Читать книгу Unustatud - Rein Põder - Страница 6

Neil oli saatjatena kaasas kaks Saksa ohvitseri, kes ei asunud mitte rongi peas, neis vagunites, kus eesti poisid, vaid kusagil tagapool, kus neil võisid olla lahedamad olud. Vaid aeg-ajalt suheldi omavahel. Saksa keele oskusega polnud kellelgi kiita. Poiste hulgas oli vaid üks, nekrut Heamägi, kes valdas vabalt saksa keelt. Tema siis pani kõik käsud ja reeglid eesti keelde ümber. Kuid kui teda käepärast polnud, tekkis raskusi. Hoolimata korduvast pärimisest ei olnud nood ohvitserid veel nimetanud reisi sihtkohta, nagu oleks tõesti tegemist sõjasaladusega. Eks see veidi nõnda oligi.

Sõjaaja rong, ei sel olnud kiiret. Aeg-ajalt haagiti nende koosseisu külge uusi vaguneid ja aina rohkem lisandus ka haavatute omi, mis ootasid neid sõlmjaamades tagavarateedel ning olid kui nähtamatuks jääva sõja kajastused. Ja aeg-ajalt tuli läbi lasta ka läänest tulevaid raske lastiga sõjamoonaešelone.

Neid, kergemalt haavatud sõjaväelasi hakkas kohtama ka perroonil, sest peatused kestsid mõnikord pool tundi ja veel kauemgi. Võis maha karata, ja kuna kõigil oli veel piisavalt ostmarkasid taskus, siis sai jaamadest toidupoolist ja suitsu ostetud. Ja odavat õlut, millel oli peedimaitse. Temal, Kaljul, oli esialgu söögikraami piisavalt ja see oli kaasavõetud vineerist kohvrisse pakitud, nii et ta võis koguni kostitada lähemaid kamraade, kes polnud taibanud ennast pikemaks ajaks varustada või kel polnud just maal elavaid sugulasi nagu temal. Jah, tema soolapekk ja maaleib pärinesid Vasulas elavalt onult, kes oli enne ärasõitu nende peret väisanud. Tolles kohvris olevast jätkus ka sõber Sulo jaoks, kel oli veidi piinlik, et polnud nõnda palju ette näinud. Kui jälle kord söödud, võis kohvri kõige kõrgemale riiulile upitada, sest seal ei maganud kedagi – nii täis polnud ükski vagun tuubitud.

Tartus oli olnud veel raagus kevad, ja ka teel läbi Läti ja Leedu oli sadanud jahedat vihma, kuid Poola piiri järel saabus ootamatu soojalaine ning mida edasi, seda enam ehtis kevad end juba roheliste hiirekõrvadega. Olles Varssavisse jõudnud ja pika peatuse ära kannatanud, jätkati teekonda juba lõuna suunas. Nüüdsest sõitsid nad juba kiirendatud korras kevadele vastu ja kevad ise liikus aeglasel kõnnil põhja poole, mida oli hea vaguniaknast jälgida, sest muud tegevust ju polnud. See oli kõiges üsna samasugune kevad nagu koduski nähtud ja puud ning väljadki umbes samasugused, kuid ümbritsev elu omandas siiski teist nägu. Jaamahooned olid nüüd aina rahvarohkemad, nagu oleks jälle mingi suur rahvasterändamine alanud, telliskivi hooneseintes muutus järjest tumedamaks, paistis rohkem kirikuid, aga metsi, tõelisi metsi jäi järjest vähemaks.

Poola tundus tõesti hiiglasuure maana, ehkki tegelikult oli see nüüd kõik üks suur Saksamaa osa. Jah, see maa oli peaaegu kõik oma endisest uhkusest kaotanud ning seda endise elu kaotust võis vägagi hästi poolakate nägudeltki välja lugeda. Sest nii selge oli, kes on kohalik ja kes võõras. Kas mitte samas seisus polnud kodune Eestigi? Kuid seda ja nõnda justkui ei sobinud mõelda. Eesti on igatahes alles, aga kas samasugusena või iseseisvamana kui Poola? Kalju ei julgenud seda mõtet edasi arendada, sest nõnda võis ummikusse jõuda. Jõuda küsimuseni, kas nii jääbki, kas ajalugu ei keeragi siis enam endiseks. Ja nõnda edasi. Nii et parem mitte midagi küsida.

