Читать книгу Unustatud - Rein Põder - Страница 1

Ärkasin vara, õieti polnud ma sel viimasel ööl suurt magada saanudki, olin muudkui kuulanud vana talukella pikaldast astumist, mis oli nagu ainus elus olevus selles tühjas majas. Hommikupoolne öö oli ometi nii vaikne, nagu ei toimuks maailmas enam midagi ja kogu elu seisaks täiesti paigal või koonduks oma nullpunkti ümber, kõheldes, viibides teadmatuses, kuhu edasi kulgeda. Ka minul, ärkajal, polnud saabuva päeva suhtes veel kindlat teadmist. Üksnes mingi ebamäärasus. Ent kui ma pisut raskesti käiva, sügisesest niiskusest pundunud talumaja välisukse lahti lükkasin, hakkas aeg jälle tiksuma – tundsin kerget tuulehingust, seejärel märkasin idakaares, madala metsa taeval heledamat kuma, mis nõrgalt tuksles, ehkki päikesetõusuks oli veel vara. Aga ma ju teadsin, mille märk see on, ning kui ma kuulatama jäin, enne kui sirelipõõsa kõrvale astuda, hakkas minuni ulatuma katkendlik, madal kõmin, nagu oleks sel kaugel häälel vaev minuni jõuda. Ja see kõmin tundus tõesti olevat lähemal kui õhtul, kui päevi varem, ehkki ma sisendasin endale, et see võib ju ka niiske, uduse varahommiku süü olla. Kuid mu enesepettus kestis vaid hetke. Seda kindlamalt tundsin järgmisel, et mu aeg on tõesti käes.

Ja kui ma siis tagasi niiskel puutrepil olin ning seda ärevat õhku veel korra kuulatasin, tuli kusagilt pimedusest talukass, keda ma paar viimast päeva polnud üldse näinud, ning hõõrus ennast nurrudes vastu mu püksisäärt. Sellest hakkas kohe hea tunne. Nii et talus oli siiski keegi, kes minuga hüvasti tuli jätma, mis tähendas, et üks eluline jääb minust siia ikkagi maha, ja küllap ta saab endaga hakkama, nagu on siianigi saanud, sest kass on kord selline olevus, koer ei saaks mingil juhul, sest tema on oma iseseisvuse inimesele ammu maha müünud.

Tegelikult olin kõik lahkumiseks vajamineva valmis pannud juba õhtul ja oleksin võinud siis teele asuda. Kuid õhtud on üksnes lõpliku otsuse tegemiseks, pika teekonna alustuseks sobivad ikka vaid hommikud.

Olin selleks hetkeks elanud maal, selles Põhja-Pärnumaa sopis, soode ja võserike vahel asuvas vanemate tühjas talus ligi kuu aega – midagi tegemata, ühtki tööriista liigutamata, lihtsalt eelmise elu jälgi mööda ringi kolades, aega surnuks lüües, aidas ning sahvris olevatest varudest ära elades. Ja samaaegselt olin need nädalad elanud kui kotis – ei ajalehte, naabreid, raadiot, veel vähem inimsuhtlust. Keegi ei aimanudki, et selles tühjas talus võidakse eluneda. Ja õieti polnudki siin kõrvalmaad kedagi, mõnda naabrit või juhuslikku möödujat, kes sisse astunuks.

Mul oli siiski oma liiklusvahend, mootorratas (kui täpne olla, siis DKW Luxus 200, 1929. aasta mudel) valmis pandud; olin selle masina saksa aja algul ostnud, tegelikult mitteametlikus korras soetanud, ehkki omaenese teenistuse arvelt. Masin polnud registreeritud ja mingit juhiluba mul polnud. Kuid nüüd polnud selle üle mõtet muret tunda, sest kes mind niisugusel ajal kontrolliks! Tsikkel oli mul peidus majalähedases ristikheinarõugus, rõuguredeli all, sest puukuuris seda hoida olnuks ohtlik. Jah, ka ristikhein jääb siia, rõukudesse mädanema, ja see oli olnud veel isa üks viimaseid töid talus. Ta oli seda teinud ennast ületades ja küllap vist ainult töö enda pärast, sest taluhobust polnud tal juba mõnda aega. Ema oli lahkunud pisut varem, saksa aja algul. Nõnda oligi maja tühjaks jäänud, kuni ma linnast vaikselt siia taandusin. Seega polnud mul kedagi, kes minu pärast kurvastaks või minu peale mõtleks, kui välja arvata need hooned, lapsest peale igituttavad, sest talu on siiski ka miskit moodi elusolevus.

