Читать книгу Praktiline nõiakunst - Reeli Reinaus - Страница 8

Meri oli rahulik, vaid aeg-ajalt veeres randa mõni üksik laisk laine. Õhk oli niiske ja lämbe. Päike oli juba madalamale vajunud ja enam eriti ei kõrvetanud. Kuid liiv, millel lebasid nii suured kui väikesed merikarbid, oli astudes ikka veel pisut kuum.

Erik polnud päris kindel, millisel maal võiks selline rand asuda. Talle tuli isegi väikese üllatusena, et Keidile selline koht nii väga meeldis.

Ta oli kõik selle oma peas mitu korda läbi mõelnud. Aga mida lähemale ta eesmärgile jõudis, seda rohkem vaevasid teda kahtlused. Ta polnud ikka veel kindel, kas ta peaks rääkima või mitte. Sellest, milles tegelikult asi on. Vaid fakt, et tal ei olnud midagi kaotada, sundis teda edasi minema.

Ta vaatas päikest silmapiirile laskumas ja tundis mingit sõnulseletamatut rahu. Kogu see idüll oleks teda pannud peaaegu unustama, mille jaoks ta oli tulnud. Ta oli tulnud Keiti hoiatama. Kurjuse eest, mille ta ise oli esile kutsunud. Ja mille hävitamine polnud enam tema võimuses. Ülestõusnud Kristus oli oma vaenlastest tugevam, sest ta ei kuulunud enam siia ilma. Samuti mees, kelle ta oli kord tapnud ja kes oli ellu ärganud.

Taevas süttisid esimesed tähed, kuid külmemaks ei olnud läinud mitte karvavõrdki. Nad olid suurema osa ajast vaikinud. Erik sorkis oksaga lõkkes. „Tahad veel veini?” küsis ta.

„Jah, vist küll,” vastas Keit, keerutades tühja klaasi sõrmede vahel.

Erik valas naisele veini. Ta tundis, kuidas ta käsi natuke värises.

„Aitäh.” Keit vaatas Erikule küsivalt otsa.

Rohkem ei tohiks ma viivitada, mõtles mees. Aga ta ei tahtnud rääkida sellest, miks ta tegelikult tuli. Ta ei tahtnud seda hetke kuidagi rikkuda. Hetke, mida neil ei olnud kunagi päriselt olnudki. Nad polnud kunagi kusagil soojal maal inimtühjal rannal lõket teinud ja veini joonud.

Esimesena katkestas vaikuse Keit: „Kauaks sa veel jääd?”

„Tahad must juba lahti saada?” Erik püüdis selle küsimusega aega võita.

Naine kehitas õlgu: „Ma ei tea, asjaolusid arvestades on ime, et ma sul siin üldse olla lasen.”

„Ma ei taha õigupoolest ära minna.” Erik tundis, kuidas see paistab viisakuse, mitte tõena. Aga tegelikult polnud seda.

„Hea küll, ärme keeruta. Räägi, miks sa tulid.” Keit vaatas talle tõsiselt otsa.

„Aga kui ma tahtsingi ainult sind näha? Kas see on liiga ebausutav?” Erik ütles seda puhtalt kiusust. Ja ka sellepärast, et see oli tõsi. Miks Keit arvas, et tal on mingi konkreetne asi?

„Oh, palun ära valeta.” Keidi silmad pildusid kurjakuulutavalt sädemeid. „Mind näeksid sa ka lihtsamalt.”

„Jah, ma tean.”

„Aga ütle see siis välja. Ütle see välja ja sa saad endale näilise südamerahu, sest siis oled sa kõik teinud.”

„Mida ma pean ütlema?”

„Miks sa ära läksid?” Naise silmades oli üksainus suur küsimus.

Erik polnud kunagi Keidi hääles kuulnud niipalju kibedust. Ta ei teadnud ikka veel, mida öelda ja mida mitte. „Ma ei läinud omal vabal tahtel. Ma ei tahtnud minna, aga ma olin sunnitud,” lausus ta viimaks. Ta vaatas tumedat merd, millel helkisid tähtede peegeldused. Tema jutt kõlas siin imekaunis kohas uskumatu ja kaugena.

