Читать книгу Halloweenipuu - Ray Bradbury - Страница 8

Nad jooksid kiiresti alla jäärakusse, kõik naerdes ja rüseledes, nagu üksainus küünarnukkide ja pahkluude, auravate norsatuste ja rübeluste pundar, et peatuda, põrgates kokku Luukere-Tomiga, kes oli seisma jäänud ja rada mööda ettepoole osutas.

«Seal,» sosistas ta. «Seal on ainus maja linnas, kuhu tasub Halloweeni ajal minna! Seal!»

«Jaa-ah!» ütlesid kõik.

Sest see oli tõsi. Maja oli eriline, ilus, kõrge ja pime. Sel pidi olema igas küljes tuhat akent, milles kõigis särasid kuldsed tähed. See nägi välja, nagu oleks nikerdatud mustast marmorist, mitte ehitatud palkidest – ja seal sees? Kes oskas arvata, kui palju oli seal tube, saale, tuuliseid koridore, pööninguid. Paremaid ja halvemaid pööninguid, mõned kõrgemad kui teised, mõned tolmusemad, täis ämblikuvõrke ja iidseid puulehti või kulda, mis peidetud maa kohale taevasse, kuid kadunud nii kõrgele, et ükski redel linnas ei suudaks sind sinna viia.

Maja viipas oma tornidega, kutsus tihedasti suletud ustega. Piraadilaevad on ergutavad. Muistsed kindlused on õnnistuseks. Aga üks maja, üks kummitav maja Kõigi Pühakute Päeva eelõhtul? Kaheksa väikest südant pekslesid tormiliselt täielikus ülistuses ja heakskiidus.

«Lähme.»

Kuid juba nad rüsisidki rada mööda üles. Kuni seisid viimaks mureneva müüri ees, vahtides üles ja veel kõrgemale üles, vana maja suurepärasesse kalmistutaolisesse tippu. Sest sellena see paistis. Hoone kõrge katus oli täis asju, mis nägid välja nagu mustad kondid või raudvardad, ning seal oli piisavalt korstnaid, et välja köhida suitsusignaale kolmest tosinast nõgisest koldest, mis peitusid sügaval selle koletisliku maja hämaras sisikonnas. Nii paljude korstnatega tundus katus tohutu surnuaiana, kus iga korsten oli märgiks matusepaigast, kuhu oli sängitatud mõni vana tulejumal või auru, suitsu ja sädemete nõid. Otse nende silme all kerkis umbes neljast tosinast lõõrist justkui süngel väljahingamisel tahma, mis muutis taeva veelgi pimedamaks ja varjas mõned tähed.

«Ossa poiss,» ütles Luukere-Tom, «Pipkin teab alati, millest räägib!»

«Ossa poiss,» ütlesid kõik nõustudes.

Nad hiilisid mööda rohtunud rada laguneva eesveranda poole.

Luukere-Tom tõstis oma kondise jala verandatrepi esimesele astmele. Teised ahhetasid tema vapruse üle. Niimoodi, nüüd ühtse kambana, liikus higiste poiste mass üles verandale, kus põrandalauad nende jalge all metsikult kriiskasid, ja nad värisesid. Igaüks soovis tagasi tõmbuda, ümber pöörata, põgeneda, kuid leidis end lõksus teise poisi vastas tema taga, ees või kõrval. Nõnda siis kummardus see siit-sealt väljasopistunud amööbne moodustis, suur poistekuhi, võttis hoogu, kiirustas edasi ja peatus maja eesukse ees, mis oli kõrge nagu kirst ja kaks korda nii lai.

Nad seisid seal pika hetke, mitu kätt sirutusid välja nagu hiigelämbliku jalad, justkui tahaksid selle eesukse külma uksenuppu keerata või koputist haarata. Vahepeal oli veranda puitpõrand nende raskuse all vajunud ja paindunud, ähvardades mistahes liikumise peale puruneda ja neid allolevasse prussakakuristikku kukutada. Põrandalauad, igaüks omamoodi, tegid oma jubedat muusikat: la-fa-do, kui rasked saapad neid kraapasid. Ning kui oleks olnud aega ja kui oleks olnud keskpäev, oleksid nad võinud tantsida korjuse tantsu või luukere polkat, sest kes suudaks vastu panna iidsele verandapõrandale, millel tuleb üksnes hüpata, et musitseerida nagu hiiglaslikul ksülofonil?

Kuid sellele nad ei mõelnud.

Henry-Hank Smith (sest tema see oli), peidus musta Nõia kostüümis, karjatas: «Vaadake!»

Ja kõik vaatasid uksekoputit. Tomi värisev käsi sirutus seda puudutama.

«Marley koputi!»

«Misasi?»

«Teate küll, Scrooge ja Marley, «Jõululaul»1!» sosistas Tom.

Ja tõepoolest oli uksekoputile vormitud mehenägu, kellel on kohutav hambavalu, põsk kinni seotud, juuksed sassis, hambad irevil, silmad pöörased. Marley, Scrooge’i surnud sõbra nägu, kes elas hauatagusel maal, neetud kõndima siin maa peal seni, kuni…

«Koputa,» ütles Henry-Hank.

