Читать книгу Täheaeg 17. Päästa meid kurjast - Reidar Andreson - Страница 11

Colin, Yael, Orlando ja Tony istusid St Mary pubis ja tähistasid Tony sünnipäeva. Erilist tuju pidutseda polnud kellelgi. Peale Tony muidugi.

«... ikkagi on nöök, et me ei saanud neid rohkem aidata!» Orlando rääkis taas «Nikolay Wezselyow’i» intsidendist.

Yael noogutas pead ja kergitas oma klaasi Colini poole. «Aga need 208 tuhat, kelle me kätte saime, on siiski parem kui mitte midagi.

«Trahvid, mis Mayhewsile jaama turvalisuse ohustamise eest määrati, olid nii suured, et kapten ei suutnud neid tasuda muud moodi kui natuuras. Antud juhul tähendas see, et neil tuli hinnata laeva laadungit – lapsi! – ja Mayhewsi trahvi maksumuseks kujuneski alles jäänud 208 tuhat last. Nad tõsteti laevalt konteinerite kaupa maha ja transporditi alla Neymarile, kus koloniaalvalitsus ohvrid oma hoole alla võttis.

«Arvesta sellega, et ilmselt pole ka Mayhewsi partnerid Stonehenge’il kuigivõrd õnnelikud,« ütles Colin. «Rääkides nüüd biosaastast – sa mainisid tol korral hooldustunnelis üht teooriat, mis on seotud meie toreda batsilliga...»

«Bakteriga! Bacillus on värvikas grampositiivne anaeroobne pulkbakterite perekond... Ah, las jääda!» lõi Yael käega. «Aga teooriast rääkides... Igatahes on mul alust kahtlustada, et Oregonilt toodud mikroob pole selliseks arenenud loomulikul teel. Bakterid on küll võimelised omavahel plasmiidide abil üksteisega geene jagama, kuid konkreetsel juhul võib öelda, et siin oli inimese käsi mängus.»

«Kuidas sa sellise järelduseni jõudsid?» imestas Colin.

«Komistasin pooljuhuslikult infopanku kammides Neymari pealinnas asuva peene nimega interplanetaarse biomeditsiini rühma otsa. Uskuge või mitte, aga siinsamas meie all pulbitsevas koloonias eksisteerib tõesti selline grupp. Üllatusin, kui selgus, et neil on muu hulgas tõsine huvi kohalike ja teiste asunduste mikrofloora vastu. Kolooniad pidid olema mikrobioloogide unelmate tööpõlluks. Ma ei teagi, kas lähimate parsekite ulatuses üldse on teisi selliseid fanaatikuid kui dr Yankovichi uurimisgrupi liikmed. Olen pehmelt öeldes vaimustuses, millised tehnilised võimalused neil tegelikult analüüside läbiviimiseks on. Millised andmebaasid kasutada...»

«Jõua ometi asjani!» osatas Colin muiates. «Inimese käsi on mängus...»

Yael oli piisavalt leebes meeleolus, et mitte lasta end kaaslase vahelesegamisest oluliselt häirida. «No me tõesti arutlesime uue bakteri teemal. Saatsin neile enda tehtud napi genoomse analüüsi tulemused. Ja mu kahtlused pidasid paika. Bakteris olevad plasmiidid on kunstlikult tekitatud. Disainitud kellegi poolt. Dr Yankovich näitas mulle võrdluseks teadustöid, kus täpselt identse vektori abil on proovitud baktereisse kasulikke funktsioone viia. Kas mõistate? Keegi kasutas sama vektorit, et muuta antud mikroob inimest nakatavaks.»

«Aga mida halba see bakter inimesega teeb?» päris Orlando.

«No mõelge ise,» jätkas Yael pärast väikest sõõmu klaasist, «kiirenenud metabolism, mille tõestuseks on isegi sellise inimhulga kohta ebanormaalne jäätmelasu laevas, tähendab seda, et vaeste laste lihaskond areneb tavapärasest kiiremini, kuna just selles koes meeldib bakteril pesitseda. Lapsed on kui tõuloomad, kes piisava sööda korral kasvavad kiirendatult ülearenenud lihamägedeks.»

Naine võdistas vastikusest keha. «Võite pakkuda, kes selle taga võivad olla... Lapsed on ideaalsed kahurilihast sõdurid või orjad Stonehenge’i sõjarditele. Põlevad kiirelt heleda leegiga ja ei vaja pikaajalist hooldust. See on nii vastik, et ajab...»

«Tõsiselt räägid?» ei suutnud Colin kuuldut uskuda ja laksas tühja klaasi vastu letti.

Seltskond oli hetke vait, kuni kella üheksane päevasündmuste ülekanne suurel ekraanil Yaeli tähelepanu paelus ja ta müksas küünarnukiga Colinile ribidesse.

«Vaata seda!» ütles ta.

«...turvaülem Carter ei osanud esialgu kommenteerida, mis täpselt võisid olla sündmuse põhjused,» selgitas parasjagu diktor.