Keit naeris. „Kelle tahtel sa siis läksid? Las ma arvan, mina ajasin su tegelikult ära, jah? Või veel parem – need olid kindlasti mingid kurjad vaimud, kes su peas elasid ja sulle seda sisendasid? Ma ei saa aru, mis mõttega sa tuled siia, kui sul ei ole tegelikult midagi öelda?” Keit oli ühteaegu irooniline ja tige.

„Ma olin nõrk, Keit. Ma pidin minema, muidu sa oleksid mu peaaegu tapnud.” Erik teadis, et see ei kõla usutavalt.

„Kuidas ma oleksin su tapnud?” Keidi silmis oli siiras üllatus segamini pimeda vihaga. „Sa ei pea otsima õigustust, ma ei ole seda palunud. Aga kui sa juba midagi põhjendad, siis tee seda, palun, usutavalt.”

Erik vaatas üksisilmi lõkkesse. Ta nägi, kuidas tulekeeled puid limpsasid, ta nägi, kuidas tulekeeled tekkisid, kadusid, üksteist sõid ja siis uuesti tekkisid. Tal ei olnud enda kaitseks mitte midagi öelda peale tõe, aga see oli liiga uskumatu. Erik tõmbas hinge. Ta ei saanud jätta naist teadmatusse. Keit pidi teadma, mis tegelikult juhtus.

Ta avas suu, et kogu tõde välja paisata, ent just sel hetkel läbistas Keidi selja taga taevast välgunool. Mõni sekund hiljem käis kõva kärgatus. Eikusagilt tõusnud tuul kattis taeva kiiresti süsimustade pilvedega. Järgmisel hetkel olid kohal ka esimesed rasked vihmapiisad, mis jahutasid Eriku kuumavat nägu. Ta vaatas Keidi poole.

Naine jälgis teda samasuguse pingsa huviga, oodates vastust, silmis põlemas varjamatu põlgus.

„Ma olen nõid, Keit.” Erik pani kogu oma hingejõu sellesse ühte lausesse.

Keit hakkas naerma. „Oo jaa, vabandust. No tõesti, kuidas ma sellest kohe aru ei saanud.”

„Ei, Keit, see pole nali. Ma olen nõid, kuid sel hetkel oli mu energiatase nii nõrk, et ma oleksin peaaegu surnud.” Erik püüdis läbi suitsu näha naise nägu. Järsku metsikult sadama hakanud vihm oli lõkke kustutanud ja voolas ojadena üle ta näo. „Äkki me läheks sisse?”

„Ei,” karjus Keit üle vihma. „Räägi kogu see muinasjutt nüüd ära ja kao minema. Ja kui sa nõid oled, siis lase käia ja lõpeta see äike ära. Aga, las ma arvan, see käib sul üle jõu!”

„Käib küll, jah, sul on õigus!” karjus Erik vastu, kuid tema sõnad kadusid järgmisse kõuekärgatusse. „Ja sina oled selles süüdi. Sina hakkasid Rafaeliga flirtima.”

Mööda Keidi nägu jooksid vihmapiisad võidu pisaratega. „Mis flirtima? Kellega?” karjus ta. „Sa oled hulluks läinud! Ma isegi ei tunne sellist inimest. Ära tule mulle rääkima sellist juttu, et ma olen sind petnud ja sa lahkusid, sest sa ei oleks sellest elu sees üle saanud. Või noh, räägi, kui tahad, me mõlemad teame, et see pole tõsi, ja sellisel juhul teame mõlemad ka seda, et sa oled haletsusväärne idioot.”

„Ei, Keit!” Erik püüdis olla rahulik, kuid äikese tõttu pidi ta ikkagi karjuma. „Sa tead, kellest ma räägin. Ma tean, et sa pole mind petnud. Ja et sa poleks seda kunagi teinud. Aga sa olid tema mõju all ja läbi sinu võttis ta minu energiat, et saada veel võimsamaks, kui ta juba oli.”

„Ma ei võtnud sult energiat! Ja kui võtsingi, siis olid sa selles ise süüdi. Keegi ei käskinud sul olla nii loll ja seda ära anda. Ja ma ei tunne ühtegi sellenimelist.” Vihmast märg Keit karjus seda kõike Erikule näkku. „Ja üldse, kui sul midagi targemat öelda pole, siis lase jalga. Ma poleks iial uskunud, et peale kõike seda tuled sa mingi sellise jamaga lagedale.”

