Читать книгу Praktiline nõiakunst - Reeli Reinaus - Страница 13

Erik tuli vaarudes veest välja. Et mitte komistada, oli ta lestad jalast võtnud ja nüüd tundus, nagu oleks ta käimise hoopiski unustanud. Ere päike, mis peegeldus vastu Vaikse ookeani veelt, ei lasknud tal ujumisprille eest võtta. Ta muigas mõtte juures, et näeb välja nagu mõni Godzilla, kes astub aeglaselt veest kuivale maale. Aeglaselt ja näljast tuikudes.

Ta küüned olid sinised. Polnud ka ime, sest ta oli peaaegu tunni vee all ringi snorgeldanud. Ta polnud siin esimest korda, aga ikkagi võlus teda veealune maailm samamoodi kui varasematelgi kordadel.

Rannale jõudes viskas ta ennast pikali. Andrest polnud märkigi. Ta pani päikeseprillid ette ja vaatas korraks uurivalt kaugusse, kuid ta ei mäletanud enam, mis värvi purjelaua oli sõber laenutanud.

Ta püüdis mitte uinuda, kuid see oli raske. Eelmine öö oli möödunud samamoodi kui kõik eelmised, nagu kõik ööd viimasel nädalal – nad olid hommikuni pidutsenud. Erik teadis, et see on asi, mis ei mõju neile kokkuvõttes hästi, kuid aitas kõige kiiremini pingeid maha võtta. Ka Andre käitus samamoodi, kuigi tema oli alati see, kes rääkis õige hingeseisundi ja motivatsiooni tähtsusest. Neil oli kombeks oma elu üksteisega jagada – oma edusamme, unistusi ja läbielamisi. „Me peame saama tugevamaks,” oli Andre talle millalgi öelnud. „Me peame olema emotsionaalselt nii lähedased kui võimalik. Me peame mõistma üksteist juba silmavaatest. Ainult siis me oleme võitmatud.”

Erik uskus pimesi, mida Andre ütles, sest viimane õppis majanduspsühholoogiat. Tema jaoks polnud sõnal „majandus” seal ees tähtsust. Ta teadis, et sõber oskas inimesi veenda. Veenda isegi siis, kui see inimesele endale otseselt kahjulik oli. „See aitab lõdvestuda,” oli Andre öelnud esimesel korral, kui ta väikese linasesse riidesse mässitud nutsaka Erikule ulatas. Hašišist ehk kanepivaigust oli tõesti palju abi olnud. Ja kõigist nende ühistest vestlustest. Vestlustest, mis aitasid üksteist paremini tundma õppida, teada saada teise nõrkusi ja tugevusi. Ta oli õppinud ka iseennast paremini tundma. Seletama kõike, mis ajendas teda käituma kord nii, kord teistmoodi. „Sa saad alles siis iseennast mõista, kui lased oma mõtted ja tunded vabaks,” oli Andre öelnud. Ta oli lasknud. Ja see oli aidanud.

Õhtu olid nad lõpetanud kohalikus suurimas ööklubis Fallin Angel – kohas, kus käisid vaid rikkad turistid või kohalik eliit. Ta ei mäletanud enam, millal ta Andre seal silmist kaotas. Ilmselt mitte kohe alguses, sest siis oli Andre rääkinud kahele noorele, kuid arvestades nende ümber tiirutavate naisfännide hulka, siiski mitte päris tundmatule näitlejale – Raoulile ja Miguelile –, et neil on Erikuga väike filmitööstus. Nad ise kirjutavad stsenaariumi, produtseerivad ja lavastavad ning otsivad just praegu uusi talente. Võimalik, et Ladina-Ameerika päritolu talente tahavad nad leida oma uude filmi, mis räägib kahe latiinost venna eneseotsingutest pärast seda, kui nad saavad oma surevalt emalt teada, et nende isa ei olnudki tegelikult mehhiklane, vaid indiaanlane. See on lugu juurtest ja identiteedist, ütles Andre paatosega ja vaatas muiates, kuidas Raoul ja Miguel pidid peaaegu nahast välja pugema, et neile muljet avaldada. Me võtame teiega kindlasti ühendust, oli Andre viimase asjana neile usalduslikult öelnud ja silma teinud. Ja hetk hiljem baarileti äärest Raouli tüdruksõbraga minema kõndinud.

