Читать книгу Täheaeg 17. Päästa meid kurjast - Reidar Andreson - Страница 5

«Palju maad meil veel minna on?» küsis naine vaikselt oma mehelt.

Nad olid teinud puhkepausi pärast tund ja nelikümmend minutit kestnud kõndimist. Nii oli see olnud mitu ööd järjest. Vahetult enne koitu otsisid nad metsas, radadest kaugemal, endale varjulise koha ja jäid laagrisse. Oli vaja magada, süüa ja juua, oli vaja peituda luuravate silmade eest. Kaheksateistkümneliikmelise grupiga oli see muidugi väljakutse, eriti kui kõige väiksemad olid alles sülelapsed.

Mees vaatas pimedas metsloomarada, mida mööda seltskond liikus ja mis vongeldes läbi võsastunud metsa suundus. Vaatas siis seljataha, kus oli näha paari kõige lähemal istuvat inimest. Neid kõiki ühendasid hirm, lootus ja väsimus. Hirm kindral Abel Notumoh’ mässuliste väeüksuste ees, kes olid paari kuu eest päästnud Oregoni Loodeplatoo Kolme jõe maal valla seninägematu vägivalla president N’gome ja talle ustavate vägede vastu. Tsiviilisikutel polnud selles konfliktis isegi valikut: kõik, kes olid päritolult madalmaalased, hävitati süstemaatiliselt või tehti orjadeks. Inimesed põgenesid sadade tuhandete kaupa lõunasse, kus kuulduste kohaselt olid suured varjupaika pakkuvad põgenikelaagrid.

Mees lootis, et nende rühm jõuab sinna veel enne uut päevatõusu. Neil oli lihtsalt natuke jõudu vaja koguda.

«Mõni kilomeeter,» sosistas ta naisele.

Põhja pool olid metsad kuivemad, puud kasvasid hõredamalt. Nende tüved küündisid kümnete meetrite kõrgusele, enne kui algasid oksad, mida katsid tuustidena nõeljad mürkrohelised lehed. Need olid aromaatsed avarad metsad. Seal oli liikumine olnud suhteliselt kiire, nad olid igal ööl mitmeid kilomeetreid seljatanud. Nüüd aga pidid nad edasi pressima läbi laialehise niiske võseriku, kus maapinnal põimusid omavahel jämedatüveliste puuhiiglaste juured. Liikumist takistasid ka maha langenud ja paksu niiske taimepolstriga kattunud poolpehkinud tüved.

Mainitud mõni kilomeeter, mis neid põgenikelaagrist lahutas, oli seltskonnale tõsiseks väljakutseks.

Viimaks hommiku hakul otsisid nad järjekordse laagripaiga ja mees läks luurele, et näha, kas põgenike laagrile on turvaline läheneda. Kui ta tagasi oma rühma juurde jõudis, nägi naine kohe, et midagi on korrast ära.

«Mis toimub?» küsis ta vaikselt.

«Me peame minema edasi lõunasse,» ütles mees. «Laagrit ei ole enam.»

See tähendas vaid üht: Notumoh’ sõdurid olid põgenike laagri hävitanud.

Ülejärgmise päeva aovalges jõudsid nad ühe harujõe kallast mööda kulgenud metsloomarada kasutades rahuliku Kwa kaldale. Vaikides vaatasid nad, kuidas majesteetlikult laia jõe punaseks värvunud vood kandsid mõne kilomeetri kaugusel oleva võimsa joa suunas surnukehi. Neid oli rohkem, kui nad loendada jõudnuks.

«Mis nüüd saab?» küsis naine.

«Kuni elame, peame lootma,» vastas mees. «Otsime koha, kust platoolt alla pääseda. Siia pole peale surma ja hirmu midagi jäänud.»