Kas sõda oli siis muuski tunda? Igatahes. Põld kutsus kevadisel kombel inimesi, kuid sellega nagu ei rutatud. Rongiaknasse paistis aeg-ajalt sööti jäänud välju ja siin-seal tühjaks jäänud elamuid. Isa oli talle kodus rääkinud vaestest poola põllutöölistest, kes juba kolmekümnendatel kodumaalt välja rändasid ja ka nende juurde Tartumaale jõudsid. Neid olevat olnud ka Luunjas ja Mellistes ja eesti talunikud olevat neile väga kasinat sulase- või päevnikupalka maksnud. Kus olid nad nüüd, need laia maailma läinud töö- ja õnneotsijad?

Kuigi algul oli vagun olnud vaid nende, nekrutite päralt, sugenes nüüd lõuna poole sõites ja aegamisi ka igasugust muud rahvast, igaüks oma kompsude, oma eluloo, oma sõidueesmärgiga, kuni kõik olid segamini – tsiviilid ja tulevased sõjaväelased ja tagapool olevad haavatud.

Ühes järjekordses jaamas ei astunud nad Suloga mitte kohe oma vagunist maha, vaid kõndisid läbi vagunitejada tahapoole, sest rong oli jaamahoonest möödunud, aga neil oli järjekordselt tahtmine õlut osta. Nõnda siis saigi lõpuks selgeks, et mingit pehmet vagunit, nagu esialgu arvatud, nende koosseisus polegi ja on vaid paar kupeevagunit. Järsku jäi Sulo seisma ja müksas teda.

„Mäletad seda ohvitseri küll?”

Kalju pilk sattus poollahtisest kupeeuksest sisse, see oli vaid hetk, aga piisav, et ta tunneks ära akna all lauakese vastas istuja – tollesama ohvitseri, kes Tartu jaamas oli viimasel hetkel rongile jõudnud, nende vagunist mööda longanud, neid seejuures imelikult vaadanud. Ta oli tõesti kupees üksinda, nagu Saksa ohvitserile kohane, aga kuidagi loppis olekuga, ilma vormimütsita, ohvitserikittel pooleldi lahti, kuid seejuures mitte mingeid autasusid, üksnes haavatasaanu lindike revääril, nägu poisikeselikum kui esimesel nägemisel, armivorp põsel punetamas – ja ta ees laual tume pudel millegi joodavaga ning üksik tühi klaas.

„Ei noh, raha paistab sel mehel olevat!” arvas Sulo, ent temale, Kaljule, jäi meelde just ohvitseri laokil olek, mille põhjuseks võisid olla tervisehädad.

Nad kargasid viimasest vagunist maha ja kiirustasid tagasiteed nähtud jaamahoone poole, jõudsid seal teha kumbki šoppeni õlut, et siis kohe tagasi pöörduda. Imelik, seekord oli peatus õige napp – rong hakkas juba tasakesi liikuma. Oli olnud võimalus sellest maha jääda. (Mida see kaasa toonuks, sellele mõtles ta ükskord hiljem. Või kas see midagi muutnuks? Vaevalt. Nad oleksid Suloga kuhugi järele saadetud, oleksid ikkagi samasse kohta sattunud. Niisiis polnud juhus veel otsustaja. Kuid ta oli seda hiljem ja mitmel korral.)

Õllest hakkas peas ja hinges igatahes soojem ning lahedam. Sulo jäi kohe tukkuma, küllap paras sörk oli teda ära väsitanud. Nüüd, kui sõit oli kestnud juba nädala jagu, oli Kaljul võimalus oma otsustuse üle mõelda.

