Читать книгу Roosi märgi all - Reeli Reinaus - Страница 5

Miikael jälgis ainiti, kuidas tüdruku keha krampides tõmbles. Poiss tundis, kuidas tal seda vaadates tahtmatult pulss tõusis ja hingamine kiirenes. Kehas oli nagu imelikult külm, kuid ta peopesad samal ajal suisa higistasid. Lisaks sellele, et ta ei osanud oma kätega midagi peale hakata, ei suutnud ta ka paigal püsida. Miikael tammus närviliselt edasi-tagasi. See, mida ta praegu nägi, oli nagu unenägu ja ei olnud ka.

Tegelikult ei tahtnud Miikael seda näha, kuid samas ei suutnud ta ka tüdrukult pilku pöörata. Justkui aitaks Vika vaatamine parasjagu toimuvat protsessi kontrollida. Kuigi loomulikult see nii ei olnud. Pealegi tekitas tüdruku teadvusetu keha temas ebamugavust. Vika tundus abitu. Ja kuidagi inetu.

See ei olnud see Vika, keda ta tundis. Praegu oli tüdruk midagi muud. Nagu hiiglaslik nukk, ehkki väliselt üsna ehtne. Kuid sellegipoolest justkui tühi. Teadvuseta kest. Biomass.

Poiss keeras viimaks pea ära. Talle ei meeldinud need mõtted, mis talle vägisi pähe trügisid. Kuid samuti ei meeldinud talle olukorra üle lõplikult kontrolli kaotada ning just seepärast pööras ta pilgu hetke pärast jällegi tüdrukule tagasi.

Vika tõmbles nüüd veel hullemates krampides. Miikael mõtles, kas ta peaks kiirabi kutsuma ja kui ta seda teeks, siis mida ta neile ütleks. Kas nad üldse usuks teda? Ja isegi kui usuks, mis võimalusi oleks neil Vikat aidata?

Miikael ei jõudnud oma mõtetega siiski väga kaugele, sest paar minutit hiljem paistis kõik juba läbi saavat. Aegamisi jäid tüdruku tõmblused harvemaks. Nüüd näis, nagu oleks ta lihtsalt rahutus unes viibinud. Poiss lootis, et tüdruk teeb kohe-kohe silmad lahti, kuid Vika pea liikus korraga uuesti kiiresti küljelt küljele.

Miikael surus käed rusikasse. Ta ei teadnud isegi, miks. Või ei, muidugi ta teadis. See kõik oli ju tema pärast. Aga nüüd ta kahtles. Kahtles või kartis. Vika polnud seda kunagi varem teinud. Miikael ei julgenud mõeldagi, mis siis, kui midagi läheb valesti. Või on juba läinud. Kui Vika ei oska või ei saa enam tagasi tulla. Vika ise oli talle ju selliseid lugusid rääkinud. Korra oli see tüdrukuga juba ka juhtunud – siis, kui ta alles laps oli ja isegi veel ei teadnud, et selline asi võimalik on.

Miikael heitis pilgu telefonile ning taipas, et Vika transi algusest oli juba liiga kaua aega möödas. „Mul ei lähe kaua,” oli Vika öelnud. Ja et ärgu Miikael muretsegu. Seda oli kergem lubada, kui teha. Iga sekundiga tõmbus Miikael nüüd aina enam ja enam pingesse.

Kuid siis juhtus midagi. Miikael peaaegu ehmatas, kui Vika keha jõnksatas ja tüdruk istukile kargas. Sekundi murdosa jooksul arvas poiss, et see on viimaks läbi.

Kuid ei olnud. Vika oli ikka veel transis ja kui ta Miikaeli poole vaatas, nägi poiss ainult tüdruku silmavalgeid.

„Verevõlg!” lausus Vika. „Sind seob verevõlg!”