Читать книгу Täheaeg 17. Päästa meid kurjast - Reidar Andreson - Страница 8

Kaubalaeva «Nicolay Wezselyow» kapten – igas mõttes ülemõõduline, umbes viiekümnendates mehemürakas – oli kõike muud kui rahul. Turvateenistuse hambuni relvastatud töötajad, kellest ilmselt suurem osa oli poole une pealt välja aetud eesotsas vaneminspektor Hoydtiga, valgusid mööda suure kaubalaeva sisemust laiali, et tuvastada, kust on pärit hukkunud alaealiste maised jäänused, mis kosmosejaama jäätmetöötluskeskuses välja ilmusid.

Colin, Orlando ja Yael olid samuti platsis. Nendest mõned minutid hiljem jõudis dokkimisalasse laeva juurde Deschanel.

Kapten luges talle üle antud läbiotsimisluba ja tõstis imestunult pilgu: «Mõrvajuurdlus!?»

«Kapten Mayhews, pärast korralise auditi läbiviimist ja teile tulemuste esitamist on toimunud kaks olulist sündmust,» ütles Deschanel parimal ametlikul toonil.

«Ja need oleks?» päris kapten. «Ma ei kujuta ette, mis võiks tingida taolise meelevaldse sekkumise meie toimetamistesse. Kindlasti ei jäta ma selle kohta Gildi Peaaudiitorile raportit esitamata. Eks siis ole näha, kuivõrd kergekäeliselt te edaspidi taolist jampsi genereerite.»

«Esiteks,» ütles Deschanel kapteni ähvardusest välja tegemata, «teie poolt üle antud jäätmete kogus ja koostis ei ole vastavuses laeva väidetava koosseisu ning laadungiga.»

«Suur kosmos, audiitorid!» hüüatas kapten Mayhews naerdes. «Meie sitas sonkimine on teil vist katuse pealt ära lennutanud!»

«Teiseks leiti teie jäätmete hulgast inimeste kehaosi,» ütles Deschanel. «Mis annab aluse laeva läbiotsimiseks jaama turvaosakonna poolt.»

Yael, kes seisis Colini ja Orlandoga natuke eemal, luges oma kuvarist sõnumeid. Ta müksas Colinit küünarnuki pihta ja näitas üht äsjalaekunud raportit.

«Mida see tähendab?» küsis Colin. Tegemist oli lahkamisaruandega, kuid analüüside sisu jäi talle segaseks.

«Need lapsed on nakatunud ühe Oregoni mageveekogudes elava mikroobiga,» selgitas Yael poolihääli. «Ilmselt oli äge põletik surmapõhjuseks. Hetkel on tekkinud tagasihoidlik võimalus, et kogu meie jäätmekäitluskeskus on bioloogiliselt saastatud.»

Kapten Mayhewsi ja Deschaneli verbaalne mõõduvõtt oli vahepeal tuure kogunud.

«…pole mingil määral kooskõlas vabakaubanduse reeglistikuga…» teatas Mayhews häält tõstes.

«Vabakaubanduse reeglistikul on omad selged erandid, nagu te väga hästi teate,» põrutas Deschanel vastu.

«Jah, hr audiitor – need erandid hõlmavad kauplemist relvadega,» ei jäänud Mayhews alla.

«Millele lisandub inimkaubandus ja ohtlike materjalide vedu!» Deschanel kõrgendas omakorda häält.

«Minule teadaolevalt kehtib inimeste veo kohta reegel, et tegu pole inimkaubandusega, kui see on mõlema osapoole seaduste järgi legaalne,» lisas Mayhews täpsustuse.

«Noh, siis lähtume ohtlike materjalide veost ja võimalikust mõrvast,» ütles Colin vahele ja näitas Deschanelile Yaelilt saadud andmeid.

«Teil on laevas ohtlik nakkus, kapten Mayhews!» põrutas Deschanel, kui oli visanud pilgu infole. «Sellest teatamata jätmine on väga ränk rikkumine!»

Turvateenistuse inspektor Hoydt, kes juhatas läbiotsimist, tuli pikal sammul vaidlejate juurde.

«Te peaksite seda vaatama tulema, hr Deschanel!» teatas ta. Colin nägi, kuidas inspektori näol mänglesid emotsioonid: viha ja põlgus olid peaaegu käega katsutavad nendes pilkudes, mis ta kapten Mayhewsile heitis.

Colinile avanev vaatepilt pani teda mõttes vanduma ja needma kõike seda, mis tema hinnangul laias Linnutee avaruses valesti oli. Alustades tuumikmaailmade ükskõiksusest piirialadel lokkava anarhia suhtes, jätkates Gildi monopoli kasuahnusega, kaubandusreeglistike puudulikkusega ja lõpetades auditeerimisreeglistiku pinnapealsusega.

