Читать книгу Unustatud - Rein Põder - Страница 7

Hotelli välisuksel kohtasin Lenzi, kes žestikuleerides kahe teise ohvitseriga vestles. Hiljem taipasin, et ta uuris rinde olukorrast Riiast lõunas, et valida sobivat edasisõidumarsruuti.

Kui me oma Horchile hotelli taga parkimisplatsil lähenesime, märkasin üht kaabuga ja pikas mantlis meest, kes näis autode numbreid uurivat ja neid meelde jätvat, meid märgates eemaldus ta kiiresti. See tähtsusetu seik jäi mulle taas meelde. Ma ei tea, kuidas Lenz sellesse suhtus, arvan, et temagi märkas kaabuga meest. Aimasin muidugi, kellega võis tegemist olla. Neid mehi nimetati erinevalt, olenevalt osapoolest. Praegusel juhul tuli seda kaabuga tegelast kutsuda spiooniks. Nad imbusid igasse riiki, olgu rahu- või sõjaaeg, neid ei pidanud ükski riigipiir ega kõige tihedamgi tulejoon. Nad olid reeturite kõrval teine kategooria inimtüübist, kes ennast täielikult maha võis müüa, inimtüüp, kel polnud printsiipe ega pühadusi, mitte mingit kinnispunkti sessinatses maailmas – kodumaa-armastust, truudust oma rahvale ja nõnda edasi. Jah, äraandja ja pealekaebaja leib on küll ohtlik, kuid siiski ahvatlev. Samas sobib see väga väheste jaoks.

(Kui ma tagantjärele meenutan, siis hakkas meid just tollest Riia hommikust peale jälitama midagi ebameeldivat, mingi vaikne pinge igatahes. Selle põhjus sai olla üksnes Lenzi kohvris.)

Sõitsime Miitavi suunas. Lenz oli sõnaaher nagu kõik inimesed hommikuti. Ühel hetkel nookas ta siiski kõrvalteed ja küsis:

„Kas te Münchhauseni lugusid olete lugenud?” Noogutasin jaatavalt.

„See mees oli tegelikult siitmailt pärit. Õigemini too mõisnik, kelle nimele kõik need seiklused on omistatud.” Öeldu kinnitas veel kord, kui hästi ta meie teekonda tundis. Või kui hästi ta ikkagi kaarti oskas lugeda. Veel mõnel järgmisel korralgi demonstreeris ta sellelaadilisi teadmisi, mis viitas selgesti ta sõjaeelsele ametile, oli see siis milline tahes.

Ent pärast Miitavit ühel maanteeristil peatas meid taas Saksa patrull. Lenz laskis Kurtil auto seisma jätta juba enne maanteeristi, väljus autost ja läks üksi oma kiirel kõnnakul patrulli juurde, lahutamatu nahkkohver kaasas. Kaks patrullimeest andsid talle au ja hakkasid siis midagi seletama. See kestis koguni mitu minutit. Igatahes paistis auto juurde tagasituleva Lenzi jaoks olukord klaar olevat. Meile ei hakanud ta seda seletamagi, käskis vaid Kurtil pöörata läänepoolsemale teele, seega otse mere suunas, mis ei saanud küll kuidagi me tegelik sõidusuund olla. Küllap rindes oli nende mõne tunniga taas mingi läbimurre toimunud ja võis arvata, et venelased püüavad Riiat ümber haarata. See vahejuhtum kasvatas me kõigi ärevust. Kas ikka lipsame läbi? Jah, me liikusime kui mingis rindetaguses vaakumis, mingis imelikus teadmatuses.

Lätimaad, nagu ka Leedut, kuhu me lõunaks jõudsime, oli haaranud juba tuttav peataolek, mida olin Riiaski näinud. Ja hiljem linnast väljuval maanteel. Inimesed liikusid oma varandust kaasa tassides kas mere suunas või pürgisid otse lõunasse. Ja need, kes olid otsustanud paika jääda, olid ilmselt tõmbunud oma majadesse või peitunud looduse poolt pakutavatesse kõrvalistesse kohtadesse. Kuid sel avaral maastikul, mis kahele poole teed jäi, polnud erilisi metsi ega soid ega ka sügavamaid orgusid nagu Eestis, seega olid need võimalused küllalt napid.

