Читать книгу Halloweenipuu - Ray Bradbury - Страница 7

Eesuks avanes.

Pipkin astus välja.

Ei lennanud. Ei tormanud. Ei prahvatanud.

Astus välja.

Ja tuli jalgrajale oma sõpru tervitama.

Ei jooksnud. Ja ei kandnud kostüümi! Kostüümi polnud!

Ta liikus peaaegu nagu üks vana mees.

«Pipkin!» karjusid nad, et oma muret tõrjuda.

«Tere, poisid,» ütles Pipkin.

Ta nägu oli kahvatu. Ta üritas naeratada, kuid tema silmad nägid imelikud välja. Ta hoidis kätt vastu oma paremat külge, nagu oleks tal seal paise.

Kõik vaatasid tema kätt. Ta võttis käe küljelt ära.

«Noh,» küsis ta erilise entusiasmita. «Kas oleme valmis minema?»

«Jaa-ah, aga sina ei paista valmis olevat,» ütles Tom. «Kas oled haige?»

«Halloweeni ajal?» lausus Pipkin. «Nalja teed või?»

«Kus su kostüüm on…?»

«Minge teie ees, jõuan teile järele.»

«Ei, Pipkin, me ootame, kuni sa…»

«Minge,» sõnas Pipkin, öeldes seda aeglaselt, nägu nüüd surmkahvatu. Käsi oli jälle küljel.

«Kas su kõht valutab?» küsis Tom. «Oled sa oma perele öelnud?»

«Ei, ei, ma ei saa! Nad…» Pisarad purskusid Pipkini silmist. «See on tühiasi, ma räägin teile. Kuulake. Minge otse jääraku poole. Minge Maja juurde, eks? Seal, kus kummitab, jah? Saan teiega seal kokku.»

«Vannud?»

«Vannun. Oodake ainult, kuni te mu kostüümi näete!»

Poisid hakkasid taanduma. Minnes puudutasid nad tema küünarnukki või kopsasid kergelt vastu rinda või tõmbasid kaklust mängides sõrmenukkidega üle lõua. «Hea küll, Pipkin. Kui sa just kindel oled…»

«Olen kindel.» Tema nägu omandas korraks värvi, nagu oleks valu järele andnud. «Märguande peale. Valmis. Läks!»

Kui Pipkin ütles «läks», siis nad läksid.

Nad jooksid.

Nad jooksid peaaegu pool kvartalit tagurpidi, et võiksid näha Pipkinit seal seismas ja neile lehvitamas.

«Tee kähku, Pipkin!»

«Saan teid kätte!» hõikas ta kaugelt eemalt.

Öö neelas nad.

Nad jooksid. Kui nad jälle tagasi vaatasid, oli ta läinud.

Nad kolkisid ustele, karjusid komm-või-pomm ja nende pruunid paberkotid hakkasid täituma uskumatute maiustega. Nad galoppisid, hambad roosade kummikommidega kokku kleebitud. Nad jooksid, jahmatavad punased kommihuuled näos.

Kuid kõik inimesed, kes neile uksele vastu tulid, nägid välja liiga nagu nende enda emad ja isad, mis tehtud kommivabrikus. Nagu ei olekski poisid üldse kodunt lahkunud. Liiga palju headust välgatas igast aknast ja igast ukseavast. Kuid nemad tahtsid kuulda lohede röhatusi keldrites ja lossiväravate paukumist.

Ja niiviisi, ikka veel Pipkini järele tagasi vahtides, jõudsid nad linnaserva ja kohta, kus tsivilisatsioon uppus pimedusse.

Jääraku servale.

Jääraku, mis oli täis kõikvõimalikke ööhelisid, tintmusta vooluga oja varitsemist, pikaksveninud sügiseid, mis tuhat aastat tagasi tule ja pronksiga siit üle veeresid ning surid. Sellest sügavast kohast võrsusid seened, kärnkonnad, külmad konnakujukesed, jõevähid ja ämblikud. Sealt viis maa alla pikk tunnel, milles tilkusid mürgised veed ja kaja ei lakanud kunagi kutsumast: Tule Tule Tule, ja kui sa läksid, siis jäid sinna igaveseks, igaveseks, tilk, igaveseks, krabin, jooks, sööst, sosin, ega pääsenud kunagi, pääsenud pääsenud pääsenud kunagi…

Poisid seisid pimeduse serval reas ja vaatasid alla.

Ja siis vilistas Luukere-Tom, kontides külma tundes, hääletult läbi hammaste nagu tuul, mis öösel magamistoa kardinatele puhub. Ta näitas käega.

«Oh, kuulge – Pipkin käskis meil sinna minna!»

Ta kadus.

Kõik vaatasid. Nad nägid tema väikest kogu kihutamas mööda porist rada alla saja tuhande tonnisesse öösse, mis oli tervenisti pressitud sellesse tohutusse pimedasse auku, sellesse külma niiskesse keldrisse, sellesse meeldivalt kohutavasse jäärakusse.

Röökides sööstsid nad talle järele.

Koht, kus nad olid olnud, jäi tühjaks.

Linn jäi seljataha, kannatama omaenda magususe käes.