Luukere-Tom haaras Marley külmast ja jubedast lõualuust, kergitas seda ja laskis langeda.

Kõik võpatasid sellest paugatusest!

Terve maja värises. Tema kondid nagisesid. Aknakatted vuhvatasid vurinal üles, nii et aknad ajasid oma tontlikud silmad pärani.

Luukere-Tom hüppas verandakäsipuule nagu kass ja vahtis ülespoole.

Katusel hakkasid pöörlema veidrad tuulelipud. Kahe peaga kuked tiirutasid maja väljaaevastatud tuules. Hoone läänepoolsel katuseserval norsatas veesüliti kaks korda vihmalehtrist tolmu. Ning kui aevastus oli vaibunud ja tuulelipud pöörlemise lõpetanud, langes sügislehtede ja ämblikuvõrgu üksikuid tuuste puhangutena mööda vihmaveetorude pikka serpentiini alla tumedale rohule.

Tom pöördus ümber, et vaadata kergelt võbisevaid aknaid. Kuuvalguse peegeldused värelesid klaasil nagu häiritud hõbedaste kalakeste parved. Siis vappus eesuks, uksenupp pöördus, Marley näoga koputi tegi grimassi ja uks lendas pärani lahti.

Ootamatult avanenud ukse tekitatud tuul oleks poisid verandalt peaaegu minema pühkinud. Nad haarasid üksteisel küünarnukkidest ja karjusid.

Siis tõmbas pimedus maja sees hinge. Ja tuul tuhises pärani uksest sisse. See tõmbas poisse kaasa, vedades neid üle veranda. Nad pidid tahapoole kallutama, et mitte lasta end sügavasse pimedasse eeskotta kiskuda. Nad rabelesid, hõikusid, klammerdusid verandakäsipuude külge. Kuid siis tuul lakkas.

Pimedus liigutas pimeduse sees.

Kusagil kaugel maja sügavuses kõndis keegi ukse poole. Kes iganes see ka polnud, pidi ta olema rõivastatud üleni musta, sest nad ei näinud midagi peale kaame näo õhus enda poole triivimas.

Õel naeratus tuli ja jäi ukseavas nende ette rippuma.

Naeratuse taga peitis ennast varjudes üks pikk mees. Nüüd võisid nad näha tema silmi, tillukesi rohelise tule sädemeid pisut kortsulistes silmakoobastes, mis sealt nende peale alla vaatasid.

«Nojah,» ütles Tom. «Ee… kas komm või pomm?»

«Pomm?» lausus naeratus pimeduses. «Komm?»

«Jah, söör.»

Tuul mängis kusagil korstnas flööti; üht vana laulu ajast ning pimedatest ja kaugetest kohtadest. Pikk mees vajutas oma naeratuse kinni nagu särava taskunoa.

«Ei mingeid komme,» teatas ta. «Ainult – pomm!»

Uks mürtsatas kinni.

Majast tõusis tolmutorm.

Tolm pahvatas vihmaveetorust. Seda tuli tuustidena, nagu kargaksid neist välja karvased kassid.

Tolm paiskus avatud akendest. Tolm kerkis põrandalaudade vahelt nende jalge all.

Poisid jõllitasid kõvasti suletud eesust. Marley-koputi ei kortsutanud enam kulmu, vaid naeratas õelalt.

«Mida ta sellega mõtles?» küsis Tom. «Ei mingeid komme, ainult pomm?»

Hoone nurga taha taganedes olid nad jahmunud helidest, mida maja tekitas. See oli terve sosinate, kriiksatuste, käginate, ulgumiste ja pominate kakofoonia ning öötuul hoolitses, et poisid neid kõiki kuuleksid. Iga sammu juures, mida nad tegid, kallutas suur maja end vaikselt oiates neile järele.

Nad läksid ümber hoone kaugema nurga ja jäid seisma.

Sest seal oli Puu.

Ja see oli niisugune puu, mida nad polnud kogu oma elu jooksul näinud.

See seisis kohutavalt veidra maja taga keset avarat õue. Ja see puu kerkis umbes saja jala kõrgusele õhku, pikem kui kõrged katuseharjad, ja oli tugev, ümar ja oksarikas ning üleni kaetud rikkaliku valikuga punastest, pruunidest ja kollastest sügislehtedest.

«Aga,» sosistas Tom, «oh, vaadake. Mis on selle puu otsas!»

Sest Puu oli täis riputatud kõikvõimaliku kuju ja suurusega kõrvitsaid igasugustes värvitoonides hallikaskollasest kuni erkoranžini.

«Kõrvitsapuu,» lausus keegi.

«Ei,» ütles Tom.

Tuul puhus kõrgete okste vahel ja kiigutas õrnalt nende eredat koormat.

«Halloweenipuu,» ütles Tom.

Ja tal oli õigus.