Читать книгу Roosi märgi all - Reeli Reinaus - Страница 6

Pühalepa kirikuõpetaja Olaf Saar sammus orelihelide saatel mööda vahekäiku kiriku ukse poole, manades näole kõige tavalisema ilme. See oli tohutult raske. Praegu soovis ta ainult üht: et ta võiks raamatud käest visata ja ummisjalu välja joosta. Poiss ei saanud veel kuigi kaugel olla. Ja Olaf oli ju täiesti kindel, et see oli olnud tema. Polnud võimalik eksida. Ta oli teda just silmapilk tagasi kiriku ukse juures seismas näinud.

Kuid ometigi ei saanud Olaf jooksu pista – see olnuks pöörane. Seepärast naelutas ta oma pilgu uksele ja sammus lõualuid kokku surudes aegamisi edasi. Aga mõtted ei andnud talle sellegipoolest asu. Ja vahekäik, mida mööda ta astus, muutus iga sammuga hoopiski nagu pikemaks, moodustades korraga justkui kitsa tunneli, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, kuigi ta teadis, et seal tunneli lõpus ootab teda viimaks pääsemine. Vähemalt näiline, sest ka veel seal pidi ta oma kohust täitma.

Olaf pigistas raamatud kõvemini kätte ning jätkas oma teekonda, samal ajal kui kusagil tema teadvuse äärealadel kõlasid oreliakordid ning juba helisema hakanud kirikukellade ühtlased löögid.

„Jumal, anna mulle jõudu, et ma suudaksin oma kohust täita,” palus Olaf mõttes ja kõndis edasi.

Kiriku põrand krigises mõnes kohas ta jalge all, kuigi ta pigem tajus seda, kui kuulis. Kellad helisesid seda valjemini, mida lähemale ta kiriku lahtisele uksele jõudis. Päike pimestas teda, kui ta viimaks kiriku võlvide alt välja pääses, aga ta teadis niigi, et ringi vaadata ei ole enam mõtet. Poiss oli läinud.

Edasine möödus justkui unes. Või nagu oleks ta tegutsenud autopiloodil – kätlemine, õnnistused, vanemate inimeste tervise järele pärimine. Ta püüdis kramplikult naeratada, kuigi kogu ta sisemus samal ajal põles. Ta teadis, et oli teda näinud. Hetkeks näinud ja ta seejärel lootusetult kaotanud. Nii, nagu kõigil varasematel kordadel.

Ja siis lõpuks, kui viimanegi inimene oli lahkunud, seisis ta üksinda kiriku uksel veel petlikult sooja sügispäikese all ja tundis iga keharakuga, et ta oli jällegi läbi kukkunud.

Ta ei olnud hea karjane. Ta ei olnud jätnud maha oma karja, et minna järele sellele ühele eksinule. Aga ta oleks pidanud!

Võib-olla oli see tema viimane võimalus…

Muidugi juhul, kui ta polnud ikkagi eksinud. Kui süütunde deemonid polnud maalinud ta silme ette valekujutlusi.Tonte.

Vaime, kes võivad inimestele ilmuda ja neid puudutada.