Jah, siin ma nüüd siis olin, Richard Klinkmann, saksakõlalise nimega, kakskümmend üheksa aastat vana mees, ehkki mu vane-mad olid olnud puhtakujulised eestlased, ei naist ega lapsi, endise Tartu Rüütli tänava fotopoe ja salongi omanik, aga nüüdsest lindprii, teeleasuja, taskus isikutunnistus ja õige mehine patakas ostmarku, mis ei olnud just edasise suhtes kõige kindlam garantii. Ja see välistrepile tõstetud seljakott pidi sisaldama kõike, mida mul mu teadmata pikkusega teekonnal vaja läheb.

Jäi üle vaid mootorratas käekõrval toa juurde lükata, paak ääreni bensiini täis kallata, majauks kinni lükata. Lukku keerama ma seda ei vaevu, sest võõra jaoks pole midagi peibutavamat kui suletud maja. Las astub sisse, kes iganes siia juhtub. Peaasi, et ei lõhuks ega lagastaks. Kõik asjad sees jäid samuti oma kohtadele. Ainult välisukse võtme olin juba varem libistanud oma poolpalitu taskusse, mälestuseks lapsepõlvekodust, vanematest, kõigest-kõigest, mis siin olnud.

Siiski tuli mul tükk aega sõtkuda, enne kui masin esimest korda turtsatas ja siis mõne vändalöögi järel mu suureks kergenduseks tööle hakkas. Mootorratta madal pot-pot kõlas hommikuöös kuidagi valjult ja häirivalt, aga sellest ei saanud nüüd hoolida. Kitsas puiestikutee viis mind välja kitsale maanteele, sealt sattusin mõne kilomeetri järel juba suuremale teele. Madal mets ümbritses siin truult ja pikalt maanteed. Mootorrattalatern lõikas valgenevast hämust välja üksikuid valgusekiile, valgus võples, sööstis kurvides teelindilt kõrvale ja paiskus maanteemuhkudel üles taevassegi. Ühel sellisel korral märkasin ehmatades, et eespool metsa kohal hõljus hele langevari, ei jõudnud vaid märgata, kas ka inimkuju rippus selle küljes või mingi elutu asi, sest langevari kadus kohe metsasaki taha. Lisasin gaasi, et ebameeldivat kohtumist vältida.

Aga tee jäi endiselt tühjaks. Kuid ebalus, mille tundmatu päritoluga langevarju valge hääletu lummus oli loonud, kasvas ometi teatud laadi kartuseks ning ebakindluseks, mida ka tsikkel näis tundvat. Siis olin esimesel kruusasel maanteehargmikul, kus mul tuli valida – kas sõita otse edasi Märjamaa suunas või keerata vasakule Päärdu peale. Olin ju teel pealinna poole, ja mida kiiremini ma sinna jõuan, seda parem. Kõhklesin vaid mõne hetke, mingi sisemine hääl otsustas vasakpoolse teeharu kasuks, mis pidi ju ka viima Pärnu-Tallinna maanteele. Ja juba oligi nii valge, et hele maanteelint juhtis ise sõitjat ning ma võisin mootorrattalaterna kustutada.