Erik nihutas end Keidile lähemale ja vaatas talle tungivalt silma. „Palun, saa aru. Ma olen nõid. Ja sina oled ka, aga sa ise ei ole sellest teadlik. Ütle, kuidas me muidu sinuga praegu suhelda saaksime? Ja ma pidin su maha jätma, sest ta püüdis läbi sinu minule lähemale jõuda.”

„Ma ei tea,” ütles Keit väsinult. „Ma ei tea, miks ma sind kuulan. Võib-olla harjumusest. Võib-olla kaastundest. Aga sa oled peast segi.”

„Ma räägin tõtt, Keit. See, et sa mind usuksid, on ainuke asi, mida ma praegu soovin. Kui ma olen peast segi, siis ütle, kuidas me muidu siin oleksime?”

„See on uni.” Keit vaatas merele, mida ei olnud paksu vihmakardina tõttu võimalik näha. Oli kuulda vaid selle kõrvulukustavat kohinat. „Ma nägin sind alguses iga öö unes.”

„See ei ole tavaline uni. Siin on sul mängus oma tahe.”

„Minu tahe on, et sa praegu kaoksid. Aga ei, sa oled siin ja püüad tuua mõttetuid vabandusi.” Keit vaatas Erikule otsa. „Mis kuradi nõid sa oled, kui sa ei suuda midagi teha? Kui sa tuled mind süüdistama?”

„Ma ei süüdista sind. Ma lihtsalt räägin, kuidas asjad olid.”

„Kuidas nad olid siis? Kuule, minu jaoks olid nad teistsugused kui sinu jaoks.”

„Ei. Lihtsalt minu elul on juures teine dimensioon.” Erik ütles seda sama lihtsalt, nagu räägiks ta külmetushaigusest.

Keit vaatas talle sõnatult otsa. Tal ei olnud enam mõtteid ega tundeid. Tal oli ükskõik. Talle paistis, et praegu on see hetk, kus võib ükskõik mis juhtuda.

Äike oli järele jäänud. Õhk oli sama soe kui varemgi. Ehkki nad olid läbimärjad, ei tundnud kumbki külma. Erik hoidis Keidil ümbert kinni ja vaatas vaikides merele. Ta tahtis sellesse hetke jäädagi, kuid seda enam teadvustas ta eesmärki, milleks ta oli tulnud. Tundis ta ju inimest, kes oli selle eest vastutav.

„Rafael oli mu parim sõber,” ütles ta lõpuks. „Me olime nõiaõpilased. Mehhikos. Iidsete tolteegi nägijate õpetuse järgijate juures. Sattusime sinna pealtnäha juhuslikult. Olime põgenikud ja meil ei olnud kuhugi minna. Ent nõiad võtsid meid vastu, nagu oleksid nad meie tulekut oodanud. Nad õpetasid meid tundma ja kasutama seda iidset tarkust, mida nad ise olid säilinud õpetuste järgi ja mitmete vaimolendite kaasabil õppinud.”

Erik vaatas Keidi poole ning märkas, et naine kuulas teda iga oma keharakuga. Ta jätkas juba enesekindlamalt. „Meid määrati olema üksteise varihinged. Me pidime üksteise eest hoolitsema. Üksteist täiendama. Nii kui ma teda nägin, teadsin, et ma saan teda alati usaldada. Me olime mitmes mõttes sarnased, kuid samas ka vastandlikud. Kuni Mehhikosse jõudmiseni olid meie elud olnud sarnase mustriga, kuid meie iseloomud olid totaalselt erinevad. Temal oli suurem potentsiaal midagi saavutada, sest ta oli sihikindel ja kannatlik. Mina seevastu olin tuulepea ja tüdinesin asjadest kiiresti. Mina ei osanud nii hästi inimestega manipuleerida kui tema. Võibolla, et mul oli südametunnistus, mida temal ei olnud. Ma ei tea. Seepärast me pidimegi olema koos, et me täiendasime üksteist. Kui mina olin suurepärane unenägija, siis tema oli jälle üks parimaid ümberkehastujaid, keda keegi eales näinud oli. Me rääkisime üksteisele kõigest. Oma varasemast elust, õpingutest, sõpradest. Ma teadsin, kus linnas elavad tema vanemad ja millises koolis ta käis. Ma teadsin temast iga pisimatki detaili. Samuti tema minust. Ent ainuke asi, mida me kunagi üksteiselt ei küsinud, olid meie päris nimed. Enne kui päris lõpus.”

