Читать книгу Täheaeg 17. Päästa meid kurjast - Reidar Andreson - Страница 9

«On ikka urgas!» tähendas Colin Yaeli järel jaama päramisse hooldustunnelisse ronides.

«Siinsest on hullemaidki nurgataguseid,» vastas naine rõhutatult, sundides teist vaiksemalt võtma.

«Kahjuks on sul vägagi õigus,» nõustus Colin.

Orlando järgnes neile koos Hoydti ning mõne relvastatud turvatöötajaga. Nad olid eelnevalt Yaeli tungival nõudmisel tunnelisuudme juures ebamugavad kaitseülikonnad selga tõmmanud, mis tegid liikumise äärmiselt kohmakaks. Midagi polnud parata, oli tulnud uus teadaanne «Wezselyow’i» laevalt põgenenuist ja kogu jaam oli kõrgeima tasemega bioloogilise ohu karantiinis. Colin tundis sõõrmeis filtreid läbinud õhu steriilselt teravat hõngu, mis meenutas veidi jaama meditsiinibloki siseatmosfääri. Hooldustunnel oli pime terasest kanal, mida mööda robotiseeritud vagunid jäätmeid vedasid. Kaitseülikondade valgusvihkudes ilmusid seltskonna vaatevälja siin-seal vedelevad rämpsukuhilad.

«Olen alatasa mõelnud,» sosistas Orlando ronimisest kergelt hingeldades, «kuidas jaama jäätmemajandus on tegelikult korraldatud.»

«Teadmatus on õnnistus, kas pole?» turtsatas Colin vastu. »Sinu õnneks pole siin ühtegi tõelist käitlemisspetsialisti, kes võiks sulle seletada, kuidas jaama raskusjõuta keskteljel öökimise produktid ringlusse satuvad. Vaat see on alles kaunis vaatepilt.»

Orlando kergitas kulme.

«Härrased, keskendume nüüd ülesandele!» sisistas Yael vahele. Naine haarast taskust infotahvli, millel oli kujutatud hooldustunnelite detailne kaart. »Kas teil on tõrjevahendid kaasas, nagu palusin?»

«Vaata, kui armsalt ta neid nimetab,» kõhistas Colin ja patsutas rihmaga reie välisküljele kinnitatud kabuuri. »Närvilõtvuriga mikroobide kallale! Miks ka mitte.»

«Mida iganes,» jätkas Yael silmi pööritades. »Ehk suudame nüüd rahuneda. Me ajame jäätmehoidlast põgenenud inimest taga, Colin. Inspektor Hoydt, milline oleks parim tegevusplaan?»

Seltskond kogunes ümber Yaeli kaarti uurima.

«Pakun, et jaguneme kaheks grupiks,» lausus Hoydt. »Nii katame kiiremini suurema ala ära. Orlando tuleb minuga, sina, Colin, oled Yaeliga. Saate kaks mu abilist endale seljatagust kaitsma. Jätsin paar meest sissepääsu juurde valvesse. Kui siin tunnelis on miski... keegi, pole tal pääsu.»

Inspektor aktiveeris sõrmepuudutusega kaks rada, mida mööda otsingurühmad liikuma pidid. «Kas te närvilõtvurit oskate käsitseda?»

Colin haaras enda relva kabuurist kätte, aktiveeris ja võttis sisse laskuri positsiooni. Hoydt kergitas seda nähes muiates kulmu, kuid ei öelnud rohkem midagi. Samas püüdis kõrval seisev Orlando üsna tulutult oma kõhklevat olekut varjata. Igaks juhuks tutvustas inspektor kõigile relva kasutusvõtteid ning luges reeglite osas sõnad peale.

«Audiitori tavapärase kohvitassi asemel kanname nüüd pigem nagu turvaosakonna varustust,» lausus Orlando pärast loengut oma närvilõtvurit näppides, »aga saame hakkama.»

«Hea küll, hakkame pihta,» andis Yael meestele märku teele asuda. Seltskond jagunes kaheks, millest kumbki pool võttis suuna erinevasse tunneliharusse. Yael vaatas veel korraks seljataha, kus hääbuv valguskuma saatis eemalduvat inspektor Hoydti koos kaaslastega, kuni kahe grupi vahele laskus rõhuv pimeduse sein. Mis parata, nad pidid endas leidma julguse.

«Kuidas küll ometi Hoydti mehed sellise prohmaka tegid,» arutles Colin, kui nad olid veidi aega pimedas tunnelis ringi mütanud, «et kedagi kahtlast liikumas ei märganud? Kogu jaam on tihkelt jälgimisseadmeid täis, töölised liiguvad ringi. Kuidas on võimalik, et keegi midagi ei märganud?»