Mõne tunni pärast, olles vahepeal mitu korda marsruuti muutnud, käänasime taas lõuna suunas viivale maanteele. Kus me liikumiskiirus, tänu heale autojuhile, kohe kasvas.

Ida-Preisimaa piiri ületasime Tilsiti juures, see nimi tuli mulle vilksatuslikult tuttav ette, küllap ajalooõpikust või – tunnist, aga millega seoses, see paugupealt ei meenunud. Küllap mingi varasema sõjaga seotult, sest ümberringi oli ju alatiste sõdade maa. Ületasime silla üle vaikse laia vooluga Meemeli jõe. Olin lausa kindel, et sõidame linna sisse ja ööbime taas mõnes võõrastemajas, nagu see oli juhtunud Riias, kuid me tegime linnaservas vaid lühikese peatuse, et pagasiruumis olevatest kanistritest bensiinipaaki täita, ja sõitsime kohe edasi. Ühelt poolt oli ju küllalt ohtlik suurt kütusekogust endaga kaasa vedada, aga teisest küljest olime nii võimalike ootamatuste vastu kindlustatud, kuni me ükskord rindelähedasest piirkonnast välja jõuame. Näis, et aeg ei oota.

Meie õhtuseks peatuspaigaks oli hoopis riigimõis, Tilsitist mõnekümne kilomeetri kaugusel, mille Lenz näis olevat kaardi järgi välja valinud. Kuid hiljem taipasin, et see polnud siiski juhuslik valik, sest Lenz näis mõisat varasemast tundvat. Või oli see kuidagi tema suguvõsaga seotud. Tegu oli tüüpilise Preisi mõisaansambliga, kõik hooned kompaktselt ümber nelinurkse siseõue. Ja kõiki neid ehitisi ümbritses paraja kõrgusega müür või peahoone ise oma välisseinaga. Peavärav oli lausa avali, mis oli esimene märk, et mõis on tühi. Ent need lahkumisjäljed olid väga värsked. Igal juhul näis see asjaolu Lenzi jaoks ootamatu, ta vaikivast hämmeldusest paistis, et ta oli lootnud ju ikkagi kedagi eest leida. Avanev pilt mõjus talle nii masendavalt, et ta istus ligi pool tundi mõisa söögisaali suure tammise laua ääres ja vahtis olematusse ning lasi meil Kurtiga kahekesi ringi vaadata ja otsustada. Selle tutvuskäigu tulemusena suutsime üht-teist õhtusöögiks organiseerida – põhiliselt mõisa keldrist. Sealt leidsime ka joodavat, ehkki võõras jõud oli sealtki juba jõudnud üle käia, mida tunnistasid pudelikillud ja veiniloigud keldripõrandal.

Õhtu veetsime ühiselt ja suhteliselt üksmeelselt, ehkki valdavalt vaikides, ühest kapisügavusest leitud pikkade valgete vahaküünalde valgel. Pimeduse süvenedes näisid aina tugevnevat välised helid. Jäi mulje, nagu keegi liiguks mõisa aias ja püüaks kõrgetest akendest sisse vaadata. Aga ilmselt oli see tuul, mis liigutas puuoksi, lahtisi luuke või katusekive. Lenz jäigi meist laua äärde veinipokaali seltsi, tegelikult küll rohkem tukkuma. Kurt oli kõigi kolme jaoks leidnud magamisruumid ja seegi kord magas iga mees oma kambris. Kas need olid varem just härrasrahva omad, selles ma kahtlesin. Minu ruum näiteks võis olla mõne teenija tuba. Aga peamine, voodi oli voodi.