Peale hetkelist pausi jätkas Erik juttu: „See võib tunduda kummaline, kuid nii see oli. Teise väike privaatala. Miski, mis säilitas saladuse. Miski, mis pidi jääma tulevikku. Sest sel hetkel ei aimanud me kumbki, et tulevikku ei ole. Et üks meist reedab teise ja ma püüan seda meeleheitlikult unustada. Tema nime.”

Erik katkestas oma jutu. Millegipärast oli tal tunne, et edasi rääkides reedab ta oma sõbra. Mis siis, et tema oli Eriku juba ammu reetnud. Mees tundis, kuidas Keit väriseb. Ta ei teadnud, kas see on kuuldud loost või külmast ja vihmast.

Keit teadis, et see lugu on liiga uskumatu, et olla tõsi, ja samal põhjusel ei olnud võimalik, et see oleks ka vale. Midagi sellist välja mõelda poleks Erik küll osanud. Aga mis see siis oli? Nägi ta tõesti und? Selleks oli ta vist liiga märg ja külmast kange. Keit püüdis end salamisi näpistada. Ta ei uskunud sekundikski, et see aitab teda tõele lähemale.

„Ja nüüd sa tahad siis kätte maksta?” küsis Keit lõpuks.

„Ei. Sel poleks mõtet. See hukutaks lõpuks meid mõlemaid.” Erik lükkas jalaga vihmast märgi puid lõkkeasemel laiali. „Ka sinu.”

„Mina ei ole sellega seotud.” Keit ei püüdnudki end õigustada. „Saa aru, et ma ei tunnegi seda meest. Ja kui see pole ta päris nimi, siis ei saa ma ju ka selles sada protsenti kindel olla. Aga ikkagi…”

„Ma ei tea, kus ja kuidas, aga sa oled temaga suhelnud. See on kindel. Mõtle kõik hoolega läbi. Kõik kohad, kus sa oled käinud ja kellega koos olnud.”

„See on võimatu. Ma ei mäleta ju kõiki inimesi.” Keidi hääl oli ühekorraga paluv ja protesteeriv.

„Teda sa mäletad. Kindlalt. Võib-olla, et ei oska ainult kahtlustada. Keegi, kes on sulle liialt tähelepanu pööranud? Kuidagi kahtlane tundunud? Mingil muul moel huvi äratanud?”

„Miks sa arvad, et ma mäletan? Miks sa arvad, et me oleme kohtunud?” Keidis oli jällegi tärganud trots.

„Muidu poleks tema seatud lõks töötanud. Aga see pidi juhtuma. Ükskõik kus, see võis ka näiteks internetis olla.”

„Ma ei räägi internetis inimestele oma eraelust. Pealegi ei suhtle ma netis võõrastega.”

„Hea küll, see polegi enam tähtis. Minevikku ei saa muuta. Aga ole parem tulevikus ettevaatlik.” Erik vaatas Keidile tõsiselt otsa.

„Mis sa sellega mõtled? Sa arvad, et ta tuleb tagasi?”

„Kindlasti.”

„Ja sina?”

„Mina ei saa sind enam aidata, Keit. Ma tulin vaid selleks, et kõike selgitada ja sind hoiatada. Pealegi on ka sul endal annet.” Erik vaatas Keidist mööda pimedusse. Ta tahtis veel midagi öelda, aga ei osanud.

Keit ei teadnud, kas nutta või naerda. Erik räägib talle sellise loo ja siis teatab, et saagu ise hakkama. „Aga mis sina siis teed?”

„Midagi. Ma püüan oma tasakaalu taastada.”

„Milleks see sinu sõber mind veel vajab, kui sina ei taha talle kätte maksta? Kas ta ei tea siis seda?”

