Читать книгу Unustatud - Rein Põder - Страница 4

See päev tundus hiiglapikk – ja Riiga sisse sõites oli ikka veel valge ning päike läks mere suunas punasena looja. Tänavatel saalis rohkelt rahvast, aga see tundus kuidagi sihituna, paaril korral kohtasime takerduvaid sõjaväeveokeid. Kõiges oli tunda närvilisust, taganemismeeleolu ja inimeste ilmetes-hoiakutes oli pelgu eelseisva öö ees, mil linna võidi jälle pommitada. Samas oli tunda mingit jõuetust, linnast loobumist. Kuid suursugune hotell DE ROME vanalinna servas võttis meid vastu mingi endise, endastmõistetava rahuga. Siiski, sõda ulatus kaudselt ka sinna, sest fuajees kohtasime peaasjalikult vaid sõjaväemundreid.

Lenz võttis meile kolmele toad, endale ja autojuht Kurtile neljandale korrusele, minule millegipärast korrus kõrgemal. Tõusin aeglaselt mööda treppi, vaipkate summutas astumise, viienda korruse pikk koridor oli vaikne, tühi ja hämar – vist olid juba mõlemas koridoriotsas rulood ööle ja pimendamisnõudele mõeldes akende ette tõmmatud.

Olin peaaegu jõudnud numbrit 544 kandva ukse ette, kui pisut eemal, kolm või neli ust edasi, aga koridori vastaspoolel avanes hääletult üks samasugune numbritoauks ja sellest astus koridori naine, mitte küll kohe – esmalt ilmus ukseavast nähtavale naisejalg ja puus, seejärel tekkis justkui mingi viivitus. Küllap seal sees jäeti veel kiirustades hüvasti. Aga siis ta juba väljuski koridorihämarusse ja hakkas trepi, see tähendab minu suunas astuma. Nägin iga läheneva sammuga teda üha paremini – sihvakas, nõtkuva sammuga, kõrged kontsad, jakis ja pikas seelikus noor naine, hepik must kübar lainelistel juustel, selle varjus filmidiivalik nägu, väike püstjas nina ja sama väike suu, huuled üsna tugevasti värvitud.

Mu käsi, mis võtit hoidis, jäi nagu imestusest õhku rippuma. Seisatas ka naine, lausa poole sammu pealt, nagu oleks ta oma kontsade tõttu järsku vaibavoldi taha takerdunud, ja vaatas minu poole. Esialgu tundus, nagu oleks ta pilgus kerge etteheide, nagu oleksin hetk tagasi olnud millegi keelatu tunnistajaks. Kuid siis hävitas kerge naeratus selle ilme, me pilgud kohtusid ja tekkis, nagu noored poisid ütlevad, hetkeline särin.

Mul oli tagantjärele raske meenutada, millest ma hetk varem olin mõelnud. Küllap mu mõtete põhisisuks oli endiselt, nagu terve päev otsa, kahjutunne Eestisse mahajäetu, tegelikult ju kogu senise elu pärast, mille sisse mahtusid ka mu üksikud kallimad, keda tema, see seismajäänu nüüd tahtmatult meenutas. Ent äkki polnudki sõda kusagil lähedal ega kaugel olemas, kõik see taandus mingisse ebamäärasesse kaugusse, ja järgmisel hetkel mõtlesin ma juba temast, sellest naisest. Võib-olla adusin, endalegi ootamatult, et võiksin selles võõras linnas, selles võib-olla viimases rahulikus õhtus kõige kiuste tollest peaaegu kaotatust siiski veel kinni haarata. Samal ajal sündis midagi kiiret ja sõnatut ka temas, selles naises. Justkui oleks ta kogu minu loo ühe hetkega mu näost, mu hoiakust välja lugenud.

Ja nüüd ta siis seisis minu otsuse ootuses, pilk mu näos, mulle vahepeal veel sammukese ligemale astunud, ühtaegu juba nii ligidal, et võisin tunda ta parfüümi lõhna… ja ühtlasi ka tema keha tõmmet. Seejärel langetas ta oma pikkade tumedate ripsmetega silmade pilgu mu võtit hoidvale käele, nagu küsiks, miks ma nüüd siis enam viivitan. Ja mu käsi tegutseski justkui omatahtsi, võti keeras väga kergesti, uks avanes täiesti helitult, käsi lükkas seda veel rohkem avali – ning naine astus samasugusel, pisut võngatleval sammul minust mööda, ta juuksesalk riivas mu suud ning uks sulgus me taga iseenesest, kerge ohkega.

