Читать книгу Roosi märgi all - Reeli Reinaus - Страница 8

Saara püüdis oma niigi lokkis juukseid veelgi rohkem krässu ajada, neid sõrme ümber keerutades. Alateadlikult, et endale mingitki tegevust leida. Sest ta oli närvis. Nii nagu viimasel ajal ikka, kui ta Ingliga aega veetis. Kuigi ajaveetmine oli siinkohal vale väljend. Tegelikult ta ei käinud siin aega veetmas. Ta käis siin kohuse- ja süütundest. Ja naiivse lootuse tõttu, et äkki ühel päeval juhtub siiski mingi ime.

Näiteks tabab Inglit mälukaotus.

Saara teadis, et see mõte oli julm ja egoistlik. Või ehk ka mitte? Sest oli ju selge, et see ei saanud niiviisi lõputult kesta. Ta ei teadnud kunagi, kuhu nad viimaks oma jutuga välja jõuavad või milline pealtnäha süütu lause võib Inglile halvasti mõjuda. Viimasel ajal ei teadnud ta sageli isegi seda, mida üldse öelda. Ja see kõik võttis nii palju energiat.

Ära kuulamine. Lohutamine. Sõnade valimine. Positiivsuse teesklemine. Loomulikult ei olnud see Ingli süü, aga teinekord tundis Saara, et ta ei jaksa enam. Et ta ei suuda lõputult vaid anda ja kiirata optimismi. Sest noh, olgem ausad, Ingli olukorras ei oleks ka talle endale kellegi teise optimism karvavõrdki korda läinud.

Ja ka täna ei olnud midagi teistmoodi. Saara ei teadnud, kuhu nende vestlus võib viimaks tüürida ning millal kõik võib jälle lootusetult metsa minna. Just sellepärast tundis ta end sõnu otsides nii neetult abitult. Sügaval sisimas oleks ta siit tegelikult hoopis põgeneda tahtnud. Kogu sellele tobedale olukorrale mõeldes tundis ta korraga isegi kummalist viha. Nördimust, et just tema pidi seda kõike tegema. Ent peamiselt küll väsimust. Lõputut väsimust.

Kuid ometi oli ta jällegi tulnud. Nii, nagu ta oli käinud siin juba viimased neli kuud. Sõprusest, kaastundest ja viimaks inertsist. Sest midagi ei olnud ikka veel paremaks muutunud. Ja Saara kartis, et ei muutugi. Või oli ta siiski liiga kärsitu? Võib-olla vajas Ingel rohkem aega? Aega milleks? Kas selleks, et duši alla minna, või selleks, et majast välja astuda? Või et korralikult süüa?

Saara mõtted katkestas Ingel, kes kahe teekruusiga tuppa astus ja ühe neist Saarale ulatas.

„Lavendlitee. Soodustab mõtlemist ja mõjub peavalu vastu.”

„Super!”

„Ma tean, et sa ei usu seda, aga see on nii. Lavendlil on täiega palju häid omadusi. Pealegi see on maitse poolest ka hea tee. Isegi mu ema joob seda.”

„Su emal ongi hea maitse.”

See oli tõsi. Ingli emal oli suurepärane stiilitaju. Ka Inglil oli olnud. Saara oli neid mõlemaid kadestanud. Nende võimet erinevaid rõivaid kokku sobitada ja sealjuures nagu muuseas elegantne välja näha. Nüüd kadestas ta muidugi veel ainult Ingli ema. Sest Ingel ise – vanasti nende klassi kõige paremini riietuv tüdruk – istus ta ees väljaveninud retuusides, plekilises T-särgis ja ilmselt nädal otsa pesemata juustega. Kuid mitte see ei teinud teda haletsusväärseks.

Haletsusväärseks tegi teda hoopiski tema tulevik. Siin toas, plekkidega pluusis ja rasvaste juustega – ka kuu, kahe ja kuue kuu pärast. Täpselt samamoodi, nagu ta siin juba viimased neli kuud istunud oli. Saara pidi endale tunnistama, et ta ei uskunud enam Inglisse. Nii nagu ta ei uskunud enam ka endasse. Oma suutlikkusse tulla siia aina uuesti ja uuesti. Joosta lõputult peaga vastu seina.