Jah, ta oli valinud teenistuse Relva-SSi ridades ja see otsus oli sündinud kuidagi iseenesest. Või oleks tulnud öelda, et muud valikut peaaegu polnud. Mida oli öelnud tema enda isagi. (Tegelikult oli isal olnud väga õigus; ta oli koguni ajaloo käiku ette aimanud, mõtles poeg kunagi hiljem, kui tal jälle pikk rongitee, aga hoopis mujale, ees seisis ja kui taas mõtlemiseks pikalt aega anti.)

„Poeg, sa oled õnnetu sünniaastaga. Nagu kõik teisedki umbes sinuealised. Aga seda aega ei olnud teil kellelgi võimalik valida. Nagu polnud valida ka minu isal, kes teenis Vene tsaari kakskümmend viis aastat. Ja ometi jõudis ta ka elada ja lapsed sigitada. Sul on vaid valida, kummal poolel. Kui sa ei vali nüüd Saksa poolt, siis satud sa Vene poolele. Sest nemad selle mäsu võidavad – seda ma võin sulle küll ette öelda, rääkigu teised, mida tahavad. Aga ehk on sinu praegusest valikust Eestile natuke rohkem lootust ja kasu, arvan mina. Sest teisel juhul pole sedagi lootust…”

Nii et see oli siiski osalt kogu perekonna otsus. Algul see, et ta astus Omakaitsesse, seejuures oma vanust aastakese võrra võltsides, ja nüüd, aasta hiljem siis Eesti Leegioni ridadesse. Nende peres polnud venelasi ja nende võimu keegi sallinud, neljakümnendal oli isatalu küljest tehtud uue võimuga kaasaminejatele mitu lõiget; ema polnud küll isaga ühevõrra uue korra kiruja, ehkki ka tema oli pärit jõukast perest. Ei uskunud kumbki vanematest, ei keegi terves suguvõsas seda kõigi võrdsuse ideed. Kuis see saigi nõnda olla, kui inimesed olid ometi loodud erinevad. Ja see venelik ülistamiskomme, mis sarnanes valekristlusega. Just emale olid vastumeelt nende iidolid, see loosunglikkus, see vägivald, sõnade ja tegude lahkuminek, mida neljakümnendal nähti. Õnneks kestis see kõik vaid aasta jagu.

Jah, ja just nõnda sattus tema, Kalju Illa, neljakümne kolmandal, kaheksateist ja poole aastasena, kui ajalehtedes jälle üleskutseid avaldati, nende hulka, keda sobis hariduse ning füüsiliste omaduste poolest saata SSi allohvitseride õppelaagrisse, asugu see siis kus tahes. Ja kahetseda polnud esialgu küll mingit põhjust. Teda koolitatakse mõnda aega, ja siis ootab teda võitlus, milleks ta on valmis. Praegu veel mitte. See sõit oli kui mingi omapärane ekskursioon, milliseid ka kooliajal mõned kaasa sai tehtud.

Siis ühes järjekordses jaamas juhtus midagi sellist, mis lõi justkui esimese mõra kõigesse räägitusse, nende veendumustesse, mis ei saanud küll olla ühesugused.

Selles jaamas pudeneti jälle perroonile, sest ilm oli üllatavalt soe. Järsku märkasid nad piki perrooni neile raiuval kõnnakul lähenemas kolme täismundris meest, need olid, nagu nad hästi kodustki mäletasid, feldsandarmid ehk välipolitsei kolmik.

„Näe, ketikoerad kah platsis!” hüüdis üks nekruteist, pigem rõõmsalt ja muretult, sest see ei saanud ju kuidagi neid puudutada, sest nad polnud ju veel sõjaväelased, alles teel nendeks. Kuid ketikoertega kohtumine isegi tsiviilelus oli Kaljus iga kord tekitanud kõhedust, nagu ei teaks sa kunagi, mis eksimusega sa uues elus hakkama oled saanud.