Kui olin viimaks üksi oma kõrge laega ja jahedas toas, võtsin kõigepealt ette oma seljakoti, et kindlaks teha, kas olin ikka kõik mõeldu ja vajaliku isatalust ja varasemastki kaasa võtnud. Ehkki palju ei olnud ju võimalikki – olin piirdunud tõesti vaid hädavajalikuga, sest ma teadsin kuidagi ettepooletarkusest või siis loetu põhjal, et põgeniku jaoks on kõige rumalam olla varanduse ori. Iga liigne kilogramm on üksnes koormaks. Polnud, jah, mõtet eelneva elu küljes rippuda, kui kõik nagunii varises. Niisiis olin pakkinud sinna seljakotti vaid natuke söödavat, mõned rõivaesemed, ühed tagavarajalatsid, mõned iseenda eest hoolitsemise tarbed ja pisut ka lihtsamaid ravimeid olukordadeks, mida oli võimalik ette kujutada, kuigi ma teadsin, et kõigeks valmis olla ei saa ka parima mõttetöö korral.

Suurema osa seljakoti sisust moodustas mu kutsega seonduv. Mingis mõttes oli seal tallel kogu mu varasem elu. Jah, oma kõige sobilikumal ja kontsentreeritumal kujul. Ja väärtuslikum osa neist oli pakitud kolme niiskusekindlalt suletavasse metallkarpi, neis karpides omakorda võipaberist kotikestesse. Selleks varanduseks ja elukokkuvõtteks olid fotonegatiivid, mu rohkem kui kümneaastase päevapiltnikutöö tulemus ja ühtlasi jälg. Teiste hulgas ka mu vanematest ning mahajäetud talust ning selle ümbrusest tehtud fotode negatiivid. Veelgi enam, ühes karbis oli valik ka mu kadunud isa parimatest negatiividest, sest tema eeskujul ma ju olingi päevapiltniku ameti valinud. Neid negatiive oli kahes formaadis – 13x18 ja 18x24. Lisaks muidugi tavalised, rullis negatiivid, samuti stannioli ja võipaberisse mässitud. Muidugi olin kaasa võtnud oma põhilised töövahendid, kaks fotoaparaati, üks neist, mu lemmik Contax, taas filmiga laetud. Nõnda siis lootsin oma sõjateekonnast korraliku fotokroonika saada.

Eelmise, täisvõetud filmi, kus peal ka kaadrid Mildast, olin samuti hoolikalt ära pakkinud. Et sellega jumala pärast midagi ootamatut ei juhtuks. Sama filmilindi alguses olid ju ka mu isatalu viimased võtted.

Veendusin nüüd, et mul on kaasas päris korralik tagavara kitsasfilmi mu teise aparaadi tarvis, sealhulgas üks suur rull filmi, mille olin Saksa õhutõrjeohvitseride käest paar kuud tagasi smugeldanud ja kust võis väiksemaid juppe lõigata. Ning avastasin, et olin kõigele lisaks kaasa võtnud ka Joba ilmutustanki ning kolm purki Atomal ilmutit ning ka kinnitit, millise ettenägelikkuse eest ennast vaid kiita võisin. Kavatsesin ilmutamise esimesel sobival hetkel ette võtta, sest piltniku jaoks pole midagi ebakindlamat, tegelikult ju valguse poolt haavatavamat kui üks täisvõetud poolitäis filmi. Nii võib ainsa hetke jooksul kaotsi minna mitmete tundide pikkune töö, seejuures tagasisaamatult kaotsi.

Nagu ma vist mainisin, olid sel presendist seljakotil ka küljetaskud ja kui ma neid üle kobasin, avastasin ühes neist nahktupes vaheda soome pussi ning teisest kompassi. Need olid pärit mu skaudiaastatest, tegelikult 1926. aasta skautide suurlaagrist, mis toimus Tallinnas Pirital. Mõlemad esemed olid kaasa saanud teadmata-kogemata, aga mul oli selle juhuslikkuse üle nüüd väga hea meel.