Esimene mulje numbritoast oli tugevas kontrastis hotellikoridoriga – see oli täis õhtuvalgust, seda enam, et toal oli kaks akent, ehkki mõlemad vaatasid õhtu suunas. See tähendab, et Lenz oli mulle võtnud nurkmise toa. Jah, ja midagi kuldset läigatas parempoolse akna ülemises servas. Aga mul polnud mahti kummasegi aknavaatesse süveneda. Siin toas oli nüüd naine. See, et ma valgust kõigepealt märkasin, oli lihtsalt harjumuslik, minu kui piltniku elukutsega kaasaskäiv ja seda juhtus minuga igasuguses olukorras. Naist muidugi see liigne, ehkki juba jõuestuv valgus ja need avali aknad häirisid. Ja ta läks ning tõmbas mõlemale aknale (ja mulle näis, et vilunud liigutusega) paksud öökardinad ette.

Kohe sugenes numbrituppa teistsugune atmosfäär. Märkasin, et seisan ikka veel keset tuba, nagu ei usuks järgnevasse, aga tema oli asjalikkus ise ega viitnud aega. Kõigepealt võttis ta peast kübara, asetades selle öökapile, seejärel raputas oma satäänid juuksed vabaks ning hakkas siis, pilklik vaade endiselt minul, end riietest vabastama.

Kõik senine oli toimunud täielikus vaikuses ja ma taipasin vaistlikult, et nii naine kui ka mina ise sooviksime seda sõnatust edaspidigi säilitada. Sest mis keeles me võinukski suhelda? Kõige tõenäolisemalt saksa keeles. Tahtsin seda vältida. Tahtsin olla keegi teine. Tegelikult keegi kolmas.

Sedaaegu oli naine jäänud juba mustade püksikeste ja musta rinnahoidja väele, seejärel, kasutades vaid kaht sõrme ja ennast graatsiliselt kallutades, tõmbas ta jalast ka need pitsiservalised imed ning jäi mu ette seisma vaid rinnahoidja väel. (Muide, mind on alati huvitanud, miks naised need kaks rõivaeset, kaks viimast säärases olukorras ja just säärases järjekorras ära võtavad – ja et see järjekord kehtib vastupidiselt ka riidessepaneku puhul.) Kuid paraku polnud õige aeg säärasteks mõtisklusteks. Ta oli saanud mind täielikult, kuidas nüüd öelda, oma võlusse. Ent ta oskas nüüd edasi olla ka viivitav, ja samas säilitades oma väljakutsuva hoiaku. Ning kõike seda nähtavasti mu näost välja lugenud, tõstis ta käe ja painutas selle taha, et ka seda, oma viimast varjajat rõivaeset selja tagant avada, kuid peatus peaaegu demonstratiivselt. Just nõnda, nagu mõni aeg tagasi koridoris. Mõistsin esimesel viivul seda nõnda, et see toiming võiks jääda minu ülesandeks. Kuid kohe taipasin oma eksitust – me polnud ju veel põhilises kokku leppinud.

Sirutasin välja parema käe viis sõrme, surusin need rusikasse ja tegin kerge liigutuse – viiskümmend marka. Vastuseks oli kerge pearaputus. Tegin seepeale kaks vibutust. Seekord järgnes kerge noogutus.

Ta oli just tõstmas valget linaserva ja pugemas jahedasse voodisügavusse, kui mul tekkis ootamatu mõte, õigemini tolle varasema valgusemõtte järg. Mitte et mind poleks juba mehelik ärevus ja kärsitus tagant tõuganud. Pealegi oli minu puhul tegu sunnitud maapaos viibinud noore mehega, kes oli linnas elanud hoopis lõbusamas rütmis.