«Jaama peajurist hr Dominique Servantes hukkus eile hommikul privaattermis toimunud õnnetuse tulemusel,» luges Orlando valju häälega väikest uudisvoo teksti ekraani allservas. «Õnnetuse asjaolud on välja selgitamisel, kuid allikate kinnitusel ilmnes tõrge termokambri juhtmoodulis, mille tulemusena kuumenes ruum üle. Selle uks oli kinni kiilunud…»

«Õnnetu värdjas praadis oma neetud munad ära!» kraaksatas Tony pearaputuse saatel. «Saast! Oh kurjam!!!» Ta toetas pea lauaservale ja needis vaikselt endamisi edasi.

Ülejäänud seltskond vaatas üksteisele vaikides otsa.

«Olgu vaakum talle kerge!» sõnas Colin seejärel ja tõstis oma klaasi.

* * *

«Colin!» hõikas Deschanel oma kabineti ukselt.

Colin tõstis jalad laualt maha ja ajas end toolilt püsti, et üle riiuliserva ülemusele otsa vaadata.

«Mis mureks!?» hüüdis ta vastu.

«Sul aega on…?» Nähes, et Colin sellele küsimusele vastama hakkab, rääkis ta kähku edasi: «Jajah, sina ja su vaba aeg! Mingisugune Maalt pärit laev, kuus päeva tagasi Spoti poolt sisse hüpanud, on parasjagu dokkimas!» Deschanel vaatas oma seljataha kuvaripildi poole. «Desouza on hetkel väljas ja Cryeril on graafikujärgne vaba päev… Mul on vaja, et sa võtaksid Carvalhali kaasa ning vaataksid üle, mis tegelased need on. Nad on oma sihtpunktiks märkinud Stonehenge’i.»

Ligikaudu tunnike hiljem olid Colin ja Orlando sadamas, kus kõige välimises dokis oli peatunud laev, mille nimeks oli transiidideklaratsioonis märgitud «Tähetolm». Colin turtsatas naerda.

«Mis?» päris Orlando.

«Sa vaata seda jurakat!» osutas Colin kuvari kolmemõõtmelisele kujutisele. Laev ei olnud ühestki otsast ilus ega graatsiline. «Pidi ikka olema fantaasiat sel inimesel, kes sõjalaevale taolise romantilise nime pani.»

«Sõjalaev?» Orlando kergitas kulmu. «Aga nad on deklareerinud, et tegemist on teadusliku missiooniga…?»

Colin suurendas pilti. «Vaata neid mooduleid siin ja võrdle kogu laeva arhitektuuri ühe tüüpilise kaubalaevaga. Heakene küll – elusektsioon on neil samamoodi väike. Kuid need kaks on relvamoodulid. Need siin ei ole mitte lastiruumid, vaid hoopis mootorid ja generaatorid. Nad on hullumoodi aega surnuks löönud, tegelikult võinuks nad Spoti-poolsest urkest siia jõuda… noh ma pakuks, et pooleteist päevaga. Oh-jaa, neil on trümm ka, kus on võimalik hoida igasugust nodi, kuid ma olen võrdlemisi kindel, et teadusega on nende käigul Stonehenge’ile õige vähe pistmist.»

Lüüsivärav avanes ja sellest sisenes dokkimisalasse kolm inimest: habemetüükas mees, keda saatsid pikk-tugev mehekolakas ja sihvakas naine. Dokkimisala loeti nii-öelda vabatsooniks, kus laevarahvas võis viibida ilma jaama turvakontrolli läbimata. Seetõttu tegi Colin endale mõttes üksnes ääremärkuse, et kõik kolm olid relvastatud, kui nad laevast välja tulid. Ei midagi erilist, kuid üldjuhul loeti viisakamaks relvade maha jätmist. Relva alaline kaasaskandmine oli pigem palgasõdurite, salakaubavedajate ja piirimaailmade asukate tava.

«Frhode Steinarsson,» sõnas habemik kätt sirutades. ««Tähetolmu» komandör. Need on Thessa ja Jhed.»

Colin vahetas komandöriga käepigistuse.

«Jõudu, komandör,» sõnas Colin. «Mina olen Colin Thyne, Viienda Ratta juhtaudiitor. Teavitan teid siinkohal, et teie laev on välja valitud pisteliseks auditeerimiseks ja vastavalt kehtivale regulatsioonile ootame teilt vaba ligipääsu alusele. Tema,» osutas mees kaaslasele, «on minu kolleeg Orlando Carvalhal, kes aitab auditi läbiviimisel, et kõik laabuks kiiremini ja sujuvamalt.»

Kolm võõrast vahetasid kiireid pilke. Colin nägi, et naise ilmes vilksatas kerge murelikkus, millele komandör vastas vaevu märgatava pearaputusega. Jhed tegi põgusa grimassi, mis võib-olla tähendas umbes nagu «ah-mul-savi» või siis «pole-audiitorit-pole-probleemi».