Читать книгу Praktiline nõiakunst - Reeli Reinaus - Страница 11

Keit lasi pilgul ringi käia. Onni seintel rippusid lehtedesse mähitud lihakimbud, banaanid, pudelkõrvitsad ja mitmesugused kokkuseotud taimed. Nende imal lõhn tungis ninna. Seina najale toetusid kirved, kaikad ja algelised põllutööriistad, mille käepidemed olid siledaks kulunud. Mullast ja ligast maapinda katsid palmilehed, oksaraod, puuviljakoored ja savinõude killud.

Korraga märkas ta kaht hõõguvat silma, mis teda ainiti seirasid. Onni kaugemas nurgas lamasid rippkiikedes lapsed ja vanurid. Ühes kiiges olev väike laps vaatas teda hirmust ja üllatusest pärani silmadega. Keidil polnud aimugi, kas ta näeb teda või mitte. Lapsed on tavaliselt selliste asjade suhtes tundlikumad, käis tal peast läbi. Ta ei tahtnud last rohkem hirmutada ja libises hääletult onnist välja.

Eemal nägi ta hulka inimesi lõkke ääres askeldamas. Mehed, kes moodustasid umbes kahekümneliikmelise grupi, istusid lõkkest kaugemal tihedas ringis ja suitsetasid. Nende häälesumin, mis kord valjenes, siis jälle vaibus, kostis vaevu üle trummipõrina. Trummi tagus vana kuivetunud mees, keda Keidi silmad peaaegu ei seletanudki. Samal ajal liikusid naised ümber lõkke ikka kiiremas rütmis keha õõtsutades. Ning tundus, et meestele iga ringiga lähemale tantsides. Naised liikusid hääletult ja nende siluetid võtsid lõkke paistel erinevaid kujusid, mis kord tundusid grotesksete inimfiguuridena, siis jälle mitmesuguste loomadena.

Võimsad trummilöögid kajasid džunglist vastu. Kõik muu oleks nagu selleks hetkeks vakatanud. Kuulda polnud ei ahvide kriiskamist, lindude kisa ega putukate siristamist. Keidi silmad olid naelutatud tantsivatele naistele. Pööreldes ja keereldes liikusid nende varjud lõkkevalgel edasi-tagasi, kord kokku sulandudes, siis jälle lahku minnes. Nende mustad kehad kiiskasid tulelõõmas ja sarnanesid hiiglaslike linnusiluettidega. Maapind tolmas nende jalge all, seda ei olnud küll näha, vaid pigem õhust tunda. Keit tundis äkki, kuidas ka tema süda hakkab trummilöökide rütmis lööma.

Kui Keit ühel hetkel jälle enda ümber toimuvat aduma hakkas, oli trumm juba vaikinud ning naised tantsimise lõpetanud. Mehed olid samuti lõkke ümbert kadunud. Mõned naised seisid niisama ja vaatasid verd täisvalgunud silmadega enda ümber mitte-midagi-nägevalt ringi, teised olid langenud tolmusele maapinnale ja vähkresid seal agoonialaadses transis.

Keit tundis, kuidas ta värises. Ta ei teadnud, kas see oli nähtu mõju tema psüühikale või midagi muud. Ta püüdis meeleheitlikult oma mõtteid koondada. Ta ei tohtinud unustada, milleks ta oli tulnud. Ta vaatas kõhklevalt ringi. Siis astus ta ettevaatlikult üle külaväljaku, püüdes vältida lõkkevalgusesse sattumist. Ikka veel ei olnud ta kindel, kes või mis ta siis tegelikult on.

Minnes püüdis Keit vaistlikult hoiduda vaatamast maas vähkrevate kehade poole. Tumedad kogud tõmblesid hääletult või siis vaikselt kiunudes või mingeid lauseid pomisedes. Õhus hõljus tugev higilõhn segatuna mingi taime tugevalõhnalise aroomiga. See mõjus kuidagi uimastavalt. Keit vaatas naisi kõhedustundega. Nende peaaegu alasti kehad – silmad pahupidi ja ila suunurgast nirisemas – olid kaetud mullakihiga. Mida nad nägid või kus nad sel hetkel tegelikult viibisid?