Ei, mul tekkis ootamatu mõte teda pildistada. Just sellisena, nagu ta praegu välja nägi. Tegin tema suunas mingi kerge keelava liigutuse, libistasin oma alles seljas oleva ranitsa põrandale, otsisin sealt kähku välja ühe oma kahest kaasavõetud fotoaparaadist ning pöördusin aparaati käes hoides küsival ilmel tema poole. Mis teha, fotograaf minus oli tugevam kui meesterahvas.

Osutasin algul aparaadile ja siis küsivalt temale. Ta noogutas, ta oli taiplik seegi kord. Kuid nüüd sirutas ta välja parema käe viis sõrme ning lisas sellele vasaku, rusikasse pigistatud käe žesti. See tähendas viitkümmet ostmarka. Mis ei käinud muidugi mõista meie vahel edasi juhtuva kohta, nagu ma aru sain. Muidugi, armatsemine on siiski midagi enamat kui mingi pildiklõps. Kuigi ennast antakse ära selgi puhul, nagu ma piltnikuna väga hästi teadsin.

Mul ei jäänud muud üle kui kardinad uuesti valla kõristada. Ja toonud ukse kõrvalt korvtooli, seadsin ta sinna kahe akna vahemikku istuma. Edasi tegutsesin juba kui fotograaf – vabastasin tõesti omal käel ta rinnad sellest viimasest ahistusest, kohendasin ta juukseid, õigemini tõstsin need kahe kahluna ette, rindade kõrvale, aga nii, et need pigem ei varjaks. Siis tuli mul veel parem mõte, sest olin öökapil märganud piiblit. Ilma teadmata, miskeelne see on, surusin selle talle kätte. Ta oli kuulekas, naeratas, avas pühakirja, vaatas mulle üle raamatuserva koguni kelmikalt otsa – võta või jäta, tõeline Maarja Magdaleena. Aknast hoovas veel küllalt valgust, nii et magneesiumipanni abita, nagu harilikult selles olukorras, saaks ehk hakkama. Tõmbusin eemale, võtsin aparaadi kätte, tõstsin silme ette. Midagi polnud siiski päris nõnda, nagu ma tahtnuks. Ma polnud rahul valguse ja varju jaotusega ta näol ning ka ülakehal. Soovisin, et ta end pisut keeraks, tegelikult üksnes pead, aga kuna me olime otsustanud olla sõnatud, siis võtsin ta pea oma peode vahele ja keerasin seda kergelt. See kukkus välja kuidagi kohmaka kallistuse moodi, aga tema lahendas selle nii, et avas suu ja näksas kergelt mu pöialt. Küllap ta teadis, mida niisugune ülemeelikus esile kutsub. Jah just – nagu elektrisurin käis läbi kogu keha. Ma vist võpatasin, heitsin pilgu madalamale, et kuidas ta just istub. Aga tema mõistis seda omamoodi ja tõstis ühe jala üle teise, ehkki nõnda, et see päriselt kolmnurkset käharust ei varjanud.

Valgus väljas, seda enam toas hakkas sedaaegu kiiresti oma mõju kaotama. Ent ma lohutasin end sellega, et mul on aparaadis kõige tundlikum film, mida üldse võimalik oli sellesse laadida. Olin ju arvestanud, et mu pikal teekonnal võib ette tulla kõiksuguseid olukordi.

Tegin kiiresti esimese võtte, püüdes haarata mõlemat, ta büsti ja ta nägu poolprofi ilis, sest naise ilme oli kuidagi pingevaba ja särav. Siis osutasin vaba käega, et ta vaataks aknast välja. Ta ilme vaheldus kohe, nagu näeks ta seal väljas midagi, mis kannaks teda ja koos temaga mindki tagasi soovimatusse, jõhkrasse maailma. Nii see ju oligi. Me viibisime ju kõigest unustamise saarel.

Ja selle kaadriga oleks nagu kõik kokkulepitu teoks saanud. Kuid nagu piltnikud ikka, muutusin ma järgmisel hetkel ahneks – tahtsin teda üleni kolmandale kaadrile saada. Kuid tema arvates polnud täisaktfotot me sõnatus lepingus sees. Ta koguni raputas pead – küllalt, nüüd aitab! – ning tõusis kiirustades. Kuid hetkeks oli ta minu ees täiesti avali. Jumala eest – mu vastas, minust käesirutuse kaugusel seisis täiusliku rinnapartiiga naine, tõeline akt. Ja peaaegu instinktiivselt, kiirelt surus mu pöial veel korra päästikule, olles järgmisel hetkel kindel, et sellest kaadrist ei tule nüüd küll midagi välja. Ta ei protesteerinud, ta andestas naeratades mulle mu üleannetuse.