„Pole tal midagi,” lõi Ingel käega. „Vaata, kui palju aastaid ta mu isaga koos elas!”

„See ei tähenda midagi. Inimesed elavad aastaid koos ja tegelikult pool aega lihtsalt vihkavad üksteist.”

„Ma ei tea…”

Ingel peitis oma näo kätesse.

Shit… Saara pigistas teekruusi kõrva. Ta oleks soovinud, et see puruneks ja mingi terav osa talle kätte tungiks. Et midagigi juhtuks. Et ta saaks siit kuidagi minema. Ta polnud jälle üldsegi mõtelnud. Ta polnud oma sõnu valinud. Vahel oli tal tunne, et neid sõnu, mille vahel ta valida võis, peaaegu ei olnudki.

„Ingel?”

Võib-olla ei olnud veel hilja? Võib-olla saab ta veel Inglil kuidagi sabast kinni, enne kui tüdruk vajub jälle sinna mustavasse põhjatusse sügavikku, kust välja ronimine võttis iga korraga aina rohkem aega.

„Vahel ma mõtlen, et isegi vihkamine oleks parem,” sosistas Ingel ja juba veeresidki esimesed pisarad mööda ta põski. „Ja vahel on mul tunne, et ma vihkangi…”

Saara läks ja põlvitas Ingli ette, ta võttis tüdruku käed oma pihkudesse. Sel hetkel ei mõtelnud ta sellele, et ta ei jõua või et ta ei taha. Kaastundelaine ujutas ta üle. Ta tahtis Inglit aidata, tõesti tahtis…

„Ära mõtle sellele!” sosistas Saara ja ulatas Inglile teekruusi.

Saara surus Ingli sõrmed kuuma kruusi ümber, seejärel tõstis ta selle ettevaatlikult tüdruku huultele.

„Rüüpa!” palus Saara, ja Ingel rüüpas. „Kas sa tunned selle tee maitset?”

Ingel noogutas.

„Milline see on? Kirjelda!”

Ingel maigutas mõnda aega teed suus, enne kui selle alla neelas. Seejärel tõstis ta pea ja vaatas Saarale oma suurte siniste ja põhjatult kurbade silmadega otsa.

„Ma ei oska,” sosistas ta.

Ja Saara pidi tõdema, et see ei olnud tavapärane masenduses Ingel. See oli tüdruk, kes kristallselgelt tajus oma olukorra lootusetust.

„Ma tahaks öelda marjane või täidlane või lõõgastav, aga ma ei tea, kas need sõnad on õiged,” sosistas Ingel edasi. Ent isegi see sosin lõikas Saarale südamesse ja kõrvu.

„Kõik, mida sa tunned, on õige.”

„Sa ei kujuta ette, mida ma tunnen!”

Ingli silmis oli nüüd ainult veel ahastus ja valu ning mingi osa Saarast oleks soovinud seda valu hetkeks tunda, sest võib-olla siis oleks tal olnud kergem Inglit mõista. Mõista, miks Ingel oli elamisest peaaegu loobunud.

„Ei kujuta. Võta veel teed. Keskendu sellele.”

„Ma ei saa. Sel ei ole mõtet,” nuuksus Ingel.

„Sa pead!”

„Ei pea ma midagi!”

Saara ohkas, ta heitis vilksti pilgu kellale ning tõdes, et ta pidi siit hiljemalt kahekümne minuti pärast minema saama, et kooli jõuda. Hetkel tüüris aga kõik katastroofi poole.

„Kas midagi juhtus? Kas sa nägid teda… unes?” uuris Saara lõpuks ettevaatlikult.

Vaikus kestis peaaegu igaviku, enne kui Ingel end nii palju kogus, et suutis uuesti midagi öelda.

„Ta oleks saanud täna kaheksateist,” nuuksus tüdruk viimaks.

Neetud…

„Vabandust. Ma ei mäletanud.”

„Ja mul ei ole isegi hauda, kuhu talle lilli viia.”