(Oma naiivsuses, sest mida see siis muud oli, üritasin tol hommikul tõesti Tallinnasse jõuda, et seal mootorratas maha jätta või mõnele mahajääjale maha ärida ning seejärel sadamas mõnele laevale pääseda. Kuid ma ei aimanud tollal veel, kui hiljaks, kui lootusetult hiljaks ma olin tegelikult jäänud, ja muidugi mõista ka seda, et mul seisab ees võitlus tundide, võib-olla et isegi minutitega, et ma üldse kuhugi jõuaksin. Viimane võimalik põgenikelaev oli lahkunud juba umbes kümme tundi tagasi, ja muidugi mõista ei teadnud ükski hing, et see laev oli saatuse poolt ära märgitud. Ka ei võinud ma teada, et reetur Trankmani väeosa on läbi murdnud ja liigub hoogsalt edasi, et Eesti saatus on Saksa poolelt vaadatuna juba mitu päeva tagasi ära otsustatud, ja see oli toimunud juba siis, kui ma oma metsatalus kügelesin. Seda viimast, punaste läbimurret ma olin muidugi aimanud, õigemini juba kuulnud, ja seepärast ma lõpuks teele asusingi. Aga mul oli kombeks – kõikjal ja kõiges – hilineda. Muide, vist seepärast olin ikka veel poissmees.)

See mu tegelikult peaaegu lootusetu olukord sai mulle selgeks umbes poole tunni pärast, kui olin selles juba täiesti valges hommikus keeramas suurele maanteele ja seejuures muidugi Tallinna peale. Nüüd kohtasin edasise suhtes väga olulist takistust. Sel tähtsusetul teeristil seisis Saksa sõjaväemundris liiklusereguleerija, ka mootorrattaga, ning ta vehkis mulle käskivalt-ärevalt mingi lapakaga, lausa sundides mind keerama lõunasse, Pärnu peale. Mida ma ka tegin.

Ent kõik minu plaanid varisesid sel hetkel ühekorraga kokku. Ja kohe, justkui veel ühe ebaõnnestumisena, kuulsin mootoris võõrast häält, nagu oleks mootorrataski reguleerija käsklusest häiritud.

Vaid pool tosinat kilomeetrit edasi oli sild üle kitsukese jõe ja just enne silda seisis teeveeres musta värvi, üllatavalt tsiviilse väljanägemisega sõiduauto, täpsemalt Horch, 1930. aasta mudel, allalastava katusega, tagavararatas esiukse kõrval, nagu mu tehnikahuviline silm kiretult fikseeris. Auto kõrval seisis läikivates säärikutes Saksa ohvitserimundris väikesekasvuline mees ja vaatas minu poole. Ja teine, gefreiterimundris mees, niisiis autojuht, tuli just täis veenõuga alt jõe äärest ning asus vett radiaatorisse kallama.

Auto kõrval seisja tegi juba varakult käega ebamäärase liigutuse. Ma ei tea, mida see tegelikult tähendas, kuid võtsin kiiruse maha ja peatusin üsna auto kõrval. Ohvitser oli tõesti noorepoolne mees, minuga ühtedes aastates, peente näojoontega, samal ajal kui autojuht oli suurte käte, tugeva kondi ja pikliku ilmetu näoga. Kui poleks olnud mundrit, ma mõtlen ohvitseri, siis sobinuks ta ükskõik millise elukutse esindajaks, minupärast kas või ajalooõpetajaks, aga mitte mingil juhul sõjaväelaseks. Relva ma ta puusal ei märganud. (Ja ka hiljem ei olnud seda kusagil. Autojuhil küll.) See-eest äratas mu tähelepanu õhuke pruunist nahast kohver ja ilmselt seepärast, et kohver oli peene ketiga ohvitseri randme külge kinnitatud.

Ta kõnetas mind esimesena, nagu teadnuks kindlasti, et oskan saksa keelt, ja kogu järgnev suhtlus käiski saksa keeles. Ta kõnemaneer oli pehme, laulev, hääletoon rahulik, nagu oleks tegemist kõige lihtsama argise olukorraga.

„Te põgenete venelaste eest?“ ütles ta pooleldi küsivalt, pooleldi asjaolu nentivalt.

Tal oli õigus, muud minust, mu pakiraamil olevat kotist ja mu mootorrattast ju välja lugeda polnudki võimalik. Maantee oli seeaeg endiselt tühi, välja surnud, nagu oleksime kõigist unustatud. Kuid kohe järgmisel hetkel ärkas kurvi tagant mürin ja kohe kihutas meist mööda toosama, mulle juba tuttav liiklusereguleerija, signaalides meile – hakake liikuma, hakake ometi liikuma, muidu jääte…!