Seanss oli igatahes läbi, kardinad kõrisesid taas akende ette, tuba mattus suuremasse hämarikku kui arvata võinuks, ja naine, keda veel äsja olin imetlenud, jäi sellesse pimedikku, hajus sellesse, muutus näotuks, nimetuks. Jah, vahepeal oleks kui minuteid, ei, terveid tunde voolanud igavikuauku.

Ma valetaksin, kui ütleksin, et see ruttamatu, natuke demonstratiivne lahtiriietumine ja järgnevgi poleks mulle mõjunud. Kuid piltnik minus oli pidanud vahepeal olema tugevam. Kas nõnda polnud juba kord olnud? Kus siis? Jah, muidugi kodus Tartus, minu enda fotoateljees, paar-kolm aastat tagasi, kui olin nõuks võtnud (ja selleks ka nõusoleku saanud) pildistada tollase Vanemuise kõige kaunimat-kuulsamat operetitähe (nime pole siinkohal põhjust mainida, ütleme et M. L.). Ja kui ma siis oma poolpoisikeselikus naiivsuses arvasin, et vaid fotoseansiga see asi võikski piirduda, siis oli tema, lavatäht, ise see olnud, kes tuletas mulle kelmikalt meelde, milles seisnes vanade maalikunstnike kohustus oma modellide suhtes, keda tema, kunstnik, oli tunde pilguga puutunud. Fotograaf pidavat olema samasugune varastaja. Jah, naise kehailu varastaja. Sõnades kõlas see mäletatavasti nii: “Kui sa oled ühe naisterahva kord nõnda põhjalikult ära vaadanud, siis ei sobi teda teiseski mõttes pettuda lasta…”

Ent tagasi Riiga. Või… kas ma peaksingi rääkima järgnevast? Olgu, kuid kõik polnudki nii, nagu ehk loodate.

Me lamasime tükk aega kõrvuti, puutudes vaid külgepidi seal linade jaheduses kokku. Tundsin, midagi on nüüd meie vahel. Või oli seda kogu aeg olnud. Mitte see mõte, kes ta ju oli, mitte see tuba, kust ta oli just tulnud. Oh ei. Vaid mingi värin minus. Või terve selle põgenemispäeva pinge, üks nimetu ja kujuta jälitaja sealt peale, kui ma seal silla juures oma tsikli olin põlema pannud ja obersturmführer Lenzi autosse ümber istunud. See mingi veel tumedam vari oli nüüd ka ses toas. Jah, sõja suur jahe vari rippus me kõigi kohal… ja just see halvas hetkel mu mehelikkuse.

Nii et ma vajasin mingit aega, et see vari kustuks öösse, ma soovisin, et ka tema seda seisundit mõistaks. Võib-olla ootasin, et ta mind mingil kombel isegi rahustaks. Ma ei teadnud, kuivõrd niisugune asi kuulus üldse tema ametioskuste hulka. Või käis isegi väga, arvestades antud aega, kõiki võimalikke ettetulevaid olukordi. Kuid kes võinuks seda mulle täpsemalt öelda. Ja samas oli minu (aga miks ainult minu üksi!) olukord mingil kombel küllalt naljakas, nõnda et oleksin tahtnud järgmisel hetkel hoopis naerma puhkeda. Aga ma ei teinud seda, vaid silitasin üksnes ta õlga, nihkusin talle ligemale ja võtsin ta lihtsalt kaissu. Üldsegi mitte seksuaalsesse embusse. Vaid nagu õe, nagu kellegi, kellelt vajasin üksnes sõnatut mõistmist või õigemini kinnitust, et kõik maine, ka säärased maised lõbud jäävad edaspidigi kestma. Jah, pigem just seda viimast. Aga samas oli see kaisutus, nagu oleks me vahel juba kõik ära juhtunud ja nagu valdaks meid nüüd üksnes jõuetu raugus.

Nõnda jäimegi lõpuks magama.