Yael võpatas, märgates neile liginevat krigisevat kogu. Jäätmetunneli prahti täis vagun veeres otsimissalgast aeglaselt mööda. Jumal tänatud, et neil oli filtreeritud õhk hingata!

«Kardan, et Hoydti mehi ei ahvatlenud mõte hakata terve osakonnaga iga kuupmeetrit jäätmelasu läbi tuhnima,» alustas naine, kui oli end kogunud ja jätkas kõndimist. «Ta ütles mulle, et neil oli Carteriga tõsine vaidlus, kuna inimjäänuste avastamine oli olnud täiesti juhuslik, sest skanner seadistati suurte bioloogiliste objektide tuvastamiseks alles tükk maad hiljem. Ma tõesti ei tea, millised on tavapärased protseduurid jäätmete kontrolliks. Tõenäoliselt oli meie tagaotsitav skanneri taaskäivitamise ajaks juba minema lipsanud. Tundub uskumatu, et keegi suudaks sellistes tingimustes nii kaua vastu pidada, kuid me ei tea, mida need vaesed vangistuses olevad hinged on pidanud läbi elama. Inimene on kõigeks võimeline.»

«See on lihtsalt nii jälk!» vangutas Colin pead. «Pagan võtaks, juba lehk jaama koridoris oleks võinud välja anda, et midagi on valesti. Ometi õnnestus sel inimesel siia põgeneda. Laeva konteinerite sisu silmas pidades pakun, et tegu on lapsega või isegi mitmega. Ma ei imesta enam millegi üle. Kui süsteem poleks näidanud loata jäätmehoidlast lahkumist ja hooldustunnelisse sisenemist, kes teab, kaua oleksime jaamas sihitult õhku nuuskima pidanud. Tunneli valik vihjaks nagu sellele, et põgenemine oli pigem meeleheitlik kui peenelt planeeritud kavatsus. Vähemalt pole tal siit enam pääsu.»

Üks turvaosakonna meestest koperdas maas lebava rämpsukuhila otsa, millele järgnes pikk vandumine.

«Mind paneb muretsema hoopis teine teema,» lausus Yael murelikul toonil.

Colini valgusvihk peatus naisel. «Milline teine teema?»

«Ma lasin öösel oma laborantidel uurida jäätmetest leitud mikroobi. Noh, isoleerisime, püüdsime erinevatel söötmetel kasvukiirendis kasvatada, tegime esialgse DNA analüüsi ja...»

«Yael, ma olen audiitor!» ohkas Colin.

«No hommikul selgus, et proovidest leitud mikroob oleks küll nagu Oregonilt pärit bakteriliigiga sarnane, aga tema elutsükli kiirus, sitkus ja käitumine on hoopis midagi muud.»

«Senitundmatu bakter siis?» päris Colin jutule vahele, vältides ettevaatlikult teele jäävaid takistusi.

«Ei, mitte tundmatu,» jätkas Yael kannatlikult. «Lihtsalt sama liigi uus tüvi, mis on kohanenud ellu jääma soojaverelistes organismides, muuhulgas inimestes. Meil küll napib siin jaamas erinevat katsematerjali, aga inimese rakuliinid on täitsa olemas.»

«Nii?» esitles Colin jätkuvalt oma mõistmatut ilmet.

«Huvitav,» jätkas Yael, «et bakter kiirendab seda ümbritseva koe ainevahetust. Neil on range hulgatunnetus, mis ei lase mikroobil valimatult paljuneda. Võiks ju mõelda, et tegu on süütu sümbiondiga, mis midagi halba ei teegi. Kuid kõigest 12 tunni pärast olid lihasrakud kordi paisunud, kiud võikalt tõmblemas. Kuni lapsi ei saa lähemalt uurida, pole võimalik öelda, milliseid sümptomeid bakter elusas organismis põhjustab. Suure tõenäosusega on efekt väiksem. Kahtlustan, et mikroob õhu kaudu ei levi, aga mul on sellega seoses üks teooria, mis vajab põhjalikumat kontrollimist.»

«Mille pagana päralt me peame siis neid neetud kostüüme kandma?» tõreles Colin. «Terve jaam on lukku pandud kõigest oletuste põhjal?»

«Et oleks kindel,» vastas Yael rahulikult silmad tunneli kaardil. «Oled suur poiss ja saad hakkama.»

Colin ainult mühatas vastu.

«Paistab, et peakollektor pole enam kaugel. Loodan, et leiame põgeniku sealt ja saame oma vastused.»

«Parem oleks.»

