Читать книгу Täheaeg 17. Päästa meid kurjast - Reidar Andreson - Страница 10

Colin ja Orlando istusid ajutises komandopunktis, mis oli püstitatud laadimissilla jaamapoolsesse serva inimeste liikumiseks loodud tunneli suudme kõrvale. «Nicolay Wezselyow’i» meeskond oli blokeerinud ligipääsu laevale, tõstes laadimissillale virna väikesemõõdulisi kaubakonteinereid. Relvastatud meeskonnaliikmed luurasid sealt tagant jaama turvamehi, kes olid samuti hambuni relvis ning olid püstitanud omad ajutised tõkked. Kujunenud oli patiseis, mida kumbki pool ei näinud tahtvat teise arvates mõistlikult lahendada.

Mitteametlikke suhtluskanaleid ära kasutades oli turvaülem Carter saanud teada, et Neymari koloniaalvalitsus tõepoolest võtaks «Nicolay Wezselyow’ilt» leitud lapsed vastu ja pakuks neile asüüli. Nii Oregon kui Stonehenge olid mõlemad meeldivalt kaugel ja piirimaailmale kohaselt tundis Neymari koloniaalvalitsus end kindlalt, omades märkimisväärseid relvajõude nii planeedil kui süsteemis tervikuna. Kolonisatsiooni nüüdseks juba rohkem kui tuhande aasta pikkuse ajaloo vältel polnud küll kunagi toimunud kontakti vaenulike võõrtsivilisatsioonidega, kuid tavaliselt eelistasid tundmatus naabruskonnas sisse seadnud inimesed olla valmis halvimaks. Samuti oli sõjaväge hea ära kasutada sisemistel eesmärkidel ning ühtlasi oli piirimaailmade mitmesaja aastane ajalugu rikas omavahelistest pisikonfliktidest ja kokkupõrgetest kõikvõimalike anarhistidega.

Niisiis pidas Carter hetkel läbirääkimisi, kuidas rahumeelselt vangistatud lapsed kaubalaevast kätte saada ja edasi planeedile suunata. Kapten Mayhews omalt poolt püüdis igati venitada ja leida väljapääsuvarianti, et mitte oma kaubast loobuda. Tema palgatud advokaat vorpis kiiremas korras vajalikke dokumente, alustades kaubadeklaratsioonidest ja lõpetades apellatsioonidega lähimasse ÜRO kaubandusarbitraaži, millega taotles oma kliendile õiguskaitset ja puutumatust.

Carteri väited intsidendist jaama jäätmetunnelis naerdi lihtsalt välja, kuna puudusid korralikud tõendid kaptenile ja advokaadile esitamiseks. Tohutu jäätmelasu kammiti ülipõhjalikult läbi, kuid uusi inimesi või jäänuseid sellest leida ei suudetud. Sestap kadus vajadus kõrgeima tasemega karantiini järele, sest bakteriaalne saaste polnud levima hakanud, ning pealtnäha töötas orbitaaljaam endises rütmis.

Pärastlõunal kella 1500ks oli kokku lepitud järjekordne läbirääkimiste voor, Colini hinnangul suhteliselt mõttetu repliikide ja ähvarduste vahetamine. Vähemalt senised arutelud polnud viinud lahendusele lähemale.

«Piisaks ühest eriüksuse külaskäigust laevale ja probleem oleks lahendatud,» porises Colin endamisi juba mitmendat korda viimaste päevade jooksul. Tunnelis toimunud sündmused ei tahtnud kuidagi mälust kaduda. Võis arvata, et Orlando tundis sama, kuna näis harjumatult hajevil. Orlando õlg oli väidetavalt paranemas, kuigi mees liigutas kätt endiselt üsna kangelt.

«Sa olid varasemalt sõjaväes?» küsis Orlando tema poole vaatamata.

Colin noogutas midagi ütlemata ja rüüpas topsist viimase, juba jahtunud kohvilonksu ning saatis tühja topsi paari meetri kaugusele juba niigi täis prügiurni. Jaamas oli eriüksus olemas. Võimalik, et Carteri käsutuses olevad mehed polnud tasemel, mida ta oli harjunud teenistuses nägema, kuid igal juhul ei saanud ka kahelda nende piisavas väljaõppes. Kui mitte sõjaväe, siis vähemalt politsei eriüksuse ekvivalent olid nad kindlasti.

«Kus?» päris Orlando edasi.

«Pegasusel,» vastas Colin lakooniliselt.

Orlando seedis kuuldut. Pegasuse süsteemis oli mõned aastad tagasi toimunud üle Võrgu laialdast kajastust leidnud sõjaline konflikt. Seekordne vastasseis oli osutunud uueks vaatuseks ligikaudu kahe sajandi eest alanud naabrite vahelises tülis. Gilese Vabariik oli Pegasuse okupeerinud sooviga oma tööstuse tarbeks ekspluateerida süsteemis leiduvaid maailmu, mis olid enamjaolt asustuskõlbmatud, kuid ressursirohkeid. Pegasusel oli hõõgunud vastupanuliikumine, kord intensiivsemalt, periooditi jälle vaiksemalt, kuni kohalikud suutsid end lõpuks vabaks võidelda, olles ära kasutanud Gilese enda sisepoliitilist ebastabiilsust.