Ta sammus edasi ja tundis, kuidas ta jalgade all liikus tuhkkuiv muld, praksatasid üksikud oksad ja aeg-ajalt astus ta mõne mädaneva puuviljakoore peale. Peagi tundis ta oma naha vastas puuoksi ja teravaid astlaid. Järjest enam hakkas ta tajuma erisuguseid hääli, mis kostsid kas siitsamast tema kõrva äärest või kajana kusagilt kaugelt. Ta läks mööda teerada, mida ta vaevu enda ees looklemas nägi, järk-järgult muutus see kitsamaks. Pigem liikus ta edasi käsikaudu – teeraja kõrvalt polnud džungel lihtsalt läbitav.

Ühel hetkel rada lõppes – vihmamets kõrgus ta ees nagu tume väänkasvudest ja puuokstest müür. Keit pöördus, kuid ta ei näinud enam tagasiteed. Sekundiga kattus keha hirmuhigiga. Ta oli eksinud.

Järgmisena tajus Keit küsimust, mis libises üle ta huulte ja rippus nüüd õhus: „Kui sa saaksid tagasi minna, mida sa teeksid teisiti?”

Ta ei teadnud, kuidas ta oli sinna saanud. Kuidas ta oli džunglist välja pääsenud ja leidnud õige tee. Tal oli lihtsalt tunne, et ta oli selles hütis juba mõnda aega viibinud.

Eriku rohelised silmad puurisid tühjust enda ees. Ta oli niiviisi juba kaua aega istunud. Aeg-ajalt muutus vaid tema hingamise rütm. Keit polnud seda näinud, kuid ta teadis seda. Suure vaevaga suutis ta oma silmad mehest lahti kiskuda.

Lõpuks lasi ta pilgul onnis ringi käia. Onn nägi välja selline, nagu poleks seda juba tükk aega kraamitud. Lehepuru ja puuviljakoored segamini pudelkõrvitsate ja mingite tundmatute taimede vartega, kust olid lehed maha kistud. Ta märkas enda ümber lendlemas kärbseid ja veel mingeid väiksemaid putukaid.

Kogu selle aja polnud Erik ennast liigutanudki. Keit vaatas teda, nagu oleks mees surnud. Ta ongi, leidis ta. Mõnes mõttes.

Keit ei julgenud küsimust korrata. Ta teadis, et teda ei ole tegelikult seal. See kõik oli liiga keeruline. Suu kuivas ja ta ei suutnud oma keelt liigutada. Silmalaud olid rasked ja tulitasid. Keit kartis, et kui ta nüüd silmad sulgeks, siis ei saaks ta seda hetke enam tagasi. Ta polnud üldse kindel, kuhu ta siis satub. Või kas üldse. Kas pole mitte hulkuvad vaimud need, kes ei pääse mingil põhjusel enam oma kehasse tagasi?

Ta vaatas Erikut, kes mediteeris. Mehe näost ei olnud võimalik mitte midagi välja lugeda. Seal ei olnud ei rahu ega ärevust. Ta nägu oli liikumatu ja tuim. Täpselt nagu surnul.

Keit teadis, et ta peab kohe tagasi minema. Veel kord liugles ta Eriku näo eest läbi.

Äkki tõstis Erik pilgu. Ühel hetkel oli ta täiesti ärkvel ja vaatas uurivalt ringi. Nagu oleks midagi näinud. Või tundis ta õhu liikumist?

Ja siis vaatas ta Keidile otsa. Keit ei teadnud, kui kaua see kestis. Pool sekundit või terve elu? Talle tundus, et selle hetke jooksul on sündinud ja hävinenud terved maailmad. Tekkinud ja hääbunud universumid ning galaktikad. Ta nägi aega endast mööda libisevat, tundis igaviku hingust oma kuklas ja ometi ta teadis, et tegelikult seisab kõik paigal. Aega ei ole. Tal ei olnud enam sekunditki rohkem aega. Ta pidi minema.

