Читать книгу Täheaeg 17. Päästa meid kurjast - Reidar Andreson - Страница 6

Auditeeritava kaubalaeva dokkimine esmaspäeva hommikul kell 0747 oli saatuse irve. Colin Thyne, Neymari-nimelise kolkamaailma transiitjaama, rahvasuus Viiendaks Rattaks nimetatud orbitaali turvaosakonna juhtaudiitor, oli tõtanud oma eluruumidest tööle. Ta ei saanud endale lubada harjumuspärast hommikust tunnikest, mille jooksul vaadata üle kõik «tulekahjud» ja tegemist tahtvad ülesanded. Selle asemel haaras mees joonelt töövahendid ja kiirustas kohvimasina juurde.

«Hommikust, Colin!» hõikas Eric Deschanel kahe klaasseina vahele surutud kohvinurgast, kus ta traditsiooniliselt mõned minutid pärast kella üheksat suurest automaadist endale väikese tassi kohvi võttis. «Oled sa täna väga hõivatud?»

Colin mõõtis vaikides pilguga ülemust ja asetas vastamise asemel toeka, kaanega suletava topsi kohvimasina alusele. Ta valis musta kohvi suurusega 3XL.

«Ega ma siin üldiselt oma vaba aega veetmas käi,» ütles ta seejärel.

«Ah-soo!? Ära sa märgi…» kostis Deschanel ja lasi kuuldavale oma heledahäälse naeru, mis esimesel korral (Tegelikult ka kahekümne esimesel, mõtles Colin) pani inimesi pead pöörama ja nii mõnegi kulmu imestunult kerkima. «Vaata, meil on see probleem, et Lek läks pensionile.»

«Olen märganud jah,» ütles Colin. Vana Nuuskur oli olnud Viienda Ratta auditiosakonna tõeline veteran. «Muidu ma siin ilmselt nälgas moega enne dokkidesse jooksmist endale kohvi ei lahmaks.»

«Aaa… Sul on mingi laev või asi tulnud?» tegi ülemus mõtlikku nägu.

Colin vaatas kella. «Stonehenge’i alus, see va «Nicolay Weschel… Wezcil…» Ptüi! Mingi vesilokk see oli. Igavene kolakas kaubalaev. Ma mõtlen, et me polegi vist nii suurt näinud viimased pool aastat. Neljapäeva õhtul hüppasid Spoti-poolsest urkest sisse. Pidid jõudma alles täna lõunaks, kuid on ilmselt tublisti hagu andnud – sindrinahk on juba kohal.» Ta võttis täis topsi, tõmbas hea sõõmu kohvilõhna ninna ja keeras kaane peale. «Mis sul mureks? Ma peaksin juba tegelikult seal olema, aga tead isegi – suur kiire möödas, siis on aega küll.» Ta astus paar sammu tagasi ja toetas end sissepääsu juures vastu klaasseina serva.

Deschanel noogutas peaga tema selja taha. Colin pööras ringi ja vaatas üle kontori. Viies Ratas oli tegelikult vaatamata asukohale Võrgustiku piirialal päris suur kosmosejaam, kuid turvaosakonna ühe osana toimiv auditeerimisüksus oli surutud võrdlemisi kitsastesse oludesse. Madalate riiulitega oli kontori keskpõrand jagatud kokku kümneks tööboksiks, mõned klaasseintega eraldatud ruumid (teiste seas Deschaneli kabinet ja nõupidamiste ruum) olid seinte ääres. Neid oli koos sekretäride ja ülemusega kokku seitseteist hinge. See oli parasjagu niisugune hulk inimesi, kes töötades, suheldes ning ringi liikudes tekitasid üpris korralikku lärmi ja saginat. Keset seda kõike seisis nõutul ilmel ringi vahtiv noorem mees.

«Uus poiss…» tähendas Deschanel.

«Ja-aah?» Colin kergitas küsivalt kulmu ja võttis lonksu kohvi.

«Ega siin suurt muud olegi, kui et tuleb temast audiitor teha,» ütles Deschanel ja asetas käe Colinile õlale. Ülemusel oli kombeks trügida teiste personaalsesse ruumi.