Kaubalaeva trümm oli ehitatud viisil, mis välistas seal reaalse ringiliikumise, kui sa just polnud kusagil remondidokis töötav erivarustusega operaator või turvateenistuse inspektor. Pisteliseks kontrolliks telliti kaubakonteinerid ühele või teisele laadimissillale, kus need siis avati, üle vaadati, uuesti suleti ja tagasi trümmi saadeti. Sellega seoses selgus üks huvitav tõsiasi, mille väljaselgitamiseks oli läinud tarvis turvateenistuse IT-spetsialisti. Konteinerite tellimissüsteem oli üles ehitatud nii, et mistahes registris sisalduva konteineri kohta tellimuse esitamisel noppis laeva süsteem välja kindlad ettemääratud «puhtad» metallkarbid. Nende metainfo, mida audiitor oli kontrollimiseks välja valinud, kirjutati käigu pealt üle, et andmed vastaks ootusele. Nii olidki Colin ja Orlando saanud rahuliku südamega veenduda, et kõik on korras.

Probleem seisnes Colini hinnangul selles, et tõrksa moega kapten Mayhewsit ähvardas taolise rikkumise eest üksnes tagasihoidlik trahv ja märkus tema Gildi toimikus. See tähendas põhimõtteliselt, et tulevikus pööratakse tema alusele mõnda aega tavapärasemast rohkem tähelepanu.Üks turvateenistuse meestest seikles oma erivarustusega mööda laevatrümmi vaakumit ringi ja edastas neile otsepilti, mis näitas, et seal on teiste kaubasaadetiste vahele välja ehitatud mingit sorti elutagamissüsteemidega konteinerite võrgustik. Üks nendest erikonteineritest oli just äsja laadimissillale toimetatud ja avatud.

Seal sees olid lapsed. Kurnatud, hirmunud ja suhteliselt kasimatus olekus inimolevused näisid esmapilgul olema vanusevahemikus kümme kuni viisteist aastat. Veidral kombel ei paistnud nad ülemäära kõhnad või näljast nõrkenud olevat. Kui suur otsaluuk avanes, uhkas konteineri sisemusest sillal seisjatele vastu lääge haisupahvakas, mis oli segu higist ja väljaheidete ning pahaks läinud toidu lehast.

Mõlemad konteineri seinad olid ääristatud – Colin tegi oma mõttes korrektuuri – riiulite, mitte naridega. Need olid kitsukesed vahed, mille põhja kattis õhuke matt. Täiendav komplekt kõrgus konteineri keskjoonel. Luugi ees oli mõneruutmeetrine ala, millel oli põranda külge kinnitatud laud, mille all põrandas oli ilmselt jäätmekäitlussüsteemi ühilduv moodul. Tagumises seinas paistis võrdlemisi algeline sanitaarsõlm. Kiire loendus näitas, et konteineris on kohti kuuekümnele inimesele.

«Laeva trümmi ametlik mahutavus 50 tuhat TEU’d,» ütles inspektor Hoydt vaikselt.

Situatsioon oli sürreaalne. Kumbki osapool avatud konteineri juures justkui ei osanud midagi teha. Colin mõtles natuke hajameelselt sellest, et kui 50 tuhat TEU’d oleks isegi poolenisti täidetud nende lastega, teeks see hinnanguliselt pea kolmveerand miljonit inimhinge. Mõni ime, et laevas niipalju sitta tekkis. Ja kummaline, et kapten sai olla nii rumal, et lootis märkamatult läbi lipsata. Ja tegelikult – kui lähedal ta oli olnud selle plaani õnnestumisele!

Colin jõudis oma ettekujutuses parasjagu sinnamaale, mis kapten Mayhewsist konteineri asukate juurde sulgemisel järele jääks, kui laevasillale ilmus elavalt mõtteid vahetav paar, keda saatsid relvastatud laeva meeskonnaliikmed.

«No nii, hr Hoydt ja hr Deschanel!» pöördus lühikest kasvu, justkui maadleja kehaehitusega hallipäine mees teravalt operatsiooni juhtfiguuride poole. «Tõmmake nüüd oma pidu siin kokku, võtke oma jõmmid kaasa ja kolige tagasi oma urgudesse!»

Viienda Ratta peajuristi Dominique Servantes’i korraldused mõjusid justkui kõrvakiil, vallandades protesti Hoydti meeskonnas. Konteineri luugi juures algas rüselus, kus mõned lapsed üritasid välja tungida ja keda relvastatud laevnikud tagasi sisse sundisid.

«Päästa meid!» kõlas hele lapsehääl üle lärmi. «Päästa meid kurjast! Päästa...» sulguv luuk lõikas appikarje läbi.