Pärast väikest ekslemist jõudis otsingurühm avara ruumini, mille seintes haigutasid erineva suurusega tunnelisuud. Kaks suuremat olid mõeldud just taoliste vagunite saabumiseks, millega otsijad ennist kokku puutusid. Laesiinidel rippusid multifunktsionaalsed terashaarmed, mis olid mõeldud jäätmevagunite koormat sorteerima või lausa vaguneid ringi tõstma. Erinevalt tunnelist paistis siin üsna puhas olevat, mis võis olla tagatud paremal tasemel koristusrobotite armeega.

Colin kontakteerus sideseadme abil Hoydtiga ning sai teada, et too on oma meestega peagi ringiga nende juurde jõudmas. «Kedagi pole leitud. Kuhu ta ometi joosta võis?»

«Mehed,» sosistas Yael äkitselt kõiki seisma sundides. «Tundub, nagu oleksin näinud liikumist tolle juhtpuldi juures.»

Naine viipas tagumise seina poole, kus kõrgus juhtimisplatvorm, mille kõrval paiknes õrnalt kumavate piirjoontega luuk. Sealtpoolt kostis ühtlast madalat mühinat, justkui üritaks seina taga peituv tohutu võimsus vangistusest pääseda.

Salga liikmed haarasid närvilõtvurid pihku ja püüdsid valgustitega viidatud piirkonda nähtavamaks teha. Yael vaatas vilksamisi Colini poole, kes hetkeks ärevalt vastu piilus ning järgmisel pomises saatjasse Hoydtile, et nad vist leidsid midagi. Toeks olnud turvaosakonna töötajad liikusid alguses ette, et kaaslasi võimaliku ohu eest kaitsta. Grupp hargnes ja moodustas ümber platvormi poolsõõri. Valgusvihud vilksasid üle objektide ning tellingute, kuid peale plekilise metalli ei hakanud midagi silma.

Parajasti läheneti ettevaatlikult platvormi jalamil asuvale trepile, kui ühest tunnelisuust tormas ruumi Hoydt koos Orlando ja kaaslastega.

«Mis lahti?» hüüdis hingeldav inspektor tardunud seltskonnale.

Otsekui vastuseks sellele vihises Hoydti kõrval seisvale turvatöötajale ülalt vastu pead midagi metalset, mis mehe keha korrapealt halvas ja näoli maha kukutas. Metalli põrkest sai tabamuse vastu õlga ka Orlando, kes suutis siiski tasakaalu säilitada. Paanikas kaaslased püüdsid lähimate objektide tagant kaitset leida. Kohmakad kaitseülikonnad olid varjumisel parajaks takistuseks.

Orlandot enda kehaga varjav Hoydt suunas närvilõtvuri platvormil silkava tumeda kogu poole ning saatis kapsli teele. Tundus, et sihtmärk jäi tabamata, muidu oleks halvatud keha samas maha varisenud. Inspektor kontrollis vandudes lõtvuri doosi tugevust, see oli seatud kolmveerandi võimsuse peale, mis peaks hiiglasedki maha võtma. Kehvalt painduv kaitseülikond segas käe liikumist ja võttis mehe endamisi kiruma.

«Colin, on kõik korras?» hüüdis teisel pool kükitav Hoydt.

«Jah,» tuli vastus. «Poiss sai selle neetud vardaga korraliku hoobi. Ehk on eluvaim veel sees.» Hetk vaikust. «Hei, sina seal üleval! Lõpeta ära ja tule rahulikult alla!»

Platvorm püsis hääletuna. Hoydt viipas Colinile, et too jätkaks tundmatuga suhtlemist, ja võttis ühe turvatöötajaga suuna platvormi trepile. Orlando vedas end inspektori endisele positsioonile ja jälgis tema asemel platvormi, kuigi parem käsi oli rivist väljas, mis tähendas, et mees polnud võimeline närvilõtvuriga sihtima. Ega ta end erilise täpsuslaskurina tundnud nagunii.

«Ütlen viimast korda, et tule rahulikult alla ja me ei tee sulle midagi. Teenindustunnelis loata viibimine on ohuks tervele jaamale ning karistatav. Kas kuuled?»

Üleval ei reageerinud keegi. Colin tundis, kuidas Yael ta kõrval kössi tõmbunult värises.

«Ma loodan, et nad talle viga ei tee,» halises naine. «Ta võib ju pisike hirmunud laps olla. Üksi siin pimedas...»

«Laps või mitte,» pahandas Colin naise jutu peale. «Vaata, mis ta selle turvaselliga tegi! Tundub vähemalt, et mees on siiski elus.»

Tabamuse saanud kaitsetöötaja näitas tõesti esimesi elumärke, kui püüdis ühe käega kohmakalt peast kinni võtta ja teisega enda kõhtu maast üles kergitada, kuid vajus samasse asendisse tagasi. Coliniga olnud saatjad liikusid kärmelt varjust välja ja lohistasid oimetu paarimehe turvalisemasse kohta.

