Читать книгу Praktiline nõiakunst - Reeli Reinaus - Страница 2

Ilmselt oli ta seda kogu aeg teadnud. Ainult teisel tähelepanutasandil. Võimalik, et nad olid isegi kohtunud. Tal polnud tegelikult aimugi.

Ta keerutas käes kirja, mille oli hommikul postkastist võtnud. Ta tundis kohe ära sellel oleva käekirja – pisut nurgelised tähed, kuid mehe kohta siiski üllatavalt suur ja loetav kiri. Lõpuks oli ta siis ikkagi üles leitud.

Kirjas seisis üksainus lause – „Ootan sind neljapäeva, 20. aprilli õhtul enda poole. R.” Aadress oli kritseldatud ümbrikule.

Ta ei osanud endale teadvustada, mida ta tundis. Jah, otse loomulikult oli see kergendus. Aga samas vajus koorem jälle ta õlgadele. Jälle tõstis pead tema minevik. Ta oli proovinud seda unustada. Unustada nii palju, kui võimalik. Ja samas oli ta seda ise püüdnud mitmeid kordi elustada. Ja siis tundis ta veel midagi. Oli see rõõm? Rõõm, et teine ei vandunud alla. Või hirm selle ees, et teine on ta üles otsinud. Nii nagu tema otsis kunagi. Ja veel uudishimu. Ta tahtis teda näha. Mingi osa temast tahtis teda näha ja temaga rääkida. Nii nagu vanadel aegadel. Vist mitte vanadel ja headel, aga midagi sinnapoole. Nüüd tundusid need juba peaaegu vanad ja head.

Erik süütas uue sigareti. Hetkeks tundus talle, et ta käed värisevad. Ta oli selle kõigega alles hiljaaegu lõplikult leppinud ja nüüd löödi ta elu jälle segi. Kogu tema maailm. See, mida ta oluliseks pidas. Ikka ja jälle pidi ta endale tunnistama, et temast ei sõltu midagi. Ja et ta peab vaid mänguga kaasa minema. Tal polnud aimugi, mida kaotatuga jälle peale hakata.

Ent siis meenus talle esimene asi, mida Enrique oli õpetanud – reaalsust ei olegi, kõik on vaid illusioon.