Hoydt ja Deschanel karjusid läbisegi koos Servantes’iga üksteise peale. Ainukesed suhteliselt rahulikud inimesed olid kapten Mayhews ja koos peajuristiga kohale tulnud keskmisest veidi pikem piitspeenike naisterahvas, kes tutvustas end juriidilise nõustaja preili Wellstone’ina. Ta vahetas laevakapteniga käepigistuse saatel vaikselt mõned laused ja ühines seejärel karjuva kolmikuga. Range moega naisterahva ligiastumine rahustas kuumaks köetud meeli ja Colin suutis eristada repliike nagu «vabakaubandus», «esmane õiguskaitse», «inimõigused», «orjapidamine», «mitte sekkumine» ja muud taolist.

«Mis siis nüüd?» küsis Orlando nõutu moega. «Kas need sellid siin pääsevadki puhtalt?»

Colin kehitas õlgu ja viipas käega Yaelile, kes toimuvat sünge ilmega seiras.

«Yael siin peab ilmselt leiutama mingi väga geniaalse põhjenduse laeva arestimiseks.»

* * *

Nad olid kogunenud auditiosakonna kõige suuremasse nõupidamisteruumi. Deschanel, turvaülem Arnold Carter ja inspektor Hoydt moodustasid ühes lauaotsas kolmiku. Seljaga sissepääsu poole istusid laua ääres Colin, Orlando ja Yael Chaikin. Nende vastas oli Dominique Servantes koos oma abiga, tusase ilmega, kõhn, halli ülikonda kandev mees, kelle silmade ümber olid tumedad ringid ja habe oleks vajanud ajamist.

Kusagil kivipinnasel aega veetes oleks meil praegu päikesetõus, mõtles Colin kella vaadates. Oli varajane hommik. Ta püüdis vähese eduga varjata haigutust.

Auditiosakond nende ümber oli vaikne, tööpäev ei olnud veel käima läinud.

«Kogu minu lugupidamise juures, hr Servantes, ei ole mõeldav, et me laseme neil lihtsalt niisama minna! Te ei saa sellisele asjale läbi sõrmede vaadata!» Inspektor Hoydti hääl oli ärritusest kähe. Ta pidi tegema teadlikke pingutusi selleks, et mitte karjuda oma ülemuse-ülemuse-ülemuse peale.

Peajurist Servantes lihtsalt vaatas inspektorile ükskõiksel pilgul otsa.

Tema abi, peajuristi asetäitja kaubandussuhete alal, Kevin Themas, ohkas vaikselt ja ütles vaoshoitud ärritusega juba mitmendat korda: «Härrased, emotsionaalselt, põrgusse, ka üldinimlikul moraalsel tasapinnal on teie seisukohad täiesti mõistetavad. Kuid kosmoseliiklus ja rahvusvaheline õigussüsteem ei tugine teie emotsioonidele. See ei tugine ka minu ega hr Servantesi emotsioonidele. See ei tugine isegi teie poolt viidatud üldisele inimlikule moraalsusele. Küll aga tugineb see ÜRO liikmesmaailmade valitsuste ja Gildi kokkulepetele. See tugineb reeglitele ja inimeste põhiõigustele...»

«Kurat!» Yael lajatas lahtise käega vastu lauda, nii et mõnigi laua taga istuvatest meestest võpatas. «Seal on võibolla oma miljon last nagu rotid puuris! Neid veetakse maailma, milles on seadustatud orjapidamine, nad tulevad maailmast, mida vaevab kodusõda! Ja teie räägite siin põhiõigustest! Kas kedagi üldse huvitavad nende laste põhiõigused!? Me peaksime praegu rääkima nendest, mitte targutama siin ühe laevakapteni äriõiguste ja valitsuste sekkumise üle! Kas tõesti on need olulisemad kui elementaarsed inimõigused?»

«Preili Chaikin,» ütles Servantes, enne kui tema abi jõudis midagi kosta, «on igati mõistlik, kui meil on küsimusi bioloogia, meditsiini ja selliste asjadega seoses, siis pöördume teie poole. Me ei püüa teha nägu, nagu oleksid need valdkonnad meie pädevuses.» Ta vaatas Yaelile ainiti otsa.

Colin nägi, kuidas naise nägu ärritusest õhetas. Kuid Yael hammustas endale huulde ja ei vastanud midagi.

«Härrased,» jätkas Servantes. «Ja preili,» ta noogutas kerge naeratusega Yaelile. «Ma ei püüa teha siin teist nägu, justkui poleks olukord taunimist väärt. Kuid meil on reeglid, mida me peame järgima. Ei ole mõeldav, et saaksime teha midagi olukorras, kus kapten Mayhews on täitnud kõiki rahvusvahelise õiguse norme.»

«Nii et te tühistate laeva arestimiskäsu?» küsis turvaülem Carter. Tema hääles oli ilmne põlgusenoot.

«Jah, hr Carter,» vastas Servantes.

