Читать книгу Praktiline nõiakunst - Reeli Reinaus - Страница 7

Me kohtusime suitsunurgas. Ma sattusin sinna täiesti juhuslikult, sest sel ajal oli mul vaja Kadriga igal vabal minutil kaitsealade projekti muudatusi arutada. Kats oli vahepeal haige olnud ja me olime graafikust lootusetult maas. Ja ainult tema resoluutne veendumus – „Mina tööd koju kaasa ei võta. Kunagi” – lasi meil öösiti magada, sest muidu oleks me ilmselt kakskümmend neli tundi ööpäevas rahvus- ja loodusparkidega rahmeldanud.

Ta hakkas mulle kohe meeldima. Tema ümber paistis olevat mingi eriline aura. Tundus, nagu viibiks ta pidevalt oma mõtetes, mingis nähtamatus salamaailmas. Ta oli pikk, tuhkblondide juuste, sümmeetriliste näojoonte ja tagasihoidliku olekuga.

Ma ei olnud teda varem näinud. Tõsi, ma polnud seal ju kaua töötanud, aga ka Katsile ei olnud ta silma hakanud. Osakond oli küll suur, kuid ta ei mäletanud teda mitte üheltki ürituselt – ei pidudelt, väljasõitudelt ega suvepäevadelt.

„Ma tõesti ei tea, kes ta on. Ta oleks nagu maa alt ilmunud,” sosistas Kats mu küsimusele vastuseks ühel hommikul, kui õhk oli tööle tulles päikesepaistele vaatamata karge ja kümnetes värvitoonides lehed mu kingade all krabisesid. „Aga ta näeb kuradi hea välja.”

Ma võpatasin. Ma poleks sellist kommentaari oodanud.

Hommikuti polnud suitsunurgas peaaegu üldse inimesi. Ja seepärast istusin ma seal ühel hommikul üksi ja kõlgutasin lihtsalt jalgu, kui ta sisse astus. Ta ei teadnud, et veerand tundi tagasi oli Kats mulle helistanud ja teatanud, et Raua ja Gonsiori tänava nurgal oli keegi rullnokk talle tagant sisse sõitnud ja nüüd korjab ta maast oma tagatule kilde ja kirjutab kindlustusele avaldust.

Ma pidin ilmselt päris lolli mulje jätma. Ma lihtsalt istusin laua peal ja vaatasin aknast välja. Ma oleks võinud seda oma kontorilaua taga ka teha. Mul polnud isegi kohvitassi, mis oleks alibina paistnud.

Ta kohmas midagi tervituseks, istus ja süütas sigareti. Ma ei julgenud selja taha vaadata. Ent ma tundsin ta pilku oma seljal. Ma teadsin, et mina pean hakkama esimesena rääkima. Ja ma teadsin, et ta teab. Et ta ootab seda, ja see mõte ahistas mind. Ma ei teadnud, kui kaua üht suitsu saab tõmmata. Kümme minutit? Viis? Mul polnud palju aega. Ma pidin kiiresti midagi tegema. Midagi arukat. Kuid mul polnud ühtegi mõtet peas. Öelda midagi vaimukat? Mida? Küsida suitsu?

Aeg läks. Mu süda lõi üha kiiremini. See on mu ainuke võimalus. Ma teadsin seda.

Siis ma pöördusin ja tõstsin aeglaselt pilgu. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.

„Las ma arvan, su sõbranna, kellega sa siin kohtud, sattus avariisse, aga sa tulid siia, et vaikuses ja rahus aknast välja vaadata. Aga ma segasin sind ja nüüd mõtled sa juba pikemat aega, kas peaks minuga vestlust alustama või mitte.”

Ma ei osanud midagi kosta. Ma olin paljastatud. Ta peaaegu luges mu mõtteid. Rahus aknast välja vaadata… Minu meelest ta venitas neid sõnu meelega. Mul polnud valikut, ma pidin teesklema ükskõiksust. Läbi nägi ta mind nagunii. Nähku siis vähemalt, et mind nii väga ka ei huvita.

„Ja sul hakkas must kahju ja sa alustasid ise? Või sa kartsid, et ma ei tahagi sinuga rääkida?” Ma istusin ikka veel laual ja püüdsin võimalikult muretu välja näha.

„Ei. Ma tahtsin seda ainult sinu jaoks lihtsamaks teha.” Ta vaatas mulle otsa ja ta pilk oli sada protsenti siiras. Mul oli piinlik, et olin olnud irooniline.

„Miks siis lihtsamaks?” küsisin ma ikka veel väikese üleolekuga. „Ma ei tunnegi ju sind. Miks sa arvad, et minu jaoks on eluliselt oluline sinuga tuttavaks saada?”

Ta vaatas mind uuesti, kuid seekord teistsuguse pilguga. Pilguga, mis pani liblikad mu kõhus lendlema, kuid mis läbistas ka mu hinge.

Ta tõusis püsti ja sirutas käe. „Erik. Ja usu mind – minuga tuttavaks saamine on sulle eluliselt oluline.”

Kui ma oleks pidanud kirjeldama seda hetke, kui ta mind puudutas, siis ainuke võrdlus oleks olnud, et mind läbis elektrilöök. Ent see tunne polnud sellest maailmast. Ning veel vähem mõistsin ma siis tema sõnade tähendust.

Algul me kohtusime ainult juhuslikult. Või see ainult tundus mulle nii. Temaga oli huvitav vestelda. Tõesti oli. Ja ma ei uskunud seda. Ei suutnud uskuda. Ma ei uskunud ka, et meeldin talle. Arvasin, et ta teeb seda kohusetundest. Viisakusest.

Millest iganes. Ma käisin päevad otsa ringi ja mõtlesin, et kas ma kujutan seda endale ette, sest olen temasse armunud, või ongi nii. Oligi. Uskumatu, aga oli.

Ma hakkasin tema pärast isegi suitsetama. Ma ei teadnud, kas talle meeldivad suitsetavad naised või mitte. Ütlesin talle, et proovin maha jätta ja teen vaid paar suitsu päevas. Ta leidis, et see on hea idee. Tegelikult tegin paar suitsu nädalas. Ma ei saanud ju iga päev ka käia temaga suitsetamas. Ma arvasin, et see on kahtlane ja tüütu ning et ta ei taha tegelikult minuga rääkida. Et ma olen mingi järjekordne mõttetu tibi, kes talle keelt kõrva ajab.

Ma ju nägin, kuidas teised tüdrukud teda vahtisid. Kuidas nad mind vahtisid. Tema ei näinud midagi. Algul arvasin, et ta teeb üksnes näo, et ei märka. Aga ta ei näinudki. Ta ei märganud, kuidas naised teda vaatasid.

Loomulikult ütlesin ma talle hiljem, et suitsetasin vaid tema pärast. Ta tunnistas, et sai sellest kohe aru, sest mu sõrmed ei olnud kollased, mu riided ei lõhnanud suitsu järele ja kui mu tähelepanu hajus, siis ei osanud ma suitsu korralikult alla tõmmata.

Sel õhtul, kui me esimest korda välja läksime, oli tähesadu. Me lebasime mere ääres liival ja vaatasime kümneid taevast langevaid tähti. Ta müksas mind ja küsis, et kas ma ikka soovin midagi. Jah, ma soovin, vastasin.

Ma soovisin. Ja sõna sai lihaks.