Hommikul oli Erik ärganud rannal. Tüdruk, kelle ümbert ta palmi all lebades kinni hoidis, oli Juliana. Nad olid tuttavaks saanud eelmisel korral. Tüdruku isa oli kohalik narkoparun. Andre oli sellest kuuldes olnud natuke mureliku ilmega, sest ta kartis, et ilmselt hoitakse lisaks tüdrukule ka neil, kellega ta suhtleb, silm peal. „Sa oled lihtsalt paranoiline,” oli Erik talle öelnud.

Nende valedokumente polnud keegi kunagi kahtluse alla seadnud. Nad olid nendega pool Ladina-Ameerikat läbi käinud. Miks peaks mingi kohalik, maailma mastaabis tillukese kartelli omanik nende pärast muretsema? Ja pealegi oli Juliana kena. Erikul oli ükskõik, kellega ta muul ajab suhtleb või mida teeb. Aga praegu pidi tüdruk ainult talle kuuluma.

Kui Erik hommikul hotelli tagasi jõudis, polnud Andre veel tulnud. Ta oli voodile pikali visanud ja uinunud. Pärast pingelist aega koolis ja korporatsioonis oli sellist puhkust vaja, kuigi praeguseks tundis ta, et ka see hakkab teda väsitama.

Liigne muretus oli sama väsitav kui pidev muretsemine toimetuleku pärast. Erikule meenus, kuidas ta oli pidanud lapsena piskuga läbi ajama. Isa oli surnud, kui ta oli kaheksane. Ta pidi veel põhikooli lõpuski käima kahe vanema venna kantud ülikonnaga. Tema ainuke unistus oli kasvada neist pikemaks, et ta ei peaks enam teiste vanu riideid kandma. Ta sisendas seda endale sageli enne magamajäämist.

Ja ta pidas oma lubadusest kinni. Keskkooli viimase klassi suvel kasvas ta vendadest pikemaks. Ta oli rõõmus, kuigi rõõm jahtus hetkega, kui ta nägi ema murest murtud nägu, kui Erik talle oma väikeseks jäänud ülikonda demonstreeris. Ja siis ta läks kooli kõrvalt tööle. Kevadel ei lõpetanud ta küll kõige silmapaistvamate tulemustega, kuid sai tänu oma sportlikele saavutustele siiski võimaluse kandideerida ühte maailma kõige ihaldusväärsemasse ülikooli.

Kõik edasine oli tema jaoks ikka veel seletamatu unenägu. Kogu uus elu, ülikool. Suurepärased võimalused teha trenni ja omandada konkurentsivõimeline haridus. Ja see, et ta oli siit leidnud endale sõbra. Sõbra igaveseks. Seda ei korrutanud mitte ainult ühingu liikmed – ta oli seda kohe ise mõistnud. Vaistlikult. Ja see, et ta leidis sõbra just siit, mitte sealt. Et nad just siin kokku said, oli Eriku jaoks ikka veel müstika.

Ta mäletas siiani seda hetke. Seda, kui nad olid sisse murdnud ühte kohaliku tähtsusega telejaama, et sealt varastada lint ühingu tollast asepresidenti kompromiteeriva materjaliga. Nad olid vabalt sisse saanud ja leidnud vajaliku ruumi. Nagu nad arvasid, oli see olnud peatoimetaja kabinetis. Kõik oli läinud hästi, kuni koristaja oli neid luku taha pannud. Nad olid valvelauast võetud võtmed kogemata ukse ette jätnud. See oli nii hale sissekukkumine, et tal oli olnud tahtmine jõuetus vihas nutta. Aga ta ei nutnud. Ta oli lihtsalt istunud põrandal ja vahtinud tuima näoga seina enda ees. Ja oodanud. Oodanud politseid. Või mis veel hullem – ühingust väljaviskamist.

Andre oli käinud närviliselt ruumis edasi-tagasi ja löönud viimaks südametäiega jalaga vastu ust. „Raisk!”

Iga kord, kui Erik hiljem selle hetke peale tagasi mõtles, oli tal tunne, et see kestis sajandi. Kõik see, mida ta jõudis mõelda, see, millest ta järsku aru sai. See, mis omandas tähenduse. Tegelikult möödus vaid sekund. Sekund, mille jooksul Andre ennast ümber pööras, ikka veel sissekukkumise pärast vihane. Sekund, mille jooksul ta nägi pilku Eriku silmis, ja ikka veel sama sekund, kui nad mõlemad taipasid, et teine taipas.

Nüüd olid nad võitmatud. Ei olnud ühtegi ülesannet, millest nad ei oleks jagu saanud. Kui nad enne olid üksteist mõistnud poolelt lauselt, siis nüüd taipasid nad poolelt sõnalt. Ning keegi teine ei mõistnud enam nende keelt.

Nad olid ka sealt telejaamast puhtalt välja tulnud. Koristaja oli ilmselt milleski kahtlema hakates natukese aja pärast tagasi tulnud. Kui te sellest kellelegi hingate, siis saadetakse teid riigist välja, oli Andre talle teatanud ja jalutanud rahulikult uksest välja. Erik ei uskunud, et telejaama koristaja oleks illegaal. Ilmselt oli ta lihtsalt jahmunud või arvas nägevat kummitusi. Ta aimas kuulvat, kuidas Manuela Torres, nagu võis lugeda koristaja nimesildilt, vaikselt palveid pomises, samal ajal neid pilguga saates.

See oli suur vedamine, sama suur kui kõik eelmised ja järgmised, mis nendega siin maailmajaos olid toimunud. Nende pangaarvel oli viisteist tuhat dollarit rohkem. Nad olid kõige salajasemas ja ihaldatavamas salaühingus. Nad pidid eelduspäraselt elus kaugele jõudma. See pidi olema neile näkku kirjutatud, muidu poleks neid sinna valitud.

Ent ikkagi ei väsinud nad endilt küsimast, et miks just nemad. Kuid küsimusele ei leidunud mingit mõistlikku vastust. Kas neid oli kellegagi segamini aetud? Vaevalt. Ilmselt oli ühingul nendega mingi plaan. Nende informeerituse juures polnud ju võimalik, et nad ei teadnud, et poisid on mõlemad Eestist. Ja siis neid veel omavahel paari panna?

Ent kui palju saavad nad siiski usaldada ühingut, mis igal sammul korrutab, et ainult ühingusse kuuluvaid inimesi saabki usaldada, mõtiskles Erik. Kui palju saavad nad tegelikult usaldada neid kõrgklassi ärahellitatud poisse? Tegelikult olid nad ju lõksus. Nad olid nende inimestega elu lõpuni seotud. Nad ei saanud lahkuda. Nad ei saanud nende vastu astuda. Nad pidid kõik kaasa tegema.

Ja kui usaldada kõlakaid, mis ringi liikusid, siis ei olnud kõik kuld, mis hiilgas. Olgugi et see võis olla ka lihtsalt laim või inimeste kadedus. Samas liikus ikka veel üliõpilaste seas ringi lugu, mis küll aasta-aastalt aina salapärasemaks muutus, kuid millel ilmselt mingi tõepõhi all võis olla.

See oli lugu Oliver Domingezist. Oliver Domingez oli olnud üliõpilane 1970. aastate esimesel poolel. Ta oli õppinud õigusteadust ja olnud juba viimasel kursusel assistendiks mitmete tähtsate protsesside juures. Ka olevat ta kuulunud salaühingusse, mille kaudu ta õigupoolest olevat saanudki tunnustatud advokaatide assistendiks. Mis temaga täpselt juhtus, ei tea keegi, aga ühel päeval jäänud Oliver Domingez kadunuks. Räägitakse, et enne seda olid naabrid näinud, kuidas tema maja uksele oli kinnitatud must maopea. Märk, mis kuuldavasti saadeti inimesele, kes pidi ühingust välja heidetama või isegi surema. Parasjagu käsil olev protsess olevat käinud kohaliku linnavalitsuse ametniku vastu, keda süüdistati altkäemaksuvõtmises. Ja oli avalik saladus, et ka see ametnik kuulus vennaskonda. Oliveri ei leitud kunagi. Osa inimesi uskus, et talle anti teine identiteet ja ta saadeti lihtsalt mõnda teise osariiki või hoopis välismaale. Teised aga kinnitasid, et ühing ei andesta ühtegi üleastumist, ja oli isegi kuulda tunnistajaist, kes olid näinud, kuidas öösel Oliveri majast laiba moodi kandamit tumedasse kaubikusse tassiti. Kuidas lõppes protsess ametniku jaoks, seda ei mäletatud.

Erik ei olnud veel enda tulevikuplaane teinud. Ta polnud päris kindel, kas ta tahab kunagi tagasi minna, kuid tal oli kuri kahtlus, et see oleks kui mitte võimatu, siis väga keeruline. Nad olid Andrega asendamatud ja igal juhul tuli see praegu ka neile endile vaid kasuks.

Andre katkestas ta mõtteahela: „Kurat, sa ei kujuta ette, kui hea laine oli.”

Erik avas silmad ja kissitas neid ereda päikese käes. „Ei kujuta,” ütles ta aeglaselt.

Andre vaatas teda murelikult: „Sa juba päikesepistet pole saanud või?”

„Peaaegu. Aga ma ei viitsinud midagi ka ette võtta. Kuule, kas sa Oliver Domingezi lugu tead?”

„Kõik teavad seda. See on mingi linnalegend. Miks sa küsid?” Andre silmitses Erikut uurivalt.

„Ma ei tea. Niisama. Mäletad veel head eesti vanasõna „Kus suitsu, seal tuld”?” Erik tõusis püsti ja rapsis kehalt liiva maha. „Sa ei ole kunagi mõelnud, et me oleme vangis?”

„See on päris mugav vangla või mis?”

„Kuule, mees, ära tee nalja, kui ma tõsiselt räägin.” Erik tundis järgmisel silmapilgul oma ägeduse üle natuke piinlikkust.

Andre vaatas teda küsivalt: „Mida sa üldse öelda tahad? Sa tahad ühingust välja astuda?”

Erik raputas pead: „Ei, ma ei taha välja astuda. Aga ma muretsen selle üle, et kui ma tahaks välja astuda, kas see teoreetiliselt ja veel parem praktiliselt oleks võimalik? Ma tahan tunda, et ma olen vaba, mõistad?”

Andre kehitas õlgu: „Kui sa ei taha, siis pole ju mõtet pead vaevata.”

„Sa ise ei ole selle peale kunagi mõelnud?”

Andre istus purjelaua kõrvale maha. „Olen, kas tead. Päris tihti olen. Aga mida see muudab? Jah, me oleme vangid. Aga veel pole õige aeg. Ühel päeval me kavaldame nad üle, usu mind. Praegu võiks neid ju veel lüpsta või mis sa arvad?”

Erik muigas: „Sul on õigus. Kuule, lähme tagasi, see nädalavahetus peaks vist ühingul mingi tähtpäev olema. Ma arvan, et me võiksime minna ja mõned austrid kahesaja-aastase veiniga alla loputada.”