«Enne kui pärima hakkad, siis jah, sõda oli üks põhjusi, miks sealt tulema tulin,» sõnas Colin. «Kui sa oled noor ja vihane, siis on vaated lihtsad, must-valged. Mingil hetkel hakkavad toonid hägustuma. Näiteks minul kulus ligemale kümmekond aastat palgasõdurina mööda piirimaailmu kolamist, enne kui asjad uuesti paika loksusid.»

Ta tõusis püsti, et paremini üle barjääri näha. Morniilmeline valvur noogutas talle kaubalaeva poolsete tõkete juurest vastu.

«Ilmselgelt ei ole meil hetkel alust jõuga pardale tungimiseks,» ütles Colin. «Kuid see ei tähenda, et toimuv oleks kuidagi vähem õige.»

Kaubalaeva poolel paistis liikumist. Kapten Mayhews ilmus koos paari julgestaja ja advokaat Wellstone’iga nähtavale.

Valvepostide vahel kohtusid nendega inspektor Hoydt ja Colin koos kahe relvastatud saatjaga.

«Loodetavasti tulite meile teatama, et võimaldate oma laevalt eemaldada nõuetele mittevastava laadungi,» tähendas inspektor Hoydt. Ta ei püüdnudki eriti varjata oma põlglikkust, kasutades juriidiliselt korrektseid sõnu kaubaks muudetud laste kohta, keda «Nicolay Wezselyow’il» vangistuses hoiti. «Me oleme valmis lapsed vastu võtma ja suunama Neymarile, kus on tagatud nende turvalisus ja heaolu.»

«Minu klient tuli teile teatama, et põhjendused tema laeva arestimiseks ei ole enam pädevad,» teatas preili Wellstone. «Teil on aega täpselt 12 tundi, et vabastada laev ja võimaldada selle meeskonnal lõpule viia vajalikud tööd, et kapten Mayhews saaks oma teekonda jätkata. Omapoolse hea tahte märgina on kapten valmis loobuma kahjutasunõuetest kosmosejaama vastu.» Wellstone naeratas kergelt Hoydtile ja Colinile – see oli õel naeratus. «Aga kui vaja, siis esitame ka need.»

«Mille alusel te väidate, et me ei saa enam laeva kinni pidada?» nõudis Hoydt.

«Nakkusoht on likvideeritud!» ütles Wellstone.

«Kas tõesti!?» pahvatas Colin. «Mis te siis tegite – lasite oma tõbise laadungi läbi õhulüüsi välja?»

Kapten Mayhews hakkas selle küsimuse juures natuke nihelema. Wellstone ja Hoydt pöördusid mõlemad Colini poole, kuigi nende halvakspanu mehe reaktsioonile tulenes erinevatest kaalutlustest.

«Audiitor, teie toon ei ole vastuvõetav!» nähvas Wellstone, enne kui Hoydt jõudis suu avada. «Ma nõuan, et te...»

«Palun olge nii kena, preili, ja pidage lihtsalt suu,» ütles Colin rõhutatud viisakusega.

Hoydt ei saanud järjekordselt võimalust midagi öelda, sest talle helistati turvaosakonna keskusest. Ta kuulas üha suureneva hämminguilmega näol, mis talle räägiti. Lõpuks pöördus ta vaoshoitud vihaga Mayhewsi ja Wellstone’i poole: «Esiteks – me peame kontrollima teie väidete paikapidavust. Selleks, et te aresti alt pääseksite, on meie bioohutuse spetsialistidel vaja piiramatut ligipääsu alusele. Ilma ülevaatuseta ei tule mingit arestist vabastamist. Kui oleme laeva üle kontrollinud, siis, jah, oleme sunnitud teid minna laskma. Kuid mitte enne, kui olete maksnud ära kõik trahvid!»

«Millised trahvid?» küsis Wellstone kõvera muigega.

Hoydt loetles sõrmedel: «Alustades deklareerimata kaubaveost, audiitoritele valeandmete edastamisest ja lõpetades kontrolli mitte läbinud lendavate objektide lekitamisega jaama lähikosmosesse, mis on väga tõsine rikkumine!»

Colin tegi kaks kiiret sammu ja enne, kui keegi reageerida jõudis, virutas ta kapten Mayhewsile lõuahaagi, mis suure mehe põlved nõtkuma pani. Järgmised kümmekond minutit möödusid preili Wellstone’i ja inspektor Hoydti karjumise saatel. Mayhewsi saatjad lohistasid teda eemale, püüdes samal ajal otsustada, kas Colin maha lasta, või kaaludes esimese variandi otstarbekust, kuna olid ise samuti sihikul.