«Jõudu tööle…» tähendas Colin. «Sulle.»

Deschanel jätkas samaaegselt tema märkusest välja tegemata: «Võtad aga oma ammendamatust varasalvest teadmisi ja annad need ilusasti talle edasi.»

«Ja nii lihtne ongi?» Colin võttis järgmise lonksu kohvi.

«Ei, Colin, tegelikult on see oluliselt keerulisem,» tähendas Deschanel. «Seepärast ma seda ise ei teegi, saad ju aru? Pole tarvis noort inimest kohe esimesel päeval ära rikkuda.»

«Hea, et sina seda ütlesid!»

«Tule, ma teen teid tuttavaks!» Deschanel surus end Colinist mööda ja kappas uue poisi suunas ise vaba käega laialt lehvitades.

Neetud! Colin võttis veel ühe lonksu kohvi ja läks siis ülemusele järgi.

«See on Orlando Carvalhal, meie uus audiitor,» ütles Deschanel tutvustuseks.

Colin sirutas käe. «Colin, Colin Thyne, juhtaudiitor siin selles urkas.»

«Tere hommikust, hr Thyne,» lausus noormees vapralt ja surus talle ulatatud kätt.

«Colin võtab enda kanda sinu esmase väljaõppe,» tähendas Deschanel ja kortsutas Colinile kulmu. «Et kõik meie eesrindliku kosmosejaama protseduurid ja peensused sulle ilusasti selgeks saaksid.»

Tänan väga! Colin manas näole pingutatud naeratuse. Kui pilgud suudaks tappa, siis olnuks Deschanel ilmselt juba ammuilma sõelapõhjaks tehtud, põhjalikult ära nülitud ja orbitaali regeneratsioonisüsteemi suunatud.

«Okas,» ühmas Colin. «Läksime siis! Mul on üks laevakolakas inspekteerida.» Lõppude lõpuks polnud see ju uue poisi süü, et ta suutis tööle sattuda võrdlemisi ebasobival ajal. Või noh... tegelikult ikka oli ka, sest ega keegi teda ju relva ähvardusel ei sundinud.

Ta viipas käega ja seadis sammud väljapääsu poole ning Orlando Carvalhal püüdis tal kannul püsida.

«Too ta elusalt tagasi!» hõikas Deschanel neile järele.

Mida iganes... Colin tegi Deschanelile üle õla žesti, mis sisaldas õieli aetud keskmist näppu.

Ukse juures pidi ta teed andma vibalikule kujule, kes tõukas hõljukkäru, millele oli kuhjatud erinevaid mõõteriistu.

Mees viskas kiire kõrvalpilgu Colinile ja Orlandole, tegi veidra grimassi ja pahvatas: «Töllmokast kollanokaraibe siia lahti lastud!» Ta virutas jalaga vastu käru. «Persse! Oh kurat küll! Fakk.»

«Hommikust ise ka, Tony!» hõikas Colin üle õla, asis suuri silmi kärulükkajat jõllitama jäänud Orlandol hõlmast kinni ja sikutas ta enda järel koridori.

Tonyks kutsutu eemaldus juba kühmu tõmbunult ja omaette pomisedes. Uks nende vahel sulgus automaatselt, lõigates läbi võimaliku suhtlemise.

«Mida põrgut see pidi tähendama!?» sai Orlando viimaks sõna suust, kui nad mööda koridori edasi liikusid, jõudmaks lähima vertikaalini, mida mööda sai kosmosejaama keskteljeni laskuda.

«See oli meie ETS-tehnoloog Tony Blake,» vastas Colin laia muigega.

«Mis talle sisse läinud on!?» Orlando oli tõsiselt ärritunud. Ta nägu tulitas pahameelepunast ja kogu arglik ettevaatlikkus oli kui käega pühitud.

«Ei midagi. Tal on Tourette’i sündroom.»

«Misasi?»

«Tourette, mees!» ütles Colin ja rehmas käega justkui öeldes, et kes siis ometi Tourette’i ei tea?

