Читать книгу Roosi märgi all - Reeli Reinaus - Страница 9

Miikael heitis pilgu selja taha. Muuseumis töötav naine vaatas neile järele. Miikaeli meelest pisut kahtlustavalt. Või siis murelikult. Poiss oli veendunud, et naine polnud nende valet, et Miikael tuli oma vanaema kunagist töökohta vaatama, uskuma jäänud. Nad tundusid kindla peale kahtlased. Juba tema puterdamine reetis teda. Ta oli mitu korda sõnu otsinud, sest polnud ka ise oma valesse piisavalt uskunud.

Kahtlust oli äratanud küllap ka see, et nad olid tulnud keset tööpäeva. Ometigi peaksid nad loogiliselt võttes olema praegu kas koolis või tööl. Ja siis veel muidugi Vika, kes nägi välja nii, nagu ta oleks just „Selgeltnägijate tuleproovist” välja astunud. Tüdruk kandis musti teksaseid ja musta nahktagi, ta silmi kattis gooti stiilis meik ja ta kaelas rippus suur metalne pentagramm. Ja mis põhiline – ta polnud isegi üritanud sellele naisele meeldida või siis vähemalt viisakaski olla.

Miikael ohkas. Ilmselt too naine arvas, et nad olid lihtsalt mingid pätid, uskus poiss. Kindlasti läks ta nüüd oma laua taha tagasi, et neil valvekaamerate abil silm peal hoida.

„Ära vahi ringi, nagu sa oleks siia vargile tulnud!” ütles äkki Vika, kes oli siiamaani vaikinud.

Tüdruku hääles oli alla surutud viha ja poiss ei mõistnud, millega ta oli selle ära teeninud.

„Mis mõttes ära vahi ringi! See on ju muuseum! Me tulimegi siia ju vaatama,” õiendas Miikael vastu.

Nad olid tõepoolest teinud näo, nagu see loss huvitaks neid. Nad olid ostnud piletid ja Miikael oli isegi lossi tutvustava infovoldiku kaasa haaranud, et neist ikka usutav mulje jääks. Ehkki poisi arust ei olnud Vika proovinudki sellele kuidagi kaasa aidata.

Miikael ei saanud aru, miks Vika täna hommikul nii pahur oli. Poiss oli terve tee bussis püüdnud meenutada, kas ta polnud hommikul tüdrukule midagi sellist öelnud, mida Vika oleks võinud hinge võtta, kuid talle ei meenunud midagi. Äkki oli tüdruk säärases meeleolus hoopis selle pärast, mille jaoks Miikael oli ta siia kutsunud? Võib-olla ta ei tahtnud või kartis siinsete vaimudega suhelda?

Koridor, mida mööda nad liikusid, lõppes üsna pea pooleldi lahtise uksega, kust Miikael sisse astuda siiski ei söandanud. Ukse tagant kostvate häälte järgi otsustades oli tegu ametiruumiga. Kuskil asusid siin ka klassiruumid, sest lossis olid koha leidnud nii Suuremõisa lasteaed-algkool kui ka Hiiumaa ametikool. Miikael mõtles kibedalt, et varsti võib ta ilmselt ennastki ametikoolile üles anda, sest kui ta tahaks gümnaasiumit lõpetada, siis peaks ta praegu küll hoopis teises kohas viibima.

Miikael tammus nõutult jalalt jalale. Ta oli lootnud, et nad pääsevad ligi suuremale osale majast, kuid tundus, et nii see ei lähe. Ta oleks pidanud seda taipama juba lossi plaani vaadates, kust selgus, et siin on enamik ruume läbikäidavad, ja nüüd nad just olidki jõudnud kohta, kust edasi minna ei olnud võimalik.

Vika seisatas Miikaeli eeskujul. Tüdruk nägi välja, nagu oleks ta sunnitööle saadetud. Nagu Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg, meenutas Miikael. Kindlasti üks Hiiumaa tuntuim parun, kes oli Suuremõisa lossis elanud 18. sajandi lõpul ja järgmise sajandi algul ning keda veel pea kaks sajandit hiljemgi süüdistati ekslikult selles, et ta valemajaka abil kaubalaevu madalikule meelitas. Aga kui see oligi vaid rahvajutt, siis vastas ikkagi tõele, et ta oli tapnud oma laeva kapteni Carl Johan Malmi. Ja kuigi ta väitis, et tegi seda enesekaitseks, tunnistati ta mõrvas süüdi ja saadeti Siberisse.