Ja siis kordas Keit küsimust: „Kui sa saaksid tagasi minna, mida sa teeksid teisiti?”

Erik vaatas temast läbi. Kuid ta ei teinud seda tühja pilguga, vaid silmitses õhumassi enese ees. Oli see juhus?

Keit uskus, et Erik on teda kuulnud või näinud või tajunud. Tal polnud aimugi, milline on õige sõna. Ta teadis, et mees mõtles, kuid ta ei saanud jääda vastust ootama. Tal ei jätkunud rohkem jõudu. Ta pidi kohe tagasi minema, sest vastasel juhul saaks temast kummitus keset ümberringi laiuvat džunglit – surmatoov valge naine, ütleksid kohalikud. Kummitus, kes on aheldatud selle paiga külge, kellest räägitakse õhtuti lõkke ääres, kellega hirmutatakse lapsi ja tabude rikkujaid. Kellest jutustavad muistendid liiguvad edasi põlvest põlve ning keda kohates sureksid inimesed juba ainuüksi hirmust. Ja keegi ei teaks, et ta ise hulguks mööda metsa ja kardaks veel rohkem kui tema uskujad kokku, keegi isegi ei usuks, et valge kummitus oleks veel rohkem hirmunud, kui ta on üksik.

Keit märkas ehmatusega, et nüüd oli Erik oma silmad täpselt temale fokuseerinud. Nüüd on liiga hilja, jõudis ta mõelda, sest tema kõrvus hakkasid juba kostma vaiksed trummilöögid, mis üha valjenesid.

Kui ma oleksin kummitus, siis ma võtaksin su hinge.

Korraga trummilöögid lakkasid. Keit lebas veel mõne hetke vaikselt. Siis püüdis ta oma lihaseid ükshaaval lõdvestada. Ta oli täidetud sügava, vaikse rahuga, olgugi et tema pealmist ajukoort pommitasid järelejätmatult kümned küsimused.

Tal ei olnud veel kunagi nii tugevat nägemust olnud. Mida see pidi tähendama? Seda, et ta hakkab lõpuks asjade jälile jõudma? Võidurõõmulaine läbis ta keha, olgugi et ta teadis, et ei tohi nina püsti ajada, isegi mitte sajandiksekundiks. Tal ei lastudki seda kauem tunda.

„Sul oli telefon väljas ja uks lahti,” ütles tuppa astunud Mark vabandavalt.

Keit vaatas teda esialgu nagu ilmutust. Kuid siis ta mõtted selginesid. Ja seejärel läbis teda väike hirmulaine – ta ei teadnud, kas ta oli vahele jäänud või mitte.

„Mida sa põrandal tegid? Magasid või?” Mees vaatas Keiti kahtlustavalt.

„Võimlesin.” Keit ei varjanudki oma hääles irooniat – Mark sai nagunii alati aru, kui ta valetas.

„Ja siis jäid magama või?” Marki hääles oli ikka veel kõhklus. Ilmselt ta mõtles, millisest faktist kinni võttes oleks kõige lõbusam norima hakata.

„Oh jumal küll, mis seal vahet on?” Keit muutus kärsituks. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui Mark oleks tema üle pool õhtut seepärast irvitanud, et ta on üle töötanud ja seetõttu võimlemise ajal põrandale magama jääb. „Ära päri igasuguseid asju! Tõid filmi ja veini?”

„Kaks.”

„Kumba?”

„Mõlemat.”

„Lahe! Hakkame siis vaatama!” Ta läks kapi juurde ja võttis välja kaks klaasi.

Mark võttis seljakotist kaks DVD-d. „Topi masinasse.” Ta viskas end diivanile ja hakkas taskust võetud noaga pudelit avama.

Keidile tundus, et Mark ei kahtlusta midagi.