Читать книгу Roosi märgi all - Reeli Reinaus - Страница 4

Endise Pühalepa valla kauaaegne elektrik Anton Sarapuu jõudis just Suuremõisa lossi keldrisse, et vaadata üle väidetavalt juba paar päeva jukerdanud elektrikilp, kui ta kuulis korraga kummalist heli.

Anton seisatas. Kusagilt kostis justkui mürinat. See tundus pisut imelik, sest keldri seinad olid nii paksud, et välismaailma hääled siia tavaliselt ei ulatunud. Anton oletas, et ju see on siiski mõni mööduv auto, asetas oma tööriistakasti ühele lauale ja võttis sealt kruvikeeraja.

Kuid heli ei lakanud, ehkki Anton adus, et mürinat põhjustanud auto peaks olema juba mööda sõitnud. Tegelikult oli suisa vastupidi – mürin mitte ei muutunud vaiksemaks ega vaibunud, vaid läks iga sekundiga aina valjemaks.

Järgmisel silmapilgul kuulis Anton täiesti selgesti kabjaplaginat. Justkui oleks siinsamas poolpimedas keldris tema poole kapanud hobune. Anton pigistas kruvikeeraja tugevamini pihku. See pidi olema meelepete. Pidi olema. Ehkki ta kuulis, kuidas hobuserauad kõigest paarkümmend meetrit eemal keldri kivipõrandal kõlisesid. See heli paisus üha võimsamaks, nii et vana mees tundis, kuidas ta kõrvadel äkki kummaliselt valus hakkas.

Anton astus sammu tagasi, kruvikeeraja libises ta sõrmede vahelt põrandale ja ta käed kobasid abitult seina. Ta ei mäletanud hiljem, mida või kas üldse ta sel hetkel mõtles. Pigem seisis ta justkui tardunult vastu kiviseina surutuna ja vaatas pärani silmil sinnapoole, kust kabjaplagin kostis.

Siis muutus üks keldrisein äkki roheliseks ja sealt kappas välja hobune koos ratsanikuga. Külm tuuleõhk paiskus üle Antoni näo, kui ratsanik temast möödus. Nii lähedalt, et kui mees oleks käe välja sirutanud, oleks ta võinud ratsanikku või hobust puudutada. Tõestamaks endale, et ta ei ole hulluks läinud. Et see kõik juhtus päriselt.

Kuid kõigest silmapilk hiljem olid nii ratsanik kui ka hobune kadunud, keldri vastassein oli nad neelanud. Anton kobas maha kukkunud kruvikeeraja järele, jättis tööriistakohvri kus seda ja teist ning komberdas kiiresti keldrist välja. Ent ka veel siis, kui ta juba Suuremõisa lossi ees trepil seisis ja värisevate kätega taskust suitsupakki otsis, kajas ta kõrvus äsja kuuldud kabjaraudade kõlin kivipõrandal. Mõnel muul juhul oleks ta olnud kindel, et hakkab hulluks minema, et see oli hallutsinatsioon või meelepete, aga mitte praegu.

Sest talle oli just meenunud, et kaua aega tagasi, kui ta oli veel väike poiss, oli vanaisa kord sellest rääkinud.

„Arvatakse, et see ratsanik on kapten Malm,” oli vanaisa öelnud. „Ta hing ei saa ikka veel rahu.”