Tõstsin koti voodilt maha, vajusin mõttesse. Need olid nüüd teistsugused, üldisemad mõtted. Esimest korda oli mul mahti rahulikult mõelda oma olukorra üle. Niisiis, ma olin Eestist juba kaunis kaugel, veelgi enam, tagasipöördumatult kaugel ja kahetseda polnud midagi, polnud mõtetki. Kuid edaspidine mattus siiski läbipääsmatusse hämusse. See oli kummaline olukord – olin end suuresti juhuse, antud juhul Lenzi ja ta auto meelevalda usaldanud. Kuhu ma tahtsin kokkuvõttes välja jõuda? Kui ma isegi teadnuks. Ilmselt ikkagi Saksamaale, konkreetsemalt Berliini. Aga ma ei teadnud, kas sinna tahtis jõuda ka Lenz oma autoga. Tal võis ju mingi muu sõidusuund olla. Aga see pidi selguma järgnevate päevade jooksul. Nii et – päev korraga.

Vaikus ja kiviseinte rahu häälestas mind veelgi üldisematele mõtisklustele elu ja oma isiku üle.

Jah, siin ma siis nüüd olin, põgenemas mitte niivõrd oma nime ega rahvuse pärast, vaid hirmust ja teadmatusest, mis mu kodumaaga järgnevalt juhtub. Muidugi, saksa verd võis minus ju pisut olla, aga sel juhul mitmekordses lahjenduses, sest perekonnanimi ei tähendanud ju veel midagi. Ma olin ennast ikka täiesti eestlaseks pidanud, ja seda olid teinud ka mu vanemad. Minu vanemad olid puhtakujulised eestlased, igatahes oma veendumustelt ja käitumiselt. Aga katsu sa seda ülekuulajatele selgeks teha! Ning lisaks rääkis minu vastu ka mu üsna ladus saksa keel, aga seda sai ju koolis õpitud ja terve saksa aeg praktiseeritud.

Mu Eestist lahkumine polnud sündinud siiski kergesti – oleksin äärmisel juhul võinud jääda isegi sinna oma vanemate tühja tallu, oleksin end ehk kuidagi vaikselt ära elatanud, vähemalt esialgu, pool aastat või nii. Ent kainem hääl ütles – vaevalt ma oleksin seal puutumata jäänud, varem või hiljem oleks nad mu üles otsinud. Ma ju ei saanud kuidagi eitada, et olin eraomanik ja et seda olid olnud ka mu vanemad; mul ei olnud võimalik salata, et olin omanud otse Tartu kesklinnas, Rüütli tänavas oma fotoäri-stuudiot. (Vahele öelduna, ma olin selle äri mõlemad aknad Tartust lahkudes luugistanud ja välisuksegi kahe luku ning raudkangiga sulgenud, nii et uutel peremeestel saab seal tükk tööd olema, enne kui nad sisse pääsevad. Ja seal sees tabab neid üllatus, sest kogu sisseseade olin ma minema kandnud või maha matnud. Nii et seal olin toiminud hoopis vastupidiselt oma kodutaluga.) Mis puutus eraomandisse, siis ma olin ju neljakümnendal-neljakümne esimesel näinud, kuidas seda vihati ja sellega ümber käidi. Kõik jagati pööblile ja töö suhtes laiskadele.

Jah, mind olnuks neil küllalt lihtne süüdistada Saksa võimudega koostöös, Saksa propagandale kaasaaitamises või teab milles kõiges veel. Ja mul oleks raske olnud neile selgeks teha, et ma lihtsalt tegin oma piltnikutööd, et olin oma ameti truu ori, ei mingit erilist maailmavaatelist eelistust ega muud säärast poliitilist joga.