Neid kutsuti selle nimega suure metallilaraka ja selle küljes olevate kettide järgi, mis meeste rinnal rappusid ja vastavat kõlinat tekitasid. Jah, sinna välisandarmeeria ridadesse valiti karmi ja kinnise oleku ning seejuures massiivse kehaehitusega mehi; seegi kolmik oli oma nime vääriline.

Justkui teades, keda otsida, möödus kolmik perroonilolijaist, neile seejuures mingit tähelepanu pööramata, ja tõusis mööda treppi ülejärgmisse vagunisse, mis oli kupeevagun, kust nad viie minuti pärast perroonile tagasi laskusid, lükates endi ees kedagi mundris ohvitseri. See oli toosama haavatasaanu lindiga ohvitser, keda nad kõik mäletasid Tartu jaamaperroonilt ja nemad Suloga ka hilisemast korrast. Ning, imelik küll, ohvitser tuli ketikoerte vahel nende suunas täiesti tavalisel sammul ning tema lahutamatut keppi polnud kusagil. Ent rahulik see astumine polnud, sest ketikoerad lükkasid teda aeg-ajalt ja üsna jõhkralt. Mida nad teevad, kuidas nad tohivad, ta on ikkagi ohvitser, see on mingi arusaamatus! Kes andis neile õiguse ohvitseri ja pealegi veel idarinde kangelase kallal nõnda ülbitseda?

Sedaaegu olid kõik neli jõudnud eesti poisteni ja ohvitser justkui peatus, nagu oleks kohanud taas tuttavaid. See oli hoopis teistsugune mees, löödud olek paistis kõigest. Ent pilk, mille ta saatis tema ja Sulo suunas, rääkis juhtunust hoolimata sedasama, mida seal Tartu jaamaperroonil – mida te, kollanokad, teate sõjast ja lahingutest, ja mida te oma arust loodate!

„Desertöör, mis muud,” lausus keegi taiplikum tema selja taga. Kas see oli võimalik, kas selline asi oli siis võimalik? Aga kepp, kuhu see siis jäi!

Ei olnud mitte mingisugune arusaamatus, said nad oma ohvitseride kaudu hiljem teada. See ohvitser olevat olnud tõepoolest väejooksik, ja veel nõnda nutikas, et korraldas selle lausa demonstratiivse rongile toomise, et nõnda igasugused kahtlused hajutada. Ei mingit haavatasaamist, üksainus kerge haavaarm näos vaid.

Igatahes jäi see pilt Kaljut tükiks ajaks vaevama, kuni uute pealetulevate sündmuste laviin selle enda alla mattis. Ja esmajoones üks teine ja hoopis teiselaadiline pilt selles jaamas, kus nende reis, vähemalt raudteega seotu lõppes. Jaama nimi oli Debica, see asus Lõuna-Poolas, üsna Krakówi linna ligidal.

Sinna päralejõudmisest andis kõigepealt märku sinine varjutus silmapiiri kohal. Kalju, kes polnud elus kunagi mägesid kaugeltki mitte näinud, ei saanud algul aru, millega tegu. Ja jälle oli nende hulgas keegi, kes maateaduses tugevam ja teadis öelda, et kohapeal kutsutakse neid Tatra mägedeks.

Seal, Debica jaama perroonil võeti nad esimest korda sõjaväelaslikku rivvi, Kalju sattus selle lõppu, Sulost lahku, sest rivi koostati pikkuse järgi – Sulo oli umbes meeter üheksakümmend, tema aga nõutud meeter seitsmekümnesest alampiirist vaid veidike pikem. Sellest hetkest algaski kahe koolivenna aeglane teineteisest kaugenemine, ehkki nad olid edaspidi ju samas laagris, aga seal juba erinevates jagudes. Nõnda, selles rivis ja veel kehva sammuga valmistuti jalgsimatkaks, esimeseks omasuguste hulgas, ja kahe Saksa ohvitseri teate kohaselt seisis neil ees umbes tosina kilomeetri jagu minekut. Siis oldavat kohal. Laagri nime veel ikkagi ei öeldud.

