pipkin, sosistasid nad, tule juba!