Nad pöördusid laiemasse koridori, milles sebis ringi suurem hulk inimesi. Colin hüppas käigu pealt laisalt kulgevale liikurile, mis vedas inimesi ja pagasit. Orlando nägi kurja vaeva, et tal kannul püsida.

«Kas sa pole kuulnud Tourette’i sündroomist?» päris Colin ja kui Orlando pead raputas, siis jätkas: «See on sihuke seisund, millega kaasnevad niinimetatud sund-tõmblused. Enamikel puhkudel avalduvad need mingites näomoonutustes, näiteks silmade pilgutamine või siis käte-jalgade liigutused. Ta ei saa sinna ise suurt midagi teha… Hea küll – tegelikult saaks kah, kuid rohtude võtmisel on oma kõrvalmõjud ja oma aju kallale ei taha ta põhimõtte pärast kedagi lasta. Nii et need grimassid, mis ta tegi, ei olnud mõeldud mingil määral otseselt sinu pihta! Noh, ja Tony puhul lisandub sellele veel haruldasem asi: ta puistab üsna räigeid repliike…»

«Kas see on nali?»

Colin patsutas noormehele õlale. «Sugugi mitte.»

«Mis te ütlesite, et ta nimi oli?» küsis Orlando, kui oli natuke aega kuuldut seedinud.

Nad jõudsid vertikaali lähedale ja Colin astus liikurilt maha. «Tony,» ütles ta pika sammuga edasi liikudes. «Tony Blake, ta on päritolult iirlane, tead, Maalt tulnud.»

* * *

«Vau!» tegi Orlando, nähes dokkinud kaubalaeva suurust, mis oli täiesti võrreldav kosmosejaama endaga. «Kuidas me peaksime suutma seda etteantud aja jooksul kontrollida?»

Colin rüüpas topsist viimase lonksu juba jahtuma kippuvat kohvi ja viskas tühja topsi seinas olevasse avasse, kus jäätmesüsteem selle sortis ning käitlusahelasse haaras.

«Audiitoril on kleepuvad näpud,» ütles ta. «Läksime edasi, kell tiksub.»

Nad sisenesid vertikaali, «tõusid» orbitaali keskteljele ja läbisid lühikese vahemaa kaaluta olekus, et jõuda dokkidesse, kus järgmise pöörleva sõõriku tehisgravitatsioon nad uuesti oma hoolde võttis.

Kleepuvate näppude teooria oli pensionile läinud Vana Nuuskur Leki peamine väide auditiprotsessi tõhususe kohta. Ei olnud eladeski võimalik kontrollida isegi väiksemate tähelaevade iga nurgatagust liiklust tõsiselt häirimata. Audit oli ja jäi pistelise kontrolli protsessiks. Kontrolliti protseduure, ohutusreeglitest kinnipidamist, tehnilise ülevaatuse dokumentatsiooni, uudistati valikuliselt laadungit ja seadmeid. See oli lõiv, mida lisaks otsestele maksudele tuli Gildile tasuda. Kui tahad ohutult liikuda ja soovid teenuseid orbitaalidel, pead leppima nuuskuritega laevas. Planetaarsetes sadamates võisid kontrollid olla loomulikult põhjalikumad ja võtta kauem aega. See sõltus peaasjalikult kolooniate või iseseisvate maailmade liberaalsusest või kalduvusest protektsionismile. Osalt ka naabrite omavahelistest poliitilistest suhetest, kuigi tähelendude ja kolonisatsiooni alguspäevist ei olnud tõsisemaid tähtedevahelisi konflikte veel ette tulnud. Inimkond oli liialt agarasti ametis levimisega, et omavahel kakelda. Mõne erandiga.

Nii said Colin ja Orlando inspekteerida paari tunni jooksul tervet poognatäit dokumente ja oma silmaga uudistada paaris lastiruumis konteineritesse mahutatud toiduaineid ja ravimeid, mis deklaratsioonide kohaselt olid kaubalaev «Nicolay Wezselyow’i» laadungiks.