«Kas hakkas kergem?» küsis Hoydt, kui viimaks laiali mindi.

«Tegelikult mitte,» raputas Colin pead ja hõõrus pakitsevaid sõrmenukke. «Neetud värdjad!»

* * *

«Kas te tulete õpetama, kuidas peaksin oma tööd tegema?» Jaama peajurist Servantes vaatas turvaülemale otsa ja tema hääl nõretas põlgusest.

«Loomulikult mitte, hr Servantes,» vastas Carter. «Ma lihtsalt juhin teie tähelepanu asjaolule, et need on reaalsed rikkumised, mille kohta meil on konkreetsed asitõendid. On olemas väärteo koosseis ja seetõttu on kohane määrata kapten Mayhewsile karistuseks sunniraha.»

«Tööjaotus on meil minu mäletamist mööda selline, et teie tegelete tõendite kogumisega, juhtumi menetlemisega,» ütles Servantes kergelt muiates. «Otsuse, kas esitada süüdistus või mitte, teen mina. Karistuse määrab kohtunik.»

«Ja juhtumisi on see koht ja aeg, kus te otsustate süüdistust mitte esitada!?» Carteri hääl värises halvasti varjatud vihast. «Mis seadusekaitsja te selline olete?»

«Päriselt või, Carter?» küsis Servantes. «Ma ei ole väga kindel, et see on mõistlik tee, mille te valite... Kas ma pean teile tõepoolest meelde tuletama, kelle alluvuses töötab turvaosakond?»

Colin lõpetas sõrmedega lauale trummeldamise ja pöördus Carteri ja Deschaneli poole: «Kuulge, kui te paljuks ei pea, lubage mulle kolm hetke hr Servantesiga nelja silma all.»

Carter ja Deschanel vahetasid omavahel pilgu, Deschanel noogutas kergelt ja mõlemad tõusid ning jätsid Colini peajuristiga kahekesi nõupidamisteruumi.

Servantes asus oma asju kokku pakkima.

«Mis võiks olla Colinil talle sellist ütelda, mis oleks kaalukam kui minu poolt esitatud faktid?» küsis Carter, vaadates läbi helikindla klaasukse nõupidamiste ruumis toimuvat.

Colin ütles midagi, mis peatas korraks Servantesi tegevuse.

«Colinil on omad – ma ei teagi – hoovad?» ütles Deschanel. «Tead ju küll seda vana tõdemust, et igaühel on kapis mingi luukere. Noh, Colinil on lihtsalt hea nina selliste asjade peale.»

Servantes vaatas midagi audiitori kuvarist. Ja siis ta istus.

«Ausõna, ma pole just mingi eriline omakohtu pooldaja,» ütles Carter. «Kuid mõeldes nendest lastest, siis ma... Ta lükkas lihtsalt haigete lastega konteinerid orbiidile. Pagan võtaks! Ma laseks hea meelega nii selle Mayhewsi, Servantesi kui Wellstone’i õhulüüsist välja. Minu meelest on vaakum sellistele parimaks kohtunikuks.»

«Ilmselt on siiski hea, et sul pole ühes käes kohtunikuhaamer ja teises timukakirves,» tähendas Deschanel mõtlikult.

Servantes hüppas laua tagant püsti, paisates tooli kummuli. Mehe näolt peegeldus raev, kui ta karjus midagi Colinile, kes jäi rahulikult paigale. Seejärel võttis Colin taskust pisikese seadeldise ja asetas selle enda ette lauale. Servantes kuulas veel veidi audiitorit, noogutas siis hapul ilmel ning tuhises ruumist välja. Ta trügis Carterist ja Deschanelist mööda, ilma et oleks neile pilku heitnud, ja lahkus peaaegu joostes.

«Kas ma tahan teada, mida sa talle ütlesid?» küsis Carter Colinilt, kui too väljus nõupidamiste ruumist.

Audiitor kehitas õlgu. «Einsteinil oli kunagi ütlus, et andke mulle toetuspunkt ja ma liigutan universumit.»

«Kes on Einstein?» päris Deschanel.

«Üks füüsik. Ja ta on surnud. Suht ammu.»

«Kuidas suutis surnud füüsik mõjutada Servantest?» uuris Carter.

«Ei kuidagi. Kõigest kommentaar selle kohta, et igaüks on mõjutatav, kui sul on õige toetuspunkt.» Ta muigas põgusalt. «Head ööd, härrased... Või pigem, ilusat hommikut. Mina igatahes kavatsen minna ja magada mõned tunnid.»

Carter ja Deschanel vaatasid talle järele, kui ta auditiosakonnast lahkus.

«Ma loodan, et ta ei pea kunagi kasutama minu toetuspunkti,» ütles Carter mõtlikult. «Servantes on minu kõrval hiiglane ja tema liigutamine läks kuidagi kahtlase kergusega.»