Ent enne veel kui käsklus jõudis kõlada, tuli ettenägematu takistus. Vahetult kohe pärast nende oma oli Debica jaama vastassuunast jõudnud teine, pikem ešelon, ja sellest puistus perroonile üks imelik inimhulk, mis samuti üsna kiiresti kolonniks organiseeriti. Erinevalt neist, noortest meestest, valdasid selles kolonnis naised, lapsed… ja vanurid, kellest mõni oli kaunis kehva kõnniga. Seda sai kohe aru, kui saabunute kolonn liikuma hakkas. Selle kolonniga oli kaasas püssimeeste valve, samuti mingisugune liikluse suunaja. Tema nende kolonni nõudlikult kinni hoidiski, kuni too teine oli perroonilt lahkunud.

Tõesti, imelik kolonn, milles polnud üldse noori või keskealisi mehi. Samas oli see kuidagi morn, ei, koguni kurb ja vaikne ja väga aeglane inimrivi, mis neist nõnda lähedalt möödus, et nad võisid kõigi nende ilmeid näha. Paljudel olid käe otsas kohvrid, mõnel seljas paun või seljakott, mõned üsna rasked.

Kalju leidis end küsimast – miks küll inimesed näevad säärast vaeva, püüavad uude kohta kogu oma elu kaasa võtta? Ja kuhu nad sellisel sõjaajal küll teel on, ja miks see teekond nõnda hale välja näeb? (Just nii mäletas ta ennast tookord küsivat, ilma et tal tekkinuks mingisugust muud mõtet. See oli tõesti naiivne kujutlus, pidi ta hiljem tunnistama, mis rääkis vaid tema elukaugusest ja üleüldse teadmatusest. Ta oleks ju pidanud nägema, et kõik need inimesed kandsid rõivaste külge õmmeldud kollast kuusnurka. Veelgi imelikum, et nende rivis ei taibanud keegi teinegi seda, muidu oleks ta oma seletuse kuuldavale toonud.)

Pikk kolonn oli selleks ajaks neist juba möödas. Näod, näod, kümneid nägusid, mis meelde ei jäänud. Kuid siiski, üks tüdruk, aastat kaksteist, üsna kolonni lõpus, üks käsi arvatavasti vanaema kaenlas, kelle teist kätt venitas neljanurgeline riidene komps, milles nende kahe varandus. Jah, niru kirju kleidike poolpalitu alt paistmas, mustad poolsaapad, liiga suured tema peenikeste jalgade jaoks, ning justkui elu üle imestust tundev lapsepilk ja samas nagu suure inimese oma, mis peatus korraks ka temal, Kaljul, et siis kit-silt naeratada. Kuid meelde jäi see laps mitte kõigi nende tunnuste ja selle naeratuse läbi, vaid sellega, et tal oli süles kass, kirju hiireints, keda laps vaba käega vastu rinda surus.

Kõik need inimesed olid nähtavasti samuti teel kuhugi lähedusse, küllap siis mingisse põgenikelaagrisse, otsustas Kalju lõpuks. Kui see aeglane ja väsinud kolonn, nagu oleksid nad juba väga pika tee läbinud, lõpuks esimese käänaku taha kadus, võisid nemadki lõpuks liikuma hakata.

Võib-olla enamik nende kolonnis unustas selle seiga kohe, kuid Kaljut vaevas tolle teise kolonni nägemine ja tolle tüdruku pilk kaua aega, sest selles oli mingi teadmatus. See vaevas teda isegi kauem kui Saksa ohvitseri lugu, kelle ketikoerad olid kaasa viinud ja kelle saatus jäi samuti ebaselgeks. Kuid lõpuks sulasid mõlemad teekonnapildid üheks, ja selle sisu oli midagi sellist – see sõda, mille poole nemad teel olid, pole päriselt see, mida nemad olid arvanud olevat.