Vastasin ohvitseri küsimusele jaatavalt. Ning lisasin, kes ma olen, öeldes oma nime, ja seejärel mõne lausega, miks ma säärase otsuse olen teinud. Miski sundis mind selles olukorras võimalikult avameelne olema.

Ma arvan, et edasise suhtes olid ühevõrra määravad mu narr olukord, mu korralik saksa keel ja võib-olla isegi mu nimi, mida ohvitser kordas justkui suupäraseks proovides mitu korda. „Richard Klinkmann… Richard Klinkmann.“ Seejärel tundsin mingi kuuenda meelega, et ta kõhkles, kuid see kestis vaid mõne sekundi. Siis oli tal otsus olemas. (Hiljem mõtlesin mitmel korral, mis võis olla selle otsuse tegelik põhjus. Ega ometi vaid altruism. Ja peaaegu iga kord jõudsin järeldusele, et ta vajas oma teekonnal kaaslast, ta vajas suhtlust. Sest kogu aeg vaikiv autojuht ei tulnud arvesse. Kuigi mingi eriinstruktaaži kohaselt poleks ta tohtinud üldse kellegi kõrvalisega tegemist teha. Kuid seda punkti ta just eiras.)

„Sellega te küll kuigi kaugele ei jõua,” oli tema järgmine lause, ja ta osutas mu sõiduriistale, mida ma polnud seisma pannud, nagu kavatseksin tõesti sõitu jätkata. “Üks silinder juba streigib.”

Jah, tal oli õigus. Mootorrattaküünlad võisid olla tõesti niiskust saanud või oli paaki vett sattunud, sest vahepeal olid olnud esimesed tõsisemad vihmad ning masin seisis seal niiske rõugu all. Või oli sõjaaja bensiin, mida olin kahtlaselt müüjalt hankinud, lihtsalt nii kehv.

Ja äkki, tema sõnadest sai mulle selgeks kogu mu ettevõtte riskantsus. Tõepoolest, kui kaugele ma lootsin oma mootorrattaga jõuda ja kust edaspidi hankida kütust oma sõiduriista jaoks, kus ööbida ja nõnda edasi? Ma olin ju arvestanud hoopis lühema teekonnaga! Aga nüüd seisis mul ees… noh, ma veel ei teadnud, aga vähemalt tuli mul Saksamaani jõuda…

Kohe tegi obersturmführer mulle paari kiire lausega selgeks olukorra – rinne on läbi murtud, Tallinn, kust tema ühe viimasena teele asus, on sedaaegu ilmselt juba venelaste kätte langenud ja pole võimatu, et nad suudavad ka lõuna pool mereni välja murda. Sellele selgitusele järgneski ootamatu pakkumine:

„Tulge meiega!” Ja obersturmführer lisas kindluse mõttes, ilmselt minu kõhkluse hajutamiseks, et edaspidi otsustavad mitte tunnid, vaid koguni minutid. Millega ta vihjas ka meist äsja mööda kihutanud liiklusereguleerija käitumisele. Autojuht oli sedaaegu radiaatoriga valmis saanud ning istus rooli taga, külguks teenistusvalmilt kaassõitja jaoks avali. Aga ta ootas ja ei ilmutanud mingeid kärsituse tundemärke, see autojuht Kurt – ta oli üldse sõnakehv mees, aga see-eest suure enesevalitsemisega, teisisõnu ideaalne autojuht, keda obersturmführer näis hästi tundvat ja ka usaldavat. Ühesõnaga, ka autojuht vääris obersturmführeri ülesannet või missiooni, oli see siis milline tahes. (Aga need olid muidugi mu hilisemad mõtted, kui olin nende kahega juba tuttavam.)

Jah, ma nõustusin kohe. Teist valikut ju peaaegu polnudki. Tahtsin seepeale oma tsikli teepervest lihtsalt alla lükata, kuid obersturmführer peatas mind.

„Tahate, et see satub kellegi kätte. Masin tuleb põlema panna!”