„Kas sa tunned midagi?” küsis Vika äkki Miikaeli üllatuseks.

„Kas ma peaksin? Me tulime ju siia, et sina midagi tunneksid.”

Nüüd oli Miikaeli kord veidi pahur olla. Miks Vika arvas, et tema siin midagi tundma peaks?

Vika kehitas õlgu. „Ma niisama. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tunned. Midagi, mis annaks meile mingisugusegi vihje.”

„Ma ei tunne midagi,” kinnitas Miikael.

Ta oli paar päeva tagasi, kui nad esimest korda lossi pargis jalutasid, isegi natuke püüdnud. Proovinud ette kujutada, kuidas võis siin vanasti elada olla, ning üritanud tajuda selle koha atmosfääri, aga ta polnud midagi erilist tundnud. Praegu ta isegi veidi häbenes oma tobedat mõtet, et võiks ka kunagi midagi ebatavalist kogeda. Tegelikult suutis ta vaevu sedagi uskuda, et Vikal on üleloomulikud võimed.

„Sina oled meil ju see, kes üleloomuliku maailmaga suhtleb,” sõnas Miikael tüdrukule, „seega oleks hea, kui sa nüüd võimalikult kiiresti peale hakkaksid.”

„Sa tead, et see pole nii lihtne!”

„Ja sina tead, et meil ei ole siin igavesti aega.”

„Hea küll,” lausus Vika nüüd juba leplikumal toonil. „Jäta mind natukeseks üksi.”

Miikael noogutas. Ta lootis ainult, et Vika kellelegi vahele ei jää, ükskõik mida tüdruk teha kavatses. Ta jättis Vika lossi parema tiiva teise korruse koridori ja lonkis ise trepist alla tagasi ruumi, kus oli lossiga seotud väljapanek ja muu ajalooline kraam.

Kuid ta ei viitsinud seda näitust vaadata. Ta vaatas hoopiski aknast välja, silmitsedes mõtlikult enda ees laiuvat lossiparki. Ta märkas, et osad lehed olid puudel juba värviliseks muutunud. Ja et hoolimata päikesepaistest tundus lossi ümbrus kuidagi painav ja sünge. Aga ükskõik kui väga ta ka ei pingutanud, ei näinud ta mitte midagi muud peale lossi aknast avaneva vaate.

Ent ometi oli siin midagi. Pidi olema. Midagi sellist, mida Vika parajasti tõenäoliselt kas nägi või tajus. Lahendus saladusele, mida Miikaeli unenäod endas varjasid. See lihtsalt pidi siin olema!

Miikael mäletas nii selgesti päeva, mil kõik oli alguse saanud. Mil ta oli Vikale tunnistanud, et näeb juba mitu kuud iga paari päeva tagant üht ja sama und. Algul ei olnud Vika teda vist kuigi tõsiselt võtnud, kuid viimaks oli ta laiali laotanud Eesti kaardi ja pendlil selle kohal edasi-tagasi liikuda lasknud. Koht, millel pendel lõpuks keerlema hakkas, oli Suuremõisa loss Hiiumaal. Miikael oli olnud tookord üsna nõutu. Tal ei olnud aimugi, mis teda lossiga siduda võis.

Kuigi Hiiumaaga oli tal sidemeid küll. Tema isa emapoolne suguvõsa oli siit pärit. Aga otse loomulikult ei olnud isa osanud midagi nende suguvõsa ja mõisa vaheliste seoste kohta öelda. Vanaema kõik teadaolevad esiisad ja -emad ei olnud elanud üldsegi mitte Suuremõisa, vaid Kõrgessaare mõisa territooriumil. Kuid sellegipoolest olid Miikael ja Vika otsustanud viimaks Hiiumaale sõita. See otsus oli sündinud küll üsna uue kooliaasta algul, kuid Miikael ei suutnud praegu õppimisele mõelda. Ainus, millele ta mõelda suutis, oli see, miks see kõik just temaga juhtus. Mida talle sellega öelda tahetakse? Ja mida ta peaks tegema, et ta neid tüütuid unenägusid enam ei näeks?