Mõneti ootamatult astus platvormi juhtimispuldi juures valgusvihkude paistesse mees.

«Ärge tehke midagi mõtlematut, mul on siin lapsed!» kostis ta madal hääl üle ruumi.

«Seega neid on siin rohkem,» ahhetas Yael vaikselt Colinile.

«Las nad näitavad end!» hüüdis Colin valjult vastu. Vaat sulle ühte last siis!Mees viipas grupi väikseimaid kogusid enda kõrvale rinnatisele lähemale seisma. Õnnetud räbalates kujud klammerdusid hirmust värisedes üksteise külge, lootes ehk nii julgust leida. Nende nahk paistis olevat kaetud kuivanud poriga. Colin raputas pähe tikkuva jäleda mõttekäigu meeltest. Ta märkas, et Hoydt oli hiilimas juba poolel teel platvormile, ja püüdis seega tundmatu mehe tähelepanu endal hoida.

«Miks te põgenete? Meid pole vaja karta, oleme teie poolel. Oleme väga rahumeelsed... Audiitorid, kes soovivad kapten Mayhewsi inimkaubitsemisele lõpu teha.»

Kõlas mehe õõnes naer. «Kui palju kordi oleme seda pidanud kuulma... Tulete relvadega ja rahumeelsed?»

Colin astus varjust välja käed üleval ja asetas seejärel aeglaselt oma närvilõtvuri põrandale. Audiitor andis teistele märku tema eeskuju järgida. Peagi oli kogu varjunud seltskond relvitult platvormi ees seismas.

«Näed, meil pole halbu kavatsusi. Läheme rahulikult koos siit jäätmehunnikust minema ja arutame seda asja soojas, valgustatud ning puhtas paigas ühe hea kohvitassi taga. Vean kihla, et sa pole ammu korralikku kohvi saanud.»

Mees paistis taas närviliseks muutuvat ja pööras pilgu nagu tuge otsides korraks juhtpuldile. «Me ei lähe siit kuhugile. Oleme piisavalt põgenenud ja kannatanud. Ma ei usu ühtegi sõna, mida räägite.»

Colin proovis enda kuraasi maha võtta. «Teeme nii, nagu soovid. Räägime siis siin, kuni asjad selged. Palun ära tee midagi mõtlematut. Jumal hoidku, sul on ju seal lapsed! Olete kõik palju kannatanud, me mõistame seda...»

«Teie ei mõista mitte sittagi!» katkestas mees karjudes Colini jutu. «Teie pole näinud laipade merd mööda suurt Kwad igavikku kulgemas! Teie pole näinud oma naist kindrali elajate poolt vägistatuna ja läbi pekstuna surma anumas! Teie pole näinud oma laste orjadeks müümist! Teie pole näinud lastega...»

Mehe hääl murdus. Ta pööras pilgu värisevate laste poole enda selja taga.

«Te pole veel mitte midagi näinud. Ja ma ei lase oma lastega rohkem eksperimenteerida. Parem lõppegu meie lugu siin!»

Seda öeldes haaras mees järsult kangist, misjärel laes asuv terashaare aktiveerus, kahmates platvormil seisvad põgenikud enda raudsesse pitsitusse. Hoydt, kes oli napilt sekund hiljem üles jõudnud, saatis turvatöötajaga mitu närvilõtvuri kapslit mehe keha pihta, kuid sellest polnud enam abi. Põgeniku teadvusetu ja lõtvunud kere kanti haarme poolt koos ülejäänud ohvritega hõõguva luugi juurde, mis oli vahepeal automaatselt avanenud ja uhkas nüüd ruumi kõrvetavat kuumust.

Ilmselt mitte kunagi peakollektori eksisteerimise ajaloos pole ruum olnud täidetud selliste karjumiste ja kriisetega, kui tol hetkel. Armutult vedas raudne haare sipleva inimmassi otse põrgulikku tulle. Hoydt tagus meeleheitlikult kõiki nuppe ja kiskus kangi platvormi juhtpuldil, kuid ei suutnud protsessi peatada. Siis luuk sulgus.

Järgnevad minutid venisid jubedaks piinarikkaks igavikuks. Hoydt peksis jätkuvalt vastu juhtpulti, Yael vajus kükki ja peitis näo käte vahele, suutmata taluda toimunu õudust. Viimaks Colin justkui ärkas tardumusest ja läks Hoydti juurde.

«Ma arvan, et see juhtpuldirisu on juba oma õiglase karistuse kätte saanud,» ütles ta kätt inspektori õlale asetades.