„Teab küll. Aga nagu ma ütlesin, sul on annet. Sinust võib saada hea nõid, kui sa vaid tahad. Tal võib sinu väge lihtsalt vaja minna. Ja tema tahab ilmselt hoopis mulle kätte maksta.”

„Hea nõid?” Keit naeris. „Kas nõiad polegi kurjad? Sina ju oled.” Viimane lause lipsas Keidil kogemata üle huulte, kuid ta ei kahetsenud.

Erik poleks seda nagu kuulnudki. „Nõiad pole ei head ega kurjad. Seda on vaid nõidade teod. Ma mõtlesin hea nõia all seda, kes on võimekas.”

„Ja sa ütled seda alles nüüd.” Keit ei teadnud, kas ta peaks sellepärast vihane olema või mitte.

„See ei ole kerge tee. Ja pealegi, kui nii on määratud, siis varem või hiljem see juhtub.”

„Aga mida ma siis pean tegema?” Tal polnud aimugi, kas ta tahab seda tegelikult teada.

„Sa ei saagi midagi teha. Kui nii peab minema, siis tuleb see varem või hiljem ise sinu juurde.”

„Ütle, palun, et see on nali, Erik. Kogu see lugu. Ütle, et see on uni ja ma ärkan kohe üles. Ja siis ma isegi ei mäleta seda unenägu.”

Erik silitas Keidi pead. „Jah, sa ärkad varsti üles. Ja sa ei mäleta midagi. Nii on sulle endale parem. Aga see pole unenägu. Mul on tõesti kahju, Keit.”

„Miks sa seda minuga teed? Kust sa võtad õiguse tulla ja seda mulle rääkida? Niisama minema kaduda ja ilmuda? Minu eluga manipuleerida?” Keidi silmad pildusid sädemeid. „Mina ei ole süüdi, et su parim sõber su reetis ja sa oma energiatasemega hakkama ei saa. Mida sa minust tahad? Mina ei saa sulle mingeid indulgentse müüa ega kinkida. Mina ei anna su patte andeks.”

„Ma ei ootagi seda, et sa andestaksid. Ja kaduda? Kui ma oleksin öelnud, miks ja kuhu ma lähen, siis poleks sellest kasu olnud. Sa poleks mind uskunud ja Rafael oleks selle teada saanud. Aga ma pidin sind hoiatama.” Erik võttis Keidil käest. „Mis sa arvad, et mul pole selle kõige pärast kahju? Et ma ei süüdista ennast hommikust õhtuni? Et ma tahtsin su juurest ära minna? Et ma…”

Keit lõikas ta jutule vahele: „Ütle nüüd veel, et mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Ja veel, et sul pole tegelikult vaba tahet. Kahju, et mingi teoloog tegelikult eksis. Või ei, tal oli siiski õigus. INIMESTEL tegelikult on. Neil, kes ON inimesed.”

„Jah, sul on õigus. Ma kartsin, kuid mitte enda, vaid sinu pärast.” Erik kannatas ära Keidi pilgu, kust ta ei osanud midagi peale vihkamise välja lugeda.

„Jah, see on tõesti hea vabandus!” Keit tundis, et kui ta praegu kogu oma viha, pettumust ja kibedust Eriku peale välja ei vala, siis jääb see igavesti tema sisse. „Ma ei saa ikka aru, mis siis minuga juhtunud oleks? Ma isegi ei tunne seda meest. Kusjuures, olgem ausad, praegu sain ma teada, et ma ei tunne isegi sind. Ja kust ma tean, et sa tõtt räägid? Äkki pole su vanal sõbral häda midagi? Võib-olla tuleks mind hoopis sinu eest hoiatada? Võib-olla ta isegi tegi seda, aga mina lihtsalt ei mäleta?”

„Sul on õigus vihane olla, aga…”

„Seda arvad sina? Sa tõesti arvad, et oled õige inimene ütlema, milleks mul õigus on ja milleks mitte?”