Ja ma nägin selles otsustuses, nagu ka paljudes edaspidistes väikestes ja suuremates tema suurepärast loogikat, tegelikult palju suuremat ettenägelikkust, kui minul kunagi oli olnud või edaspidi sai millalgi olema. Jah, obersturmführeri jaoks oli kogu aeg ole-mas vaenlane, nähtamatu ja ohtlik. Ja vaenlasele ei tohtinud tõesti midagi maha jätta.

Mul ei olnud tsiklipõletamise kogemust, mul polnud üldse millegi süütamise kogemust, aga seekord taipasin kohe, mida tuleks teha. Avasin võtmekarbi, leidsin sealt määrdese kaltsu, torkasin selle lahtikorgitud kütusepaaki, säksasin tulemasinast tuld.

Ühe asja jõudsin veel teha, kui olin juba Horchi tagaistmel. Otsisin kiiruga ranitsast valmispandud fotoaparaadi, mis oli pigem piltniku instinktiivne kui teadlik liigutus, ja tegin klõpsu maanteeposti vastu toetatud tsiklist, mis hakkas juba tuld võtma. Seal ta oli, mu DKW, üks mu tehnikahuvi tunnistajaid, muidugi mõista peentehnika ehk fotoaparaatide kõrval. Kohe võttis Horch järsult paigast, ületas silla ja saavutas maksimumkiiruse, nagu püüaksime vahepealse aja igal juhul tagasi teha.

(Foto tuli muide välja – ja see oli juhuse tahtel üldse mu viimane foto kodumaast ning muutus mulle ajapikku väga oluliseks.)

Plahvatus ise jäi meist juba maanteekurvi taha. Ma arvan, et koos selle plahvatusega hävis ka too maanteepost, mille küljes suunalapakad, osutamas Tallinna ja Pärnu peale. Küllap säärane asjade käik oligi olnud obersturmführeri teine soov.

Alles nüüd pöördus ta minu poole ja tutvustas end: “Heinrich Lenz.” Surusime kätt, naeratasime vastastikku.

Ent kogu meie teekonna järgmise tunni ei pöördunud obersturmführer Lenz enam kordagi minu poole, kes ma istusin tagaistmel, sest ta paistis olevat hõivatud, tal oli tõesti tegemist tee ja oma põlvedel lahtioleva kaardi jälgimisega. Niipalju kui mina üle ta õla märkasin, oli kaart saksakeelne, igatahes mitte Eesti kindralstaabi kolmekümne kaheksanda aasta kahesajatuhandene, mida mina olin kord ühel Eesti ohvitseril näinud.

Sealtpeale veendusin, et Lenz oli tõeline kaardilugemismeister, ja just see näis seostuvat tema salajase missiooniga, millest ma mitte kunagi teadlikuks ei saanud ja ausalt öeldes ei olekski tahtnud saada. Mind rahuldas täielikult kaasasõitja staatus. Nii et ma vältisin lõpuni seda teemat ja tema ei teinud kordagi juttu oma nõnda hilja peale jäänud reisist, veel vähem kohvrist, mis oli peene metallketiga kuni lõpuni tema külge aheldatud.

Tee oli Pärnuni täiesti tühi, mis mind mõneti imestama pani. Kus olid siis taganevad väeosad, kus olid põgenikud? Ja taevas polnud ka ühtki vaenlase lennukit, nagu valitseks meie ümber ikka veel too nullaeg, mida olin varahommikul tunnetanud, mingi vaakum, mis imes meid aina tugevamini endasse. Aga kuna võisin nüüdsest olla teatud mõttes muretu, siis kestis minu pilgu jaoks me ümber viimase eestimaise suvepäeva või täpsemini juba esimese sügispäeva rahu. Ja seda toonitasid nii lehekuld kui ka roostesed toonid madalamates kohtades. See oli puhtalt minu kui piltniku muljend, mille võtsin kaasa oma silmapõhjades, aga kahjuks mitte enam fotolindil.