«Meie poolepäevase töö tulemus ei ole mitte see, et probleeme pole,» sõnas Colin, kui nad tagasi kontori poole suundusid. «Ei saa öelda, et selle laeva ja tema laadungiga on kõik korras. Me vaid saame nentida, et korralise auditi tulemusena ei leitud ühtegi mittevastavust. Vaatlustulemusena täheldame, et nende tehnoülevaatuse kehtivuse lõpuni on kõigest kuu aega, kuid meie teadmiste kohaselt on Stonehenge’il olemas täiesti korralik laevatehaste kompleks, mis muuseas suudab sellist tüüpi kolakatele diagnostikat ja hooldustöid teha.»

* * *

Tony Blake kiikas sisse Colini töönurka, kuhu too oli end Orlandoga pressinud, et näidata uuele poisile, kuidas täita aruandeid teostatud auditi kohta, kuhu need salvestada ning kellele jagada.

«Hommikust, peremees!» tervitas ta audiitoreid.

«Mis teoksil?» küsis Colin.

Tony tegi oma iseloomuliku pearaputuse ja krimpsutas nina. «Fakk…» pomises ta, sulges silmad, hingas sügavalt sisse ja pressis läbi hammaste: «Vabandust, mees… See raualasu, mida te eile uue poisiga puistamas käisite...» Ta vaatas Orlandole otsa, voltis korra uuesti grimassi ja jäi vait. Eelmise päeva õhtupoolikul oli ta tulnud ja poetanud vaikse vabanduse, mida Orlando aktsepteeris.

«Jah?» Colin kergitas kulmu ja ootas, et Tony jätkaks.

«Vaata, sellega on selline paha lugu, et nad andsid meile üle oma pasalaadungi... jäätmed, noh. Seda on nii sitaks-räme-palju-suur hunnik, et ühelgi kuradima mõistlikul alusel, mis tuleb süsteemist A, suundub süsteemi B, tehes tee peal näiteks neli vahepeatust, ja mille pardal naapalju inimesi – antud juhul siis, kuusteist persev… hrmmm… tüüpi – ei peaks suutma tekitada sellist lasu sitta.»

Tony hingas sügavalt sisse, surus oma lõuad kokku, justkui püüdes takistada midagi, mis sealt veel väljapääsu otsis. Seejärel pööritas korraks silmi ning hingas siis aeglaselt välja pomisedes väga vaikselt mingeid võõrkeelseid nurgelisi sõnu.

Vannub oma emakeeles? mõtles Orlando. Ta polnud küll 100% kindel, et suudaks iiri keelt ära tunda, kui selline üldse olemas peaks olema.

Colin seedis selle protseduuri jooksul kuuldut.

«Mis see tähendama peaks?» päris Orlando.

«See tähendab, et teil, parasiitidel… oh, persse... Fakk! Ffff... Vabandust!» Tony sulges silmad. «Teil jäi tera leidmata!» ütles ta ja hingas uuesti sügavalt enesekontrolli taastada püüdes sisse-välja. Mees raputas silmi avamata vaikselt pead ning tegi sõrmedega paar nipsu.

Orlando püüdis vägisi tõsist ilmet säilitada.

Colin näis Tony väljendusi ja grimasse ignoreerivat nagu mingit loomulikku taustsüsteemi. Ta toetus tooli seljatoele ja asetas käed kuklale. «Mida Tony meile siin kannatlikult selgitada püüab, on asjaolu, et seekord polnud meie näpud kuigivõrd kleepuvad – meil jäi midagi olulist kahe silma vahele.»

«Et neil on laevas rohkem inimesi, kui nad deklareerisid?» küsis Orlando kõhklevalt.

«Täpselt!!!» kraaksatas Tony, voltis nägusid ja pööritas silmi. «Sellise pasalaadungi võiks üle anda ainult kuhugi piirialade urruauku uusi koloniste vedav kuradima autonoomne asustusüksus!»

Colin lasi kuuldavale vaikse vile.

«Neil on siis laevas väga palju deklareerimata inimesi?» täpsustas Orlando, vaadates vaheldumisi Tony ja Colini otsa.