«Mitte nii kiiresti!» nähvas Yael.

«Mis siin nüüd, preili Chaikin?» küsis Servantes naeratades.

Yael sõidutas oma kuvari üle laua Carteri ette ja too vaatas sealt midagi.

«Näib, et meil siiski on alust laeva kinni pidamiseks, hr Servantes,» teatas Carter mõni hetk hiljem. «Nimelt me kehtestame sellele biokarantiini, lähtuvalt pardal levivast ohtlikust nakkusest. Tegelikult kuulutan ma neile andmetele tuginedes terves jaamas välja kolmanda astme häire!»

Servantes tõmbas läbi kokkusurutud hammaste õhku kopsudesse ja vaatas pilukil silmadega vaheldumisi Carterit ja siis Yaeli.

«Kas te ei leia, et te ületate oma võimupiire, hr Carter?» nõudis ta.

«Absoluutselt mitte, hr Servantes,» vastas Carter laialt naeratades. «Ma just äsja sain preili Chaikinilt hüva nõu bioloogia- ja meditsiinialastest küsimustes, mis jäävad väljapoole minu pädevusvaldkonda.»

Servantes põrnitses Carterit kaks hetke vaikides. Colin hoidis mõttes pöialt, et jurist plahvataks. Mis saaks olla parem kui väike iseennast alandav tunnete väljaelamine? Aga ei – Servantes kontrollis end piisavalt, hetke möödudes lükkas tooli kolinal lauast eemale ja tõusis püsti.

«Ilmselgelt ei ole see asi veel omadega ühel pool!» ütles ta ja suundus ukse poole, abi kannul.

Laua äärde jäänud seltskond vahetas vaikides pilke.

«Noh, see läks küll «hästi»,» tähendas lõpuks Carter sapiselt. «Kui tõsine see asi tegelikult on?» küsis ta seejärel Yaelilt.

Yael raputas pead. «Tegelikult pole mul õrna aimugi... Põhimõtteliselt võib see meie elutagamissüsteemidesse sattudes põhjustada piisavalt ebamugavusi. Kuid iseenesest mitte midagi ülearu tõsist. Meil pole siin neid tingimusi, mis valitsevad Oregonil. Seega pole see pisik väga elujõuline.»

«Kuidas see siis on laevas levida saanud?» küsis Deschanel.

«Lihtne,» vastas Yael. «Neil on elutagamissüsteemides Oregoni ökosüsteemi elemendid: õhk, vesi ja ilmselt mikroobikooslus takkapihta. Lisaks toit. Te ju nägite, mis tingimustes need lapsed seal pead-jalad koos on.»

Carter trummeldas sõrmedega lauaplaadil ja vaatas mõtlikult teistele otsa.

«Mis seal’s ikka – rahvas,» teatas ta endas selgusele jõudnuna. «Kui päid lendama hakkab, siis vähemalt saame tapalavale sirge selja ja särava silmavaatega marssida! Kehtestame jaamas häireolukorra. Yael, teie bioohutuse teenistus läkitab kõigile jaamas viibivatele inimestele juhtnööride paketi. Deschanel, teie juhatate «Wezselyow’i» edasist inspekteerimist. Mina murran piike nende juristidega, kui tarvis, siis kaitsen teid direktorite nõukogu eest ja üritan tegutsemiseks aega võita.»

«Mis on meie lõppmäng, härra?» küsis Colin.

«Lõppmäng?!» turtsatas Carter. «Meil pole veel avangutki, Colin. Aga jah, mille nimel me siin võimleme? Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, mida me peaksime peale hakkama miljoni lapsega... Või palju neid seal on? Kui saamegi nad sellelt neetud orjalaevalt maha, mis edasi? Saadame nad alla? Vaevalt, et Neymari koloonia õnnest lakke hüppab... Oregonile tagasi? See ilmselt poleks ka lahendus, sest suurem osa neist lõpetaks sarnastes oludes või milleski veelgi hullemas.»

«Tegelikult võib Neymar neist huvitatud olla küll,» tähendas Colin.

«Kuidas nii?» küsisid Deschanel ja Carter ühest suust.

«Noh, niipalju kui ma olen uudiseid jälginud ja mida Vana Nuuskur pajatanud, siis on neil seal all tõsine demograafiline kriis, nagu uutes kolooniates ikka ette tuleb,» ütles Colin. «Pole piisavalt asunikke, pole majandusliku arengu perspektiivi ja nii edasi. Suurem kogus värsket verd võib olla hoopis neile hädavajalik uus hingamine. Mis sellest, et alguses nõuab lastega toimetulek korralikku ressurssi.»

Carter kaalutles hetkeks kuuldut. «Mis seal’s ikka. Eks ma teen väikse järelepärimise. Meil on vaja mingisugustki kanalit, kuhu see jama maandada.»