Ärkasin mingi aja pärast, teadmata, kui kaua olen maganud, sest unel on oma ajakulg, ja tundsin, et olen kellegi käte ja jalgade, kellegi puusade ja niuete vangistuses. Või tihedas kaisutuses, mis oli nii tugev ja samas nii täiuslik, et tundus võimatu, kuidas kahel inimesel oli võimalik säärases asendis üldse viibida. Aga tema, too teine magas tõesti, hingates pikalt ja rahulikult otse mulle kõrva. Samas oli see kui sosin, kui une tundmatu keel, milles tunnistatakse üles üksnes tõelist. Tal ei olnud endiselt nime, ta oli keegi une ja öö teiselt kaldalt.

Korraga tundsin, et nüüd olin selleks enamaks võimeline. Nihutasin end ainult veidi-veidi. Ja ma pääsesin temasse kergesti, üllatavalt lihtsalt, nagu oleks meie erutuse jälg ikka veel me mõlema kehas alles. Ja imelik, ta vastas mulle ka läbi une, vastas instinktiivselt, ehk küll nõrgemini, kui see oleks võinud juhtuda ilmsi.

Ja une kõikekustutavus kiskus mind varsti jälle endasse.

Ma ärkasin sellest, et autojuht Kurti hääl hüüdis mind, hüüdis kaks korda järjest: “Richard! Richard!” Virgusin, teadsin järgmisel hetkel, et Lenz kiirustab edasisõiduga.

Ase mu kõrval, nagu võiski arvata, oli tühi. Ma polnud kuulnud, millal ta tõusis ja lahkus. Padjal lebas avatult mu rahakott, ema pildi nurk ja rahade servad demonstratiivselt sealt välja vaatamas. (Ta oli siiski uudishimulik olnud. Nagu kõik naised.) Jah, ta oli ise pidanud selle delikaatse toimingu sooritama. Kõik klappis, kõik oli kokkuleppekohane.

Tõusin aeglaselt, puhanud inimese tunne see just polnud, pigem teatud tühjusetunne. Meenus selles toas olnud naine, kriipiv kahjutunne ründas mind. Oleksin tahtnud teda ära saata. Ma polnud isegi ta nime teada saanud. Sest mida kirjutan kord nende fotode taha, mis ma olin siin toas võtnud ja mis loodetavasti välja tulevad. Kas “Tundmatu portree”? Ehkki fotograaf ei saa üheski tulemuses enne kindel olla, kui filmilint on ilmutustankist väljas, pestud ja kuivatatud. Kuid millal see ükskord võiks küll juhtuda?

Astusin akna juurde. Kardinad kõrvale lükanud, sain teada, et Lenzi valitud tuba oli suurepärase vaatega. Paremal üleni pimedate akendega ooperiteater, otse läbi puude paistmas sihvakas Vabadussammas – naisekuju samba tipus hoidmas kätel kolme kuldset tähte. Ja kohe ründas mind üks varasem mälestus – ma ju ei ööbinud selles hotellis esimest korda, mul oli koguni oma suhe selle suursuguse sambaga.

Jah, umbes kümme aastat tagasi oli mind Postimehe noore fotograafina saadetud siia Riiga samba avamist jäädvustama. Meil ju Eestis midagi säärast veel polnud. Mäletan, et tegin üsna agaralt pilte, sealhulgas ka samba loojast. Vist Karlis Zale oli ta nimi. Kas polnud juttu ka tema modellist, kelle järgi see naine seal üleval loodud? Kusagilt meenus, et lätlased kutsusid seda naist seal üleval -

lihtsalt rahvapäraselt Mildaks, küllap skulptor Zale modelli järgi, nii nagu mõned vanemad inimesed pidavat Russalkat Tallinnas Kadriorus hüüdma Juuliks, kellegi Paldiski neiu järgi, kes Amandus Adamsonile eeskujuks olnud. Tookord, üksteist aastat tagasi oli see naine seal sambatipus ju üleni särav olnud, nüüd aga roheka vasehalega kaetud…

Veelgi enam, selle foto negatiiv oli nende valitute hulgas, mille ma kolmes pappkarbis olin kaasa võtnud ja mis ootasid mind siinsamas tühja riidevarna all kotipõhja pakitult.

Uus, veel nõudlikum koputus uksele. Tulen, tulen kohe!