See tõesti viimase hetke tõelisus sai mulle selgeks Pärnu Suursillal, kus meile juba eemalt vehkis signaallipukestega patrull, ehkki mitte toosama, keda olin kohanud maanteeristil. Tegelikult oli see Saksa sapööriüksus, kes andis meile märku, et me kiirust lisaksime. Ja me lausa lendasime üle Pärnu jõe ning üsna varsti pärast seda võpatas õhk me selja taga. Nii et me olime sõna tõsises mõttes kõige viimased lahkujad.

Esimesi tsiviilpõgenikke kohtasime alles teelõigul Pärnust Eesti-Läti piirini; need olid paar pikkvankrit, täis kraami ja lapsi ning vanureid. Vankrid venisid aeglaselt, nagu oleks neil tohutult aega. „Me tahame jõuda Kuramaale!” hüüti ühelt vankrilt, nagu oleks nad teadnud, et sellel möödakihutaval Saksa autol on üks eesti keelt mõistev mees. Seejärel kohtasime paari jalgrattapõgenikku, aga nendegi pakiraam oli raskesti koormatud ja liikumine üsna vaevaline. Traagiline ja veider lõbusus tundus neis inimestes üllatavalt kokku sobivat, nii et see muutis ka minu meeleolu.

(Seda tunnetesegu – lootus, meeleheide, mure ja ülemeelikus segamini, seda hakkasin ma kohtama alles edaspidi. Keegi meist ei teadnud ju, mis ees ootab. Sealhulgas ka mina. Lootus, et see ei saa olla midagi hullu ja ettenägematut, näis olevat teistest tugevam.)

Kuid just pärast Pärnut hakkas isegi üle autohääle kostma kahurimürinat ja idahorisont justkui võpatas iga vähese aja tagant. Kuid suurtükituli ei ulatunud otseselt meieni, vähemalt mitte enne piiriületust.

Piir, see oli nüüd lihtsalt üks hüljatud joon, mahajäetud piiripunktihooned ja ülestõstetud piirivaldas. Ma vaatasin sel hetkel oma käekella, mis näitas kaksteist läbi kolmteist minutit; päev alles liikus lõuna suunas ja see päev venis minu, varavalges ärganu jaoks hiiglapikaks. Oli 23. september 1944. Ja oli lootust, et päeva lõpuks jõuame ehk Riiga. Kui kõik hästi läheb, kui kõik hästi läheb…

Kuid selles kõhkluses oli justkui halva aimust…

Mõniteist kilomeetrit pärast piiri, kui vasemalt mändide ja düünide vahelt hakkas vilksatama merd, võpatas Lenz ootamatult ja pöördus kohe autojuht Kurti poole: „Metsa! Kähku!” Ja kui siis auto juba üle männijuurte hüples, järgnes veelgi resoluutsem käsk: „Nõlvast alla! Otse mere äärde!”

Üllatavalt julgelt, nagu oleks sõiduautol ilmnenud mingi teine, varjatud võime, kihutasime vana düüni nõlvast alla ja keerasime tasasele rannaribale. Rand oli täiesti tühi ja nõnda kilomeetreid, liiv märg ja tihke – ning Kurt andis vaid gaasi. Liiv oli kui mingi imelik asfalt, ainult veidi-veidi ebakindlam, ning paremat kätt veeretas sügisepoolne meri oma haruldaselt sirges rivis vahulaineid randa. Aeg-ajalt heitsin pilke aknast välja, sinna mereavarusse. Ja mul oli seletamatult selge tunne, et maa on kindlam kui vesi, et peaksin alati eelistama üht teisele.

(Hiljem mõtlesin sageli – mis see ikkagi oli, mis sundis Lenzi teelt ära keerama? Ja jõudsin iga kord otsusele, et tegu oli pigem vaistliku otsustuse kui teadliku sammuga. Kuid nii või teisiti võisid need mõned kõrvalkilomeetrid päästa meid mingi varitsuse eest.)

Siis mõne kilomeetri pärast ja selleks sobivas kohas tõusime Lenzi käskluse peale taas maanteele, ja varsti ma ei mäletanud, ei pidanudki mäletama seda kummalist vahejuhtumit, mis oli ometi olnud kui mingi vihje, esimene omasuguste ahelas.