Читать книгу Roosi märgi all - Reeli Reinaus - Страница 7

Toas oli imelik lõhn. Võimalik, et see tuli vanadest raamatutest, mis Miikael oli keldrist üles toonud ja mis nüüd kastidega seina ääres seisid. Ta ei osanud endale seletada, mida ta oli sealt lootnud leida. Või mida ta oli üldse otsinud? Ometigi oli ta kõik raamatud hoolikalt läbi lapanud, peaaegu tõsimeeli uskudes, et leiab nende vahelt mingi vihje. Mõne vana kirja või juhise. Midagi, mis seletaks, miks ta siin on. Midagi, mis seletaks miskitki mineviku kohta. Kuid kõik, mis ta viimaks leidis, oli paar paberilehte – ühe peal ostunimekiri ja teisel mingi koogi retsept. Mõlemad kirjutatud ta vanaema väikse ja pisut ümmarguse käekirjaga. Paberid minevikust, mida keegi enam ei vajanud. Paberid, mis olid talle hetkeks lootust andnud ja seejärel pettumust valmistanud.

Väljas oli hakanud valgemaks minema. Miikaeli silmad seletasid juba toa piirjooni ja lage, mis praegu paistis küll heledana, kuid poiss teadis, et tegelikult oli see viimasest remondist möödunud aastakümnetega kollakaks tõmbunud.Miikael ei olnud kindel, kas ta oligi tegelikult üldse maganud. Võib-olla oli ta siin terve öö hoopiski lamanud ning lasknud end oma mõtetel piinata? Mõtetel, mis tulid ei tea kust ja läksid ei tea kuhu. Mõtetel, millel pealtnäha polnud tema elu ja reaalsusega mitte mingit pistmist. Mõtetel, mis piinasid teda nii ärkvel olles kui ka unenägudes, andmata rahu ka magades. Mis ei kadunud kuskile, vaid muutusid iga päevaga või pigem iga ööga aina selgemaks ja intensiivsemaks.

Miikael pööras pead ja silmitses Vikat. Tüdruku süsimustad juuksed turritasid padjal igasse külge ning tema meikimata nägu tundus äkki nii haavatav ja lapselikult siiras. Paistis, et Vika oli terve öö sügavalt maganud. Poiss silitas veidi hajameelselt tüdruku õlga. Äkki oli ta täiesti veendunud, et Vikal ei olnud muresid, ja just praegu kadestas Miikael teda sellepärast rohkem kui kunagi varem.

„Sa ei mõtle mulle.”

Vika hääl oli täiesti selge ja Miikael võpatas tahtmatult. Ta mõtles, kas ka tüdruk oli tegelikult juba üsna kaua salaja ärkvel olnud. Igal juhul veel paar sekundit tagasi oli ta oskuslikult magajat teeseldes poisi ära petnud.

„Ja sina ei magagi?”

Poiss pööras end Vika poole, mõeldes samal ajal, millal küll tüdruk ärganud oli. Õnneks ei olnud Vika hääl süüdistav. See lihtsalt konstateeris fakti.

Jah, Vikal oli õigus nagu alati. Miikael ei mõtelnud talle. Ta polnud suutnud tüdrukule keskenduda isegi siis, kui nad siinsamas voodis millalgi õhtul seksisid. Pärast seda, mis Vika oli talle kolm nädalat tagasi öelnud, ei olnud Miikael enam hetkekski suutnud mõtelda millestki muust. Ei tüdrukust, koolist ega sellest, mis õpingute unarusse jätmine endaga kaasa võib tuua.

„Ma mõtlen sellele vahetpidamata. Iga viimane kui minut,” lausus Miikael. „Ja öösiti näen ma seda unes. See justkui kisuks mu südant seest. Südant või hinge. Mõlemat vist.”

Ta polnudki seda varem tüdrukule tunnistanud. Aga ju oli ka tema selles varases koiduvalguses haavatavam kui tavaliselt.

„Me leiame vastused. Sa pead lihtsalt uskuma!”

„Sa räägid seda juba nädal otsa!”

Vika keeras end külili ja äkki olid ta tumedad silmad poisi omadest vaid paari sentimeetri kaugusel.

„Kui sa midagi päriselt tahad, pead sa pingutama!” sosistas Vika palavikuliselt ja Miikael tundis tüdruku hingeõhku enda näol. „Ja sellesse jäägitult uskuma!”

„Ma usungi,” kinnitas Miikael.

Ta uskuski. Muidu ei oleks ta ju siia tulnud.