Umbes napid kakskümmend minutit hiljem kõndis Miikael Vika juurde tagasi. Esiteks oli ta juba kärsitu ja teiseks kartis ta, et kui nad siin liiga kaua jokutavad, võivad nad mõne lossitöötajaga kokku sattuda. Ja siis ilmneb ka see, et nad on külastajate tavapärasest trajektoorist üsnagi palju kõrvale kaldunud. Mis küllap tõstatab küsimuse nende tegelikest kavatsustest.

Miikaeli üllatuseks nõjatus Vika hooletult vastu seina ja näppis veidi tüdinud ilmel oma telefoni. Tundus, et tüdruk juba ootas teda.

„Mida sa teada said?”

„Midagi.” Vika ei tõstnud telefonilt isegi pilku.

Miikael kortsutas kulmu. „Mis mõttes midagi?”

„Sõna otseses mõttes – mitte midagi.”

Vika hääletoon ei jätnud muudele variantidele just palju ruumi. Tüdruk tõesti mõtles seda, mida ütles.

„Aga sa ju ise arvasid, et see on õige koht? Mida me siis nüüd teeme?”

Vika kehitas õlgu.

Miikael oli pettunud. Ta kahtlustas, et tüdruk polnud südamega piisavalt asja juures olnud. Kuid siis tundus kogu olukord talle endalegi täiesti tobe. Selle asemel, et Tallinnas koolis olla, seisis Miikael nüüd Suuremõisa lossi valgeks võõbatud koridoris ning püüdis ennast ja Vikat veenda, et just siin peitub lahendus tema korduvatele unenägudele ja kogu sellele verevõla asjandusele. Ja et lahenduse peaks Vika saama hingedelt, kes siin väidetavalt ringi hulguvad. Miikael heitis pilgu läbi ukseklaasi selle taga jätkuvale koridorile, mille otsaaknast paistis tükike taevast, mis andis justkui mõista, et päris maailm oli siiski veel olemas. See oli siinsamas, ainult käega katsuda.

Ja kõik tundus korraga nii lihtne ja loogiline. Ta pidi lossist lahkuma, Kärdlast oma asjad võtma ja praamile minema. Võib-olla isegi perearstile või mõnele psühhiaatrile oma luupainajatest rääkima. Või siis püüdma seda kõike lihtsalt unustada.

„Kas sa tahad öelda, et sa ei saanud kohe mitte midagi teada? Sa ei tunnetanud siin mitte kedagi?” küsis Miikael veel korra üle.

Sest just praegu oli ta silme ette kerkinud pilt paari nädala tagusest sündmusest: Vika pahupidi silmadega maas ta jalge eest lebamas ning lausumas, et ta on seotud verevõlaga. Sellele hetkele tagasi mõeldes tundis ta ikka veel judinaid seljal.

„Muidugi ma tunnetasin,” sõnas Vika tüdinult. „Aga see ei tähenda, et ma oleks midagi teada saanud.”

„Mis juhtus siis?” Miikael unustas praami selsamal sekundil. Lootus temas tõstis jälle pead.

„Kas sa arvad, et see on niisama lihtne? Muudkui tule ja küsi? Nad on umbusklikud. Isegi kui nad on surnud.”

„Äkki me peaksime siis millalgi uuesti tagasi tulema?” pakkus Miikael, kuid poisi üllatuseks ei ilmutanud Vika mingit entusiasmi.

„Ma ei usu, et järgmine kord paremini läheks. See pole nii kerge, nagu sa arvad.”

Miikael kehitas õlgu. Tal ei olnud vastuseid. Olid ainult lõputud küsimused. Ja vaid kaks juhtlõnga: teadmine, et ta on seotud verevõlaga, ning mälupilt oma unenäost. Paigast, mida ta ikka ja jälle nägi, kuid mille kirjeldamiseks puudusid tal ärkveloleku ajal isegi sõnad.