Aga tõesti, kuidagi kahju oli lahkuda sellest toast. Midagi tabamatut jäi siia maha. Võib-olla see väheldane seinapeegel säilitab oma kõikepüüdvas sisemuses meie vahel toimunu, aga vaevalt et seda kellelegi kunagi näha antakse, sest niisugune asi on võimatu… Ja korraga tundsin, et siin toimunust peab mulle jätkuma võibolla üsna pikkadeks aegadeks, kuni elu pöördub kord tagasi oma rööbastesse. Või millal see üldse võiks juhtuda. Peab jätkuma nii kauaks, kuni ma jälle mõne naiseni jõuan. Päriselt, tõeliselt. Nii et mul vedas. Nii et see oli kui kingitus. Või oli juhus lihtsalt mu vastu nõnda lahke. Aga võib-olla see polnudki juhus, võib-olla oligi see nõnda mõeldud. Et mul oleks midagi, võimalik, et kõiksugu robustsetes olukordades, mida silme ette manada, oma näpuotstes, oma peopesades uuesti, üha uuesti tunda. Kuni see kõik omandab sootuks teise tähenduse…

Äkitselt tundus mulle, et veel mõni aeg selles toas, selles voodis minu vastas hinganud lihast ja verest naine võis kanda sedasama nime. Milda! Mis saaks veel suurem kokkusattumus ja ime olla, kui see tõesti nõnda oleks! Kuid seda ei saa ma ilmselt eales teada. Milda, jah muidugi! Ja pole midagi, et tal ei ole palju ühist tolle monumendinaisega, keda peetakse ju terve Lätimaa emaks.

Minus kustus aeglaselt kõik see, kes ta tegelikult võis olla, ja jäi alles üksnes see, milline ta oli olnud.

Mul jäi nüüd üle vaid võtta oma fotoaparaat, mis lebas korvtooli põhjal. Kas mina olin selle sinna pannud? Ei, ei mäletanud hästi.

Hetke peatusin veel ka koridoris ja vaatasin otsivalt ringi. Ent koridor oli varahommikuselt tühi, ükski uks seekord ei avanenud. Laskusin mööda vaibaga kaetud treppi aeglaselt alamale, hommik oli valgust kogumas, ehkki trepimademetel ja koridorides oli endiselt hämar ja tuled põlesid kuidagi jõuetult-õliselt.

(Kuu aega hiljem, kui ma olin juba Berliinis frau Eiche fotoateljees tööd saanud ja võisin lõpuks ka oma filmid ära ilmutada, tabas mind tõeline üllatus. Ei, mitte see, et just too kiirustades tehtud kolmas kaader, too aktifoto oli teistest paremini, valguse ja varju omavahelise vaikse võitluse käigus üsna hästi välja tulnud. Ja ka mitte see, et mõlemast kaadrist õhkus mingit kurba ilu, mida ma tegelikkuses polnud hoomanud. Ning üldsegi mitte naiselikku pöörasust, üheööliblika tunnet. Ootamatu oli hoopis see, et neile kolmele kaadrile järgnes veel üks, sealsamas hotellinumbris võetu – mina ise. Taipasin seda alles siis, kui see pildina ilmutusvannis piirjooni hakkas võtma. See olin tõesti mina, magav, rahulik ja rauge ilme, ent suunurgas kerge naeratus. Keegi polnud mind säärasena näinud, veel vähem pildile jäädvustanud. Minust oli üleüldse vähe fotosid. Aga see on juba kõigi fotograafi de saatus…

Jah, ma pidin tunnistama, et too minu poolt Mildaks nimetatu valdas mitte ainult sõjaaja meeste armastamise (loe: lohutamise) kunsti, vaid ka fotoaparaadiga ümberkäimise oskust.

Igal juhul polnud see naine minu jaoks alles mitte ainult ebakindla mälestusena, vaid koguni mitme ülesvõttena, igaühel pisut isesugune. Ja kokku moodustasid need mu viimase rahuaegse portree, kusjuures viimase kaadri autoriks ei saanud ma end küll kuidagi pidada. Ühtlasi sain tagantjärele veel midagi olulist ja lohutavat teada – Milda oli olnud minuga varase hommikuni.)