Erik tõstis esimest korda häält: „Kuula mind lõpuni ja karju siis mu peale nii palju kui jaksad. See ei ole nali! Sa ei saa isegi aru, millistest kategooriatest on siin jutt! Jah, ma kartsin sinu pärast. Selles maailmas, kust mina tulen, pole nalja. Ta oleks hakanud kasutama meie jõudu üksteise vastu. See poleks lõppenud hästi meile kummalegi. Ja isegi, kui sina oleksid ellu jäänud, siis oleks sa olnud elu lõpuni tema ori või muutunud mustaks nõiaks.”

„Ja nüüd?” Keit tundis, et seda kõike on ühe korra kohta liiga palju. Ta oli väsinud. Ja läbimärg. „Sa ju ütlesid, et ta tuleb nagunii tagasi. Mis seal siis vahet on?”

„Jah. Aga nüüd ei ole me enam läbi üksteise haavatavad. Tal pole sind vaja kui vahendit. Ja nüüd oskad sa seda ette näha. Ja võib-olla oskad sa selleks ajaks ennast juba kaitsta.”

„Aga kui ma ei mäleta pärast seda jutuajamist? Mis sellest siis kasu on?”

„Sul ei ole vaja mäletada. Võib-olla ei lähe sul seda, mida ma rääkisin, kunagi tarvis. Aga ära muretse, see kõik ladestub su alateadvusse ja kui on õige aeg, siis see aktiviseerub.”

„Aga mida ta siis tahab, kui ta sind enam läbi minu kätte ei saa? Mida ta siis veel minust tahab?”

„Ta võib tahta sinu väge. Või siis ikkagi minule kätte maksta.”

„Miks ta sulle kätte maksta tahab?”

„Ma tapsin ta,” ütles Erik nii tavaliselt, nagu räägiks ilmast.

Keit vaatas talle jahmunult otsa, kuid pööras siis pilgu ära.

„Olgu, see on uni,” ütles ta peale pausi. „Ma ei taha rohkem teada. Ma tahan nüüd ärgata.”

„Kuule, ma ei tahtnud sind sellesse segada, pealegi…” Erik otsis sõnu, vaadates paluvalt naisele otsa. „Mine nüüd koju, Keit. Muidu sa külmud surnuks. Mul on aeg minna.” Emotsioonid oleksid olnud liigsed.

„Jah, loomulikult. Ma lähen nüüd koju ja istun kamina ees. Mis siis, et on öö. Magada ei saa ma vist enam niipea.” Keit ei saanud isegi aru, kus lõppes iroonia ja algas puhas hirm tuleviku ees. Miski ütles talle, et see pole uni.

„Ära muretse. Sa saad kohe magada ja kui sa ärkad, siis ei mäleta sa enam midagi.”

„Sind ma mäletan.” Keidi hääles oli pigem etteheide kui kahjutunne.

Erik pani talle käe õlale. „Sa arvad, et mina ei kahetse seda? Sa ei tea, mis tunne on püüda sind unustada ja samas seda hetke, kui see juhtub, paaniliselt karta? Aga muuta ei saa ma kahjuks enam midagi.”

„Aga sa võid ennast haletseda nagu poisike. Mida sa loodad – et ma sulle kaasa tunneksin või? Ütleksin, et tegelikult oled sa ikkagi kangelane? Minu kangelane, mõtleksin ma ja poetaksin pisara? Kui see sulle haiget teeb, siis saa sellest üle ja ära virise.”

„Ja sina oled saanud?” Eriku hääles polnud irooniat. „Kas sa praegu arvad, et sa kunagi saad?”

„Mina ei jätnud sind maha,” ütles Keit, rõhutades iga sõna.

„Mina ei jätnud sind ka. Ma lihtsalt pidin ära minema. Aga ma mõtlen sinu peale iga jumala päev.”

„Lahe. See on tõesti vabandatav – ma pidin ära minema.

Maailm oli minu vastu. Mul polnud muud valikut. Ma tegelikult kaitsesin sind. Tead, tõesti, kui ma seda jama, mida sa oled rääkinud, veel pärast mäletaksin, ma läheksin seda tüüpi otsima. Lihtsalt puhtast uudishimust tema versiooni vastu. Ja puhtast õelusest.”

Keit pööras ringi ja sammus maja poole. Ta ei teadnud, kas armastada või vihata. Aga ta nuttis.