Читать книгу Praktiline nõiakunst - Reeli Reinaus - Страница 12

Kõik lõppes sama äkki kui algas. Ma tulin ühel õhtul töölt koju ja ta seisis esikus, spordikott õlal. Tundus, et ta polnud minu nii varajase tulekuga arvestanud. „Ma lähen oma onni, et veidi järele mõelda,” ütles ta kohmetult. „Kõige üle.” Ta vältis mu pilku.

Ja ma ei suutnud midagi küsida. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin, kuidas ta oma matkasaapaid jalga pani ja neid kinni nööris. Kuidas ta tuulepluusi luku kinni tõmbas ja siis peegli ees ühe vilunud käeliigutusega juukseid kohendas. Ma vaatasin seda, nagu oleks see midagi erilist. Midagi püha. Siis suudles ta mind otsaette ja lahkus. Mul polnud sel hetkel ühtegi tunnet.

Ta oli aeg-ajalt ka varem, paariks päevaks või isegi nädalaks, metsa kadunud. Ma aktsepteerisin seda, et tal oli vaja vahel omaette olla. Aga see oli teisiti. Kuidagi ma juba mõistsin, et too õhtu on lõpp. Nii nagu ma teda esimest korda nähes olin kindel, et kunagi saab olema algus. Ma ei teadnud, millal, kus või kuidas, aga ma teadsin. Ja ma tundsin kogu meie suhte ajal kusagil hingepõhjas, et millalgi saab olema lõpp. Ma adusin, et ma ei vääri seda head igavesti. Nüüd tean, et see oligi minu viga.

Viga oli see, et ma kartsin, sest hirm tõmbab kardetut ligi. Ma olin oma mõttejõuga ise kurja välja kutsunud. Ma kartsin teda kaotada. Ma teadsin, et kaotan ta. Ma kaotasin. Mul polnud kedagi süüdistada. Peale iseenda ja loomulikult tema.

Lugematuid kordi ma lihtsalt vaatasin teda öösel magavana ja mõtlesin, et kuidas ma küll olen selle õnne ära teeninud. Vaatasin ta rahulikku nägu ja tundsin end õnnelikuna. Ma püüdsin seda hetke mällu söövitada. Nagu kartes, et seda läheb kunagi vaja.

Kõik läks nii, nagu ma tahtsin, see on mälus. Aga miski pole mulle rohkem haiget teinud. Ma ei saa sinna aega tagasi. Ometi on see mälupilt nii selge. Kaua veel? Unustan ma selle? Meenutan seda vanaduseni? Omandab see minu kujutluses mingi müütilise vormi? Ja kui mul poleks seda, kas siis oleks läinud teisiti? Ma küsin neid lugematuid küsimusi endalt iga päev.

Pärast ta lahkumist seisin ma esikus. Ja ma ei teadnud, kui kaua, kuid ühel hetkel märkasin, et jõllitan tuimalt tapeeti. Väljas oli hakanud hämarduma. Ma ei suutnud liikuda. Ma lootsin, et ta tuleb tagasi. Olgugi et ma sisimas teadsin tõde.

Ma ei mäleta sellest õhtust ega ööst suurt midagi. Sisendasin endale vaid seda, et see pole päriselt. See kõik on uni, mingi nali või minu proovilepanek. See on mäng, millest ma võin kohe välja astuda. See lihtsalt pidi niiviisi olema, sest kõik muu mu ümber tundus nii tõeline. Kõik asjad mu ümber tundusid materiaalsemad kui kunagi varem. Mu mõtted olid nii tõelised, et ma ei julgenud neid mõelda – ma kartsin, et nad kohe kehastuvad. Ja üldsegi mitte nii, nagu mina tahtsin. Aga ma ise tundusin endale kui viirastus: mul oli tunne, et ma võin minna läbi esemete, kui ma seda vaid soovin. Mulle tundus, et ma võin sellest kõigest välja astuda. Sest see ei olnud minu reaalsus. See oli vaid mäng, kus mina olin hetkel sellises rollis.

Ma ei mäleta, kui palju ma viskit jõin. Tema hirmkallist Iiri viskit, mida ta hoidis baarikapis erilisteks puhkudeks. See oli eriline juhtum, see oli kõige erilisem. Hommikul kallasin ma ülejäägi kraanikausist alla. Ma ei tahtnud seda enam kunagi näha. Arvestades joodut, ei olnudki mul hommikul väga paha. Mul oli paha sellest, et see polnud unenägu.

Ta oli kolm päeva kadunud olnud. Tema mobiiltelefon oli väljas. Ma olin jõudnud läbi mõelda kõik stsenaariumid, mis olemas võisid olla. Kõik. Ja ma ei uskunud, kui ta tagasi tulles ütles, et ta oli kogu aeg olnud ühe vana sõbra talus, kellel ta külmkappi kolida aitas. Nad olid olnud vangis, kuna õuel liikus vana isakaru. Neil oli küll püss, kuid mitte rohkem kui kaks padrunit ja mõlema mobiili akud olid tühjad.

Ilmselt see kõik oligi nii, nagu ta rääkis, kuid ma ju teadsin, miks ta läks. Ta läks, sest ta ei osanud teisiti. Ja ei julgenud. Ta kartis. Nii mind, ennast kui ka elu.