Pisut teisisõnu öeldes – ma olin saksa aja avaliku eluga teatud mõttes kaasas käinud, kuna olin piltnikuna pidevalt Eesti Sõnale kaastööd teinud, pealegi olid minu ateljeed külastanud mitmed võimutegelased ja muidugi ka Saksa sõdurid ning ohvitserid, mõni üsnagi kõrges aukraadis sõjaväelane. Sest mul oli Tartu peal – piinlik küll ennast kiita! – hea piltniku maine. Niisuguseid asju ei anta muidugi andeks, seda ma teadsin päris kindlasti. Või mida ma oleksin pidanud siis tegema, kas oma ametist loobuma, hakkama korstnapühkijaks või sibiks? Nii et, jah, paljudes saksa kodudes võis leiduda minu ateljees, minu nime allservas kandvaid Saksa ohvitseride kõval kartongil portreefotosid. Palju värskem tööjälg oli muidugi Eesti Sõnast leitav, sinna olin fotosid saatnud selle hetkeni, mil pidin Tartust lahkuma, enne kui nõukogulased linna ära võtsid. Või siiski venelased ning venemeelsed – nõnda nagu see linna ajaloos juba mitu korda oli juhtunud. Ja vahepeale jäi too imelik mittemidagitegemise aeg seal maal…

See, et mul ei jäänud kedagi maha, välja arvatud mõni kaugem sugulane, tegi mu lahkumise siiski ka kergemaks. Ma olin ühe väikesearvulise ja hääbuva suguvõsa ainus järeletulija, õdesid-vendi mul ju polnud. Ja ei naist ega lapsi ega isegi mõnda kindlat armsat neiut – sellesse hullult segasesse ja muutuvasse maailma. Jah, ema oli olnud pikka aega haige südamega ja oli surnud saksa aja algul, isa vaid paar kuud tagasi, nii et ta ei pidanud nägema seda uut alandust, kui venelane uuesti tagasi tuleb. Õieti tema matusteks ma maale sõitsingi.

Saatus oli mind ometi väeteenistusest hoidnud. Ja seegi asjaolu võinuks käänduda minu vastu. Osalt olin pääsenud tänu headele suhetele Saksa sõjaväelastega, kes minu ateljeed külastasid, täpsemalt nende informatsioonile, mis mõnikord tahtmatult (või ikkagi tahtlikult) meie vestlusse lipsas ja mis lubas mul ennetavaid samme ette võtta. Nii et…

Ülejäänud unetu aja veetsin mõtisklustes hiljutiste läbielamiste teemal. Ja äkki ärkas mus hull äng Milda järele – oleks ta siin! Tundsin, et ta on ikka veel minuga, minus. Aga see oli ju võimatu, ta oli sinna vaenlase kätte langevasse linna maha jäänud. Aga ma ei küsinud endalt veel nüüdki – kes ta oli? Polnud ju mingit tähtsust, oli ta sakslanna, lätlanna, juuditar, võimalik, et isegi venelanna, sest Riias elas ju palju venelasi. Aga oma olemuselt? Mida see muudaks? Luges vaid see, millisena ta oli mulle meelde jäänud… selles… selles viimases või eelviimases rahuaja öös…

Millalgi nende mõtete peale olin magama jäänud.

Ma ärkasin hommikupoolsel ööl, nagu oleks õhtust mingi ärevus minusse jäänud. Võib-olla sündis see jahedusest, suure kivihoone hingusest. Tõusin ja kuulatasin. Polnud ainsatki liikumist. Astusin akna juurde, nõjatusin külmale aknalauale. Mäletasin, et aken avanes idakaarde. Oli alles pime, aga madalas, silmapiiril tuksles mulle juba tuttav kuma, ent mitte mingit kõminat ega muud häält. Võib-olla olid süüdi paksud seinad, kahekordsed aknaraamid. Too tulekahjukuma tuletas mulle meelde, kus ma viibin. Mu sisemine ärevus kasvas, mulle hakkas tunduma, et mida varem me sel hommikul teele asume…

Kurt oli ka sel hommikul esimene tõusja, väljas alles hahetas. Ilmselt ootas meid ees veelgi pikem ja raskem päev. Ja teekonnast andis märku ka närvilisus obersturmführer Lenzi olekus. Ta oli järsku sõnakehvaks muutunud. Kartsin, kas olin teekaaslasena kuidagi vääriti käitunud. Kuni ei pidanud vastu ja lausa küsisin talt.

„Ei, Richard, kõik on korras,” kinnitas ta ja isegi naeratas napilt, kuid ta mõtted näisid olevat mujal, kusagil sootuks mujal.

See oli ilus maastik, mis meid juba enne Poola piiri kohtas, ütleksin et midagi Haanja või Otepää ümbruse moodi: avali mäekuppel siin, metsane rinnak taamal, tee lookleb vabakäigul kilomeetri või enama jagu allamäge, all nõos pilkumas sile järvepeegel, siis, mõne kilomeetri järel teine, veelgi ilusam järv, kohe ka kolmas – mõned neist oma liigendatud kaldajoonega sama ilusad kui meie Pühajärv. Kuid looduse ilu ei jõudnud päriselt minusse, veel vähem mu kaassõitjatesse; mingi letargia rippus selle maastiku kohal ja segas muljet. Aga võib-olla olid need sügise tõsisemad märgid, vareshallid pilved, mis rippusid järvede kohal ja peegeldusid neis, võibolla maalilise tee tühjus, koguni väljasurnud olek. Jah, me olime ammu suurelt teelt kõrvale pööranud ja kõik sõjaaja märgidki selja taha jätnud. See oli selge talupojamaastik, kui nii võis öelda, ehkki haritavat põldu märkas silm vaid aeg-ajalt. Kuid avaneva järgi võis öelda, et see oli sõjast üsna puutumata maa. Inimesed töötasid põllul, meile veeres vastu kummiratastel vankreid, täis kartulikotte ja juurvilja. Ent inimeste silmis oli ükskõiksus, mitte mingit rõõmsust. Ja keegi neist ei tõstnud pilku me auto ega autosistujate poole, nagu poleks seda olemaski. See oli ju vallutatud maa, meil oli vallutaja märk küljes.

„Masuuria,” pidas Lenz kui kaardi omaja vajalikuks kommenteerida. Sest kaart oli tema põlvedel avali ja seda volditi aeg-ajalt teisipidi kokku ning lahti. Jah, Mazowsze, tuletasin kusagilt loetustkuuldust meelde selle maanurga poolakeelset nime. Olin koolis maateaduse tunnis kaunis huvituja olnud, reisitahe oli mind juba tollal peibutanud. Aga nüüd ja edaspidi tuli mul harjuda tõsiasjaga, et ühtedel ja samadel kohtadel, linnadel ja isegi väiksematel asulatel oli kaks nime, justkui kaks olekut ja seeläbi ka kaks ajalugu – Saksa oma ja kohalik. Milles oli midagi paranoilist, kahestuvat, ühtaegu võimatut. Aga selles autos viibides pidin ma leppima tolle ühega.

Ühel teeristil paremale, Gierlozi kuulutava suunanäitajaga, kohtasime jälle Saksa partrulli, seekord palju suuremas koosseisus.

Meid ei peetud kinni, ehkki alandasime kiirust. Kui olime möödas, lausus autojuht Kurt minu jaoks arusaamatu nime või ehk siiski sõna: “Wolfsschanze”. Mille peale Lenz vaid noogutas. (Aga mina küsisin endalt, kas ma ikka kuulsin õigesti? Hiljem ma muidugi sain teada, mille lähedal me olime. Ja et siis oli tollest juhtumist möödas vaid mingi kuu aega!)

Vastu õhtut juhtus midagi ootamatut, mis ajas obersturmführer Lenzi tõeliselt närvi. Ühes kohas, tegelikult mingi väikelinna servas ulatusid kaks järve, mis mõlemad võistlesid taas Pühajärve iluga, nõnda üksteise ligi, et neid ühendas vaid sadakonna meetri pikkune jõgi, tegelikult vaid ojasoolikas. Ent sild üle selle oli sisse langenud. See oli juhtunud hiljaaegu, aga keegi oli jõudnud sealt juba kaks laia planku üle heita, nii et see ajutine moodustis võis kanda küll jalakäijaid ja ehk ka kerget vankrit, kuid igal juhul mitte meie Horchi.

Esimest korda kogu me teekonna jooksul pöördus Lenz minu poole, et mina nüüd otsustaksin, mida tuleks ette võtta – meil oli ju vaja kiiresti edasi pääseda! Selge see, et sillakest me nii lühikese ajaga, nagu näis meie käsutuses olevat, taastada ei suudaks. Sellest jõest saaks üle vaid lisajõul… ehk hobuseid kasutades.

Nõnda ma siis kuuldavalt laususingi, ja me endagi imestuseks õnnestus mul poole tunniga hankida hoburakendiga pan, peibutada teda rahaga, leida veel mõned lisaplangud, kaks abimeest, üks neist kohtlase olekuga nooruk, kelle silmad lõid Saksa markasid nähes lausa särama, ja kokkuvõttes õnnestus meil me sõiduauto ilma eriliste kaotusteta kahe hobuse ja möirgava automootori (vist seitsekümmend hobujõudu) abiga õnnetust kohast lõpuks üle saada.

Edasi, mis edasi? Edasi jätkus kaunis meeletu kihutamine mööda aina rohkem ja rohkem kurvist teed, saadetud põliste puude – pärnade, kaskede, tammede, ka pihlakate – katkematust reast. Ja see sõit käis võidu saabuva pimedusega, kuni näis, et me oleme vahepealse sunnitud peatuse tasa teinud.

Umbes kella poole üheksa paiku laskusime juba tihedas pimeduses varjulisse ja sügavasse orgu. Küla nimi oli, nagu tagantjärele selgus, Swiata Lipka ja oru vastasnõlval paistis autotulede valgel kahe kellatorniga kirik või koguni klooster, kuidagi liiga suur ja uhke sellise väikese maakoha jaoks. ( Aga see mulje pärines juba järgmisest hommikust, kui kogu ümbrus ja oru enda maalilisus nähtavaks sai.)

Kõigepealt oli meil öömajamure. Meie õnneks oli kloostrikiriku uks lahti. Eeskojas kohtasime eatut ksjondsi, kes liikus vaevaliselt. Esialgu oli meil raskusi temaga suhtlemisel, sest saksa keelt ta ei osanud. Või tegi, nagu ei oskaks. Kuid ta pidi siiski aru saama, et mida me vajame. Küllap ta venitas aega, et otsustada, kuidas käituda. Me olime juba astunud avarasse katedraali, kus põlesid mõned õlilambid ja lühtrites üksikud küünlad. Läbirääkijaks olin mina, ksjonds kuulas mu segakeelt ja vaatas aeg-ajalt kõõritades mundrikandja poole. Küllap Lenz hoomas ksjondsist levivat kerget vaenulikkust, mida tema munder selles kohas ja selles hoones märkis. Nii et ta kaugenes meist delikaatselt.

Sedaaegu liikusime altari poole, kus põles rohkem küünlaid. Seal siis pühade tulede valguses märkas ksjonds mu avatud poolpalitu hõlmade vahelt paistva pintsaku revääri küljes olevat ümmargust rohelist märki. See oli Esperanto Seltsi märk, ma olin ju Tartus omal ajal Max Erik Arvisto juures esperantokursustel käinud, tema kirjutatud õpikuid tarvitanud ja selle kunstliku keele mingil moel selgeks saanud.

„Ču vi parolas Esperanton?” kõnetas ksjonds mind järsku esperantos. See tuli nii ootamatult.

“Jes… lomete,” pomisesin vastuseks, nagu oleksin taas vana Blumbergi juures Tartus keeleõppetunnis.

“De kie vi estas?” tundis ta veidi aja pärast huvi ja osutas minule, mitte Lenzile, kes oli taas meile lähemale tulnud.

“Estonia,” vastasin. “Mi estas de Estonian,” parandasin end kohe, nagu oleksin taas esperanto algkursusel. Mille peale tema vastas esimest korda naeratades: “Unu lingvo neniam estas sufi ča.” Et ühest keelest ei piisa kunagi. Ilmselt silmas pidades eesti keelt kui sellist.

Jah, jah, olin mina nõus.

Nõnda oli lõpuks üks õige sild, üks teistmoodi sild rajatud. Ja polnud midagi imestada, et ksjonds esperantot oskas, sest me olime ju esperanto keele rajaja Zamenhofi, selle Białystoki linna kõige kuulsama juudi kodumaal, kus endast mõista pidi selle keele oskajaid keskmisest rohkem leiduma. Vaadates kogu aeg kahtlustavalt ja kõõritades Lenzi poole, nagu võiks tema meie edasist vestlust mõista, kaebas ksjonds kõigepealt kehvade aegade ja olude üle, selle üle, kuidas Saksa sõjaväevõimud käituvad ja kui kehvad ajad on kirikule saabunud, ilma et ta oleks mind kuidagi kahtlustanud või nagu oleks ta kohe mõistnud, kes ma tegelikult olen.

Vastasin napilt, enamasti paarisõnaliselt, sest õiged alused ei tulnud kohe meelde. Mul polnud ju olnud muud praktikat kui vaid mõned kirjasõbrad üle maailma – üks Uus-Meremaal, paar tükki Euroopas. Siis, pöördumata Lenzi poole, ja madaldanud vaid veidi häält, ütlesin, et see Saksa ohvitser on siiski tore mees… ja takerdusin, aga mitte esperantokeelseid sõnu otsides, vaid selle lause sisu tõttu, millisena see võis vana katoliiklase, veel enam poolaka jaoks kõlada. Ta näoilme järgi polnud kahtlust, mida ta tundis, ehkki vaimulikuseisus sundis teda antud olukorras käituma väärikalt.

Lenz kuulas me kummalist jutuajamist kõrvalt, ei seganud vahele, ei püüdnud kuidagi oma võimu näidata. Arvan, et ta siiski aimas, millest vahepeal jutt oli olnud.

Mõne aja pärast, justkui olukorraga leppides, ulatas ksjonds meile mõlemale peene vahaküünla. Imestan, et ka Lenz võttis selle vastu, ja koos süütasime need juba altarialusel põlevate küünalde küljest, mõeldes igaüks oma mõtteid.

Minu suhe usuga oli leige, aga ma arvestasin olukorraga ja ei tahtnud vana ksjondsi tundeid riivata.

Ööbisime kloostriruumes, tegelikult tühjades kloostrikongides. Mõtlesin küünalt põletades mungaelu ja muu säärase peale. Õhtusöök, mida ksjonds suutis pakkuda, oli kasin. Edasi, et ohtlikke teemasid vältida, hakkas ksjonds rääkima kloostrist ja katedraalist. Et kogu kompleks on ligi kakssada aastat vana, rajatud siia orgu püha allika juurde. Ja et too püha pärn, mille järgi koht ja kirik nime saanud, on samuti olemas, milles me võivat päevavalges veenduda. Nii nagu allikaski, mis voolab välja vastasnõlva liivakivilõhest.

Siis ta jättis meid üksi, soovides minu kaudu ilmselt kõigile kolmele “bonan nokton”.

Hommikul tõime pühast allikast vett – nii auto jaoks kui ka joogivett eelseisvaks päevaks. Vesi oli tõesti hea maitsega. Siis tegin Lenzist katedraali ees, mida Lenz nimetas „suurepäraseks barokseks ansambliks” ja mis äratas minus kahtluse, kas Lenz polnud enne sõda koguni arhitektuuri või kunstiajalugu õppinud, jah, ma tegin talle ettepaneku, et kas võiksin teda pildistada, ja minule ootamatult, kogu ta salapärast missiooni arvestades, oli ta pärast hetkelist kõhklust nõus.

Mäletan, et pildistamise hetkeks võttis ta vormimütsi peast ja näis korraga noorem, võiks öelda et koguni poisikeselik, heledad juuksed hommikutuules liikumas, lihtsalt üks noor mees, kellele on vägivaldselt munder selga topitud. Sel hetkel, kui päästikule vajutasin, oli ta just tõstnud käe, et otsaesiselt justkui olematut higi pühkida.

Niisugusena jäigi ta mu filmilindile. Ja kuupäev oli 26. september.

Siis istusime autosse, kaasas ksjondsi lausutud “bonan vojaĝon”